Wednesday, December 15, 2010

Püha Lucia päev ehk lusiapäev. Valguse püha.



Lucia päeva tähistatakse Püha Lucia mälestuseks 13. detsembril. See mälestuspäev on algselt kuulunud katoliku pühakutekalendrisse, aga tänapäeval tähistatakse seda eelkõige rootsikeelses kultuuris. Keskseks kujuks on niisiis Lucia- neidis, kes on riietunud pikka valgesse rüüsse ja tema pihale on seotud punane vöö. Peas on tal küünlakroon ja käes hoiab Lucia põlevat küünalt.

Niipalju siis kuiva teadmist Luciast ja tema päevast. Huvitav on veel see et see Lucia-nimeline pühak on sündinud Sitsiilias, seepärast valisin jutule ka Sitsiilia-ainelise pildi kuna Lucia-neiust pilte ei suutnud siia üles panna.

Aga tahtsin hoopis kirjutada sellest et eile käis meil haiglas Lucia ehk nagu soomlastele suupärasem Lusianeito. Lusia nagu lusikas! Oli juba teada et tuleb õhtul kell 5 ja Pia ja Märta panid ala-aulasse jõulukuuse püsti ja tuled külge ja tähe ka tippu. Kuigi kunstpuu, oli see ka kenake ja ilutses võidu haigla peaukse ette püstitatud suure ehtsa jõulukuusega.Mina ka andsin omapoolset lihvi, pühkisin ja nühkisin ja masindasin põranda puhtaks ja harjasin vaibad. No oleks ma ette teadnud et Lucia tulekul kõik tuled surnuks lastakse poleks ehk nii palju pingutanud.

minu lemmikpatsient oli juba mitu päeva väga ärevil ja ikka tuletas mulle meelde et Lucia tuleb ja samas kohe küsis et kunas Lucia tuleb. No eile ta oli asjas juba kindel ja terve päeva laulis mulle köögi lahtises ukseaugus hoogsalt Santa-Luciat.

Legend kannab sõnumit et Lucia tõi valgust talve pimedasse aega ja seda päeva tähistataksegi valguse pühana, mis aitab valgustada ka aasta kõige pikemat ööd.

Thursday, December 2, 2010

Joulu, joulu!


Jõul hiilib ligi, esimene advent juba möödas ja teine tulekul. Nii kahanebki see jõulu ootuse aeg, mis minule meeldib palju rohkem kui jõul ise. Just see algus on nii tore, kui marketites ja poeakendel hakatakse üles panema jõuluteemalisi kaubapakkumisi ja ilmuvad esimesed kolmnurga-küünlad akendele jms. Porvoo oma väikeste puumajade ja kitsaste tänavatega on jõuluks nagu loodud, terve detsembri elame siin nagu jõulumuinasjutus, ja nii ilus on igal pool. Turistid vahivad, suud ammuli, jaapanlastel lähevad kohe pilukil silmadki ümmargusteks. No nendel juba miskit sellist ei ole seal oma kaugel Jaapanimaal!Vanalinnas püüavad poekesed üksteist üle trumbata vaateakende kujunduses, jõululilli ja kuusevanikuid ja küünlaid on igal pool. Mulle nii meeldib kui need suured väliküünlad kohvikute treppidel põlevad, elav tuli meelitab tõesti sisse astuma.
Inimesed on kuidagi enam õhinal, ostetakse laternaid, jõululilli, küünlaid. ja paljudel on riietuses midagi punast, kas sall, müts, punane jope või päkapikumüts. Ja just täiskasvanutel, mitte lastel. Ja siin nagu ei märka seda jõulusurvet, mida sundostlemine ja kingituste valimine pidavat kaasa tooma. See ehk kuulubki ikka rohkem ameerika hiigelmarketite juurde ja nad ise meelsasti õhutavad seda a la igaühele midagi odava krääsa kokkuostmist. Ja siis terve jaanuari veetakse seda kingitud krääsa kaubamajadesse tagasi, sest tõesti-tõesti, keegi ei vaja ju korraga seitset karumustriga pidzhaamat igal aastal! Epp Petrone on sellest oma Ameerika-raamatus kirjutanud ja olen temaga täitsa päri.Kingitustele pidavat isegi hinnasildid külge jäetama, et siis on lihtsam neid kauplustele tagasi parseldada...oh jeerum!... Ja need armsad jõulupaberid, mis alul hoolikalt kingikarpe katavad ja siis hiljem masohhistliku kirega katki käristatakse...Mulle nii meeldib kinke rahulikult lahti harutada, see nagu ju pikendab seda magusat ootusaega, ja mina olen ka üks neist kes triigib sirgeks ja hoiab rullikeeratuna alles kauneimad kingipaberid. Ja mis selles siis halba on?
Sellel aastal kujunevad jõulud vist elus esimest korda sellisteks et veedan need üksi siin Porvoos, loodetavasti saan tööl olla sest üksi siin vabapäevana oleks jõul küll üsna kurb. Kui kõik õnnestub, on Ivo selleks ajaks Hollandis ja Kalev ju nagunii Tallinnas, ja Nuuksukene puhkab kodumail Tartus. Jõulu ajal on haiglas tööl olla vahva, kõik on vaikne ja rõõmus, see on kuidagi selline eriline aeg kus hooldajad ja haiged tunnevad erilist ühtekuuluvust, kaovad piirid kes kelle jaoks kohal on. Seda on tore läbi elada.
Praegu sajab akna taga laia lund, päikest täna ei näe, ja varsti lähengi välja et natuke värskes õhus kõndida ja jõulumelust osa saada.
Pildid pärinevad eelmiste astate jõuluajast siin Porvoos.

Saturday, November 27, 2010

Valge paat ja öine meri


Veel hetki sellest kui see vana hea laul mu ära võlus...

















VALGE PAAT
Take My Heart
(Gordon Mills)


Sel ööl ei saanud ma und –
lakke suundus pilk
ja mõtteis kutsusin sind.
Oli vaikne. Just südaöötund.
Ja siis äkki saabus paat,
kus ootasid mind.

REFR.: Valge paat
sõuab ringi mööda vikerkaart,
korraks puudutab seal pilvesaart,
edasi meid üha viib.
Valge paat –
selles tähepeole sõita saad,
sellest näitad mulle muinasmaad…
Sinuga ma sinna jään.

Sel ööl su kätt ma hoidsin,
mööda Linnuteed
seal sõitsin sinuga ma.
Aga siiski viis unenäo koidik –
seda kõike nüüd vaid mõtteis
korrata saan.

Imeline elu ja mis täna juhtus...






Need Pildid said nüüd veits vales järjekorras, ma tahtsin alustada kuupaistega mere kohal ja siis näidata et seal olime ka meie, mina ja Ivo. Pea 2 aastat tagasi, jaanuaris 2009. Aafrikas, Egiptuses, Sharm el Sheigis Naama Bay rannas...nii umbes kella 10 paiku õhtul. Meid ümbritses soe salapärane hämarus, rand oli jumala inimtühi, ei ainsatki hingelist peale meie kahe. Ma käisin ka jalgupidi vees, soe, soe supp...Rannaribal muidugi kees elu ja inimesed istusid shiishade taga tänavakohvikutes, aga seal, mingi hotelli eraplaazhil, olime meie kahekesi. Ja meil oli kotis eesti õlut, Saku mingi variant, mida me mekkisime peale hingematvat toiduvitsutamist üleval mäe peal hotellis. Ja siis järsku tabasinend kuulamast seda laulu...Valge paat sõidab ringi mööda vikerkaart...kunagi ammu, Kuslap vist laulis. No seal lauldi muidugi inglise keeles ja palmide sahina taustal kõlas see eriti müstiliselt...Küsisin Ivolt, kes laulda võiks, ta ei oskanud vastata. Et Sinatra võibolla. Ja nii ma olen otsinud seda laulu siiamaani, ei ole pihta saanud, ja täna leidsin netist mingi saidi kust saab otsida laule sünade järgi. Ei uskunud et eesti keel tepsib, aga ennäe imet. ja ilmuski Valge paat...ka esitajaks vana hea Humperdinck!!! Aga laulu pealkiri on Take my Heart mis ei vähenda selle kaalu, kuulasin kohe mitu korda ja tuli see imeline õhtu seal Egiptuses jälle meelde. Mul on nii hea meel...et mu elus selliseid imelisi hetki on! Oh, neid on veelgi...

Wednesday, November 17, 2010

Kalev ja Baby-Chloe.


Üks väike Kalevi tuttav koer, aga see ei ole meie enda koer.

Aga nüüd on juba sügis




...ja meie Roosipargis ka sügise värvides.

Meenutusi suvest




Need pildid on tehtud ühel kaunil suvehommikul siin Porvoos Roosipargis kui sättisime end Ivoga Helsingisse Korkeasaari loomaaeda minema. Ja sellest tuli üks väga ilus suvepäev.

Meenutusi suvest

See pilt sai tehtud siin meie Roosipargis ühel kaunil suvehommikul kui sättisime Ivoga end Helsingisse Korkeasaari loomaaeda minekule. Sellest tuli üks väga tore suvepäev.

Sunday, November 14, 2010

Üks sügisene pühapäev Porvoos. Tööl. Isadepäev.

Nüüd on juba pühapäeva õhtu. Kuulen et väljas on jälle sadama hakanud. Kui peale tööd haigla juures bussi ootasin, oli nii meeldivalt soe, selline sametiselt udune, aga nagu veits seda moodi et võiks külmale minna. Otsustas hoopis sadama hakata...
Sadamisega on siin Porvoos huvitav - väga tihti on nii et öhtul hakkab sadama, öö läbi sajab, ja siis hommikul kui mul vaja tööle minna , jääb sadu järgi.Ja seda on juhtunud ikka nii tihti et hakkan seda juba võtma ki seaduspärasust. eriti tore on et seda on juhtunud pea iga kord pühapäeviti, siis kui mul vaja jala tööle minna mingi 3 km haigla juurde. Tõesti ei mäletagi enam, kuna oleks pidanud vihmaga minema, ikka on kas sadu lakanud või siis kergeks udutamiseks muutunud. Buss pühapäeva hommikul ei käi, õhtul koju saan õnneks ikka bussiga.
Täna õue minnes oli meeldivalt soe, udune , sügiseselt veits rõske aga värske ilm. Mulle meeldis. Kodunt teele asudes pistsin kotti paar kääru kuivatatud saia, oravatele. Ah, alles praegu tuleb meelde et meil on pähkleid mida Londoni oravatele ära ei jõudnud sööta. Nimelt otsustasin ma hakata kuivatama saia-leiba mis haiglas muidu ära visatakse, et seda talvel metsa loomadele viia. Lõikasin siit majade juurest otse , ja seal staadioni otsa juures ühe maja õues on palju lindude söögimaju ja tavaliselt kohtab seal ka oravaid kes koos lindudega puudel hüplevad ja toitu nosivad. Täna oli 1 orav, kes oli üsna julge ja huviga vaatas kui ma kotist saia välja otsisin. Puistasin just saia sinna aia äärde, kui nurga tagant tulid välja 2 väikest koera kes meeletult minu peale haukusid. Peremees siis tõmbas kohe rihmad pingu ja kadus kiiresti minust mööda, siin on ju kõik koerad nii hästi ära kasvatatud et ei kõssagi, haukumisest rääkimata, avalikus kohas. Nii ma siis ei näinudki kuidas orav minu külakostisse suhtus, aga katuselt lendas alla tuviparv ja usun et nemad võtsid selle noosi endale. Aga mul oli veel saia ja metsa puistasin ka saiatükikesi.
Siis möödusin Lilli majast, ikka palju lehti on nüüd veel riisumata, ehk jäävadki kevadeks. Ja edasi astudes märkasin huviga et naaberkrunt mis müügis oli on ilmselt uue omaniku saanud, remont käib ja maja hoopis uue välimuse saanud.
Loomade surnuaiast möödudes nägin et päris mitmel hauakesel põlesid küünlad, ja lilli oli palju - siin peetakse ikka lahkunud sõbrakesi meeles kenasti.Jõulu ajal süüdatakse igal haual küünal, siis on loomasurnuaed lausa tuledemeres.
Äkki kuulsin mingit huvitavat häälitsust, algul ei saanud arugi kust see tuleb, taevas ühtki lindu polnud. Aga siis kuulsin mere poolt tiibade pladinat ja see pilt oli küll vaatamist väärt! Luiged, loendades sain neid 14, suplesid madalas lahesopis ja laksutasid tiibu ja jutlesid häälekalt, ilmselt kogunesid äralennuks. Mõned paarid ujusid vaikselt , ikka kahekesi. Truud ju. Ilusad valged linnud kolletuvate kõrkjate vahel, sügisese sinitaeva all - see pilt oli nii pidulik kui kaunilt kurb ühteaegu. Oleks tahtnud istuda kännule ja nutta...ei teagi miks. Kurb ma nagu polnud, lihtsalt nii ilus oli et ajas nutma. Tõstsin neile viipeks käe, soovisin head teed ja et nad ikka kevadel sama moodi siia tagasi jõuaks. Et ma ootan...
Siis tulid veel ühed koerad vastu ja siis oligi juba haigla. Läksin ka alla suurde haiglasse, et tööriideid võtta, haigla uks oli veel lukus. Mulle nii jubedalt meeldib haigla hommikul vara, siis kui kedagi ei kõnni ja kõik veel magavad. Imetlesin õitsvaid bugenvilleaid valopihal ja töllerdasin niisama ringi, ma ei õpi kunagi ära kuidas liftiga täpselt õigesse kohta sõita, haigla suur ja sopiline. Võtsin oma riided ja läksin üles meie haiglasse ja alustasin tööpäeva.Haigeid oli vähe ja kuna oli isadepäev siis sai igasugu häid asju söödud. Ja oli igati tore lahe tööpäev. Ühtul koju tulles kohtasin jänkut.
Natuke mõtlesin isale. Tema on siitilmast juba lahkunud, ega me suured sõbrad olnudki, palju on väga halbu mälestusi. Aga nüüd õhtul põleb mul siin laual ikka küünal nii tema kui vanaisa mälestuseks.

Saturday, November 13, 2010

Pimedus hiilib ligi






Nii ta on, valget aega ei anta enam eriti palju siia põhjamaale. Pimedas, tööle, pimedas tagasi, ja niimoodi mingi märtsi lõpu - aprilli alguseni. Aga huvitav on see et see pimedus omamoodi nagu sobib siia , vähemalt Porvoosse, jah, kuigi nt. jaanuaris Londoni sooja päikesepaistesse sattudes hakkad jälle heietama seda igavest teemat kas ikka on õige ja hea ennast sinna soome matta jne. jne.
Nimelt ega siin seda pimedust selles mõttes ei ole et oleks mingeid pimedaid tänavaid või nurgataguseid parke või valgustamata kohti. Siin kesklinnas küll mitte, ja ka kui nüüd 2 jõuluõhtut olen läbi metsa koju tulnud jõeäärt mööda siis tee on lumest puhastatud, valge ja mingit hirmu pole tundnud.
Pimeduse tulles süttivad tuled.Juba praegu olen paljudel akendel märganud neid jõulukolmnurki ja lambikesi põlemas, ja vanalinnas on palju tuledega dekoreeritud aknaid. Peagi hakatakse ka rõdudele ja aedadesse jõuluvalgusi üles sättima, tihti elavate puude-põõsaste peale. Ja eriti meeldib mulle kui nt. maja ukse kohal võõi rõdul on laternad kus küünlad põlevad, elav tuli on ikka väga tore ja hubane. Ja siia puuarhitektuuri lisandiks sobib väga hästi.
Pildil on üks mitmest sillast mis üle jõe teisele poole viib, kokku on neid linnas vist viis. See sild on siin meie kodu lähedal ja siit üle pääseme Lidlisse poodi, mis on selline paras mugav jalutuskäik. Selle silla all voolab suviti väike kosk. Ivo Kosk ! on teinud sillast rea fotosid, nii talvel tuledesäras kui suvisel ajal.

Friday, November 12, 2010

tööl

see on meie kohviruum teisel korrusel

Saturday, September 18, 2010

Soome elust ja soomlastest



Eile veel oma meilis Helile Rootsi kirjutasin ja sarjasin soomlasi ja seda soome elu siin, aga kui õhtupoolikul oma linna tiirult koju jõudsin , peab ütlema et mõttes võtsin kõik sõnad tagasi. Muidugi, Soome on soomlaste maa, kuigi siin Porvoos on nii palju rootsikeelset elanikkonda et vaata et rootsi keelt kuuleb sagedamini kui soomet. seda rootsipärasust on näha ehk vast kõige rohkem just arhitektuuris - Porvoo vanalinna kitsastel kivisillutisega kaetud tänavatel tunned end ikka tõepoolest nagu Lindgreni jutustustes, poleks ootamatu kui Rasmus, Pontus või Lontu kusagilt nurga tagant välja vupsaksid.
Linn on väike ja elu on igav. Siin ei juhtu vist absoluutselt midagi, no õnneks aastaajad ikka vahelduvad.Tuttavad eestlased kõik kurdavad et on kõrini juba kohata iga päev ühtesid ja samu inimesi, nii bussis, poes kui tänaval. Näiteks kui ma laupäeval bussiga tööle sõidan, siis kindlasti samal ajal ja samale bussile tuleb koos minuga ka nn. Reissumies. Reissumies on väike jutukas vanapapi, kes ilmselt valetab nii et suu suitseb, ja räägib kogu aeg ühte ja sama juttu oma noorpõlvest ja oma naisest, kes temast lahutas ja peale eda veel 7 korda abielus oli. No raske uskuda. Reissumies käib iga laupäev turul ja Sokose kaubanduskeskuses oma kassile liiva ostmas. Kui Reissumiest mõnel laupäeval ei ole, ...seda juhtub väga harva...siis ma olen päris mures, et miks teda pole ja ega ta haigeks ei ole jäänud. Ta on juba mingi 82 vist, vana papi.
Aga soomlastest veel. Ühes hommikutelevisiooni saates intervjueeriti mingit noorepoolset soome meest kes rääkis avameelselt miks temale meeldib elada mujal kui Soomes. Antud hetkel els ta Sitsiilias, ja talle meeldis sealne perekonnatraditsioonide au sees pidamine, et mitu põlve elavad koos, naudivad seda ja leiavad üksteise jaoks aega ja et seal inimesed leiavad aega et elada ja elu nautida. Soomlasele aga tundub et elu kõige tähtsam komponent on ikka töö, ja tööd teeb soomlane tavaliselt korralikult ja vastutustundega. Isegi joodikud püüavad ikka pühapäeva õhtupoolikul juba töö lainele häälestuda ja ennast esmaspäevaks kaineks magada...noh, reedeni vehitakse tööd ja siis võib jälle lõdvemaks võtta. Töö eest saab palka ja selle eest võib endale turvalist ja kindlustatud elu lubada. Mingil juhul ei tahaks keegi naabrist viletsam olla, selline varjatud olelusvõitlus ja kadetsemine on soomlasele ikka küllaltki omane, kuigi seda välja ei näidata. Soomlase normaalse unistuse täitumine on saada linna valduses olev ehituskrunt, püstitada sinna kena kahekordne maja, ümbritseda see kõrge hekiga ja niimoodi naabrite pilkude eest kaitstuna siis vaikselt elu elada, sauna teha ja õlut libistdada. Peale tööd lähevad kõik koju ja koju ka jäävad, ei ole siin mingit üksteisel külas käimist ega õhtuti kuhugi minekut. linnatänavad meie Porvoos on kella kuuest alates õhtul inimtühjad, kesklinna kohvik suletakse juba kell 17!!! Muidugi, kohvi saab ka kodus juua, ja kohvikupidaja tahab ka kodus kohvi juua...

Thursday, September 9, 2010

Blogi oli lukku pandud, luku võti katki murtud...

...nagu vanasti laulusalm ütles.Ei oskagi arvata, aga tahtsin veits kirjutada ja pajatab mulle et mu oma blogi pole mulle endale kättesaadav. Julm värk! Aga õnneks ma hakkasin ikka asja uurima ja hahahaa, osav häkker nagu ma olen, pakkusin aga huupi igasugu paroole ja salasõnu ette ja taha, aga lahti ma ta sain! Võite uskuda, sest muidu poleks ma siin praegu siin ega kirjutaks seda postitust ega ehiks ennast nende kaunite lilledega. Ega mu elu nii lilleline pole siin midagi, sügis pressib peale, aga viimased päevad on väga soe ja kena ja kuiv olnud nii et kohe rõõmsalt ootan tööpäeva lõppu et välja värske õhu kätte saada. Tegelikult otsisin ma mingit pilti mis sobiks Facebooki panna et inimesed teaks miske ma välja näen. Aga no ega reisipiltide hulgas mingi toredat rinnapilti ju pole, laskem siis lilledesse uppununa end imetleda, hahaa!

Blogi oli lukku löödud,

...ei oskagi arvata miks. Ilmselt peab siin ikka pidevalt kribamas käima. Ja mul ju need salasõnad kõik meelest läinud, no õnneks sain oma jõududega lahti.

Friday, August 20, 2010

Sini-(must)-valge ehk mõtted 20. augustil, Eestimaa sünnipäeval


Sattusin täna üle hulga aja lugema Ly ja Meelise Mallorca blogi ja kohtasin siin just samu mõtteid mida ise olen tundnud kodus Eestimaal olles. Ikka enam ja enam. Kuigi olen püüdnud neid tõrjuda.Aga ei õnnestu. Ühelt poolt teeb see haiget, teiselt poolt vilgutab aja märki. Elu, mida sa minuga ometi teinud oled? Mõtlen neid mõtteid ka täna, kui kodueestis teistel vaba päev ja pidupäev. Vaba päev on ka minul, aga paljudel kodueestis on täna pidumeeleolu? Ja nüüd siis Lymmi sulest -
Enne eilset veetsime terve kuu Eestis – pikim aeg, mida oleme Mallorcalt eemal olnud. Malloral olles ei ole me tundnud ennast ühiskonna osana – noh, või kui, siis mingil meile sobival määral. Tagasi Eestis olles oli pealisemotsiooniks sama tunne. Seesuguseid sarnased kahevahelolemise tundeid kogeb vist iga võõrsil elaja. Võõrsil olles tuhmuvad kodumaa miinusmärgiga asjad ning igatsus jääb hea ja ilusa järele. Sageli selle järele, mida võõrsil ei ole või ei saa. Kui peaks juhtuma, et minnakse tagasi kodumaale, tekib igatsus võõrsil oleva hea ja ilusa järele, sest sa tead, et kusagil on see olemas. Ideaalmaailmas oleks mõlema paiga meeldivused üheskoos. See on kord võõrsile läinuga igavesti kaasajääv passiivne paradoks, et nagu sügaval sisimas ei saa sa enam kunagi päriselt asu oma asukoha mõistes. Jäädki kõlkuma kahe maailma vahele, hing mõlema küljes kinni.
Pildil hetk Sharm el Sheigi lennujaamast enne kodumaale lendu - omamoodi kahe maailma vahel olek seegi...

Sunday, August 1, 2010

Midagi uut, midagi vana...

Õpin ja harjutan, no alati ei tule välja...ei saa ikka paika seda pilti mida just tahaks. Arvutis on ju toredaid pilte maailm, ei anna siia paigutada, vist pole maht õige vms. No olgu, teen nagu jaksan ja oskan.
Olengi seesmiselt kuidagi ärevil ja nagu rahutu, umbes tunni pärast peaks siia saabuma Hiir. Hiir on Ivo, ta just helsitas, on juba laevast maas ja Helsingis, sammub jala Kamppi suunas. Ilm olevat normaalne, ta ei tahtnud bussi võtta, no noor jalg ja tal pole kohvrit ka, seljakotimees. Hakkangi varsti kurgi-tomati salatit valmistama, muu on juba valmis aga salat ei anna ju kaua seista.
Millegipärast jah on täna nii mõtted kõik nende tuttavate juures kes mööda maailma laiali. Valdur Londonist koos oma uue kaasa Tinaga asusid siis täna lennule Aasovi mere äärde, kus Valentinal peaks mingi oma maja olema ja kus ta lapsed elavad, no samas linnas vist. Huvitav ja nats naljakas on kuidas Londonis kõik Valentinad muutuvad Tinadeks ka Ljudmilad Miladeks. Venelannadest saavad eurooplannad, nime poolest . No eks nii ole ka kohalikel brittidel kergem, ei nemad nendest vene nimedest muidu jagu saaks. Heli ilmselt istub ehk oma Stockholmi saarestikus vee ääres pingil ja jälgib kuidas suured laevad laineid teevad. Nende miljonimajal vist olla mäepealne krunt, et pole privaatranda. Kellel merepoolne krunt, nendel see privaatrand ja siis teistele on antud mingi ühiskasutuses rannariba - karm värk. Anne Pärdi võiks olla Luxemburgis, samahästi ka puhkusel Tartus oma Puusepa aias. Eva ilmselt on Londonis, ei teagi täpselt kus see Eesti suursaadikupere elada võiks...Naljakas mõelda, et kunagi asusid meie tölauad muuseumis kõrvuti ja jooksime mantlisabade tuhisedes Vargsi töö juurest Õpetaja tänava lihapoodi järjekorda, kella viiest vist hakati lihakraami müüma, iga inimene sai paki hakkliha korraga. Olid ajad! ja nüüdseks on Eva aastaid istunud koos Rootsi kuningaperega reedestel diplomaatide õhtusöökidel, ja ega talle inglise Elisabethi seltskondki kaugeks pole jäänud. Ja kui kokku saame, lobiseme ikka niisama maast ja ilmast, aga kokku saime viimati juba mitme aasta eest. Vahva, et tuttavatel nii huvitavad elud on. No muidugi ka mitte kõigil, eile messingeris Anneliga vesteldes , õigemini peale vestlust olin nii masendatud. No muidugi ei hakka mina elama kellegi teise elu, aga mõtted ju tekivad, et miks ja kuidas jne. Oh, oleks veel noorust, küll siis teeks ja oleks! Igasugu võimalusi ju on, aga lihtsalt enam kõik teed pole lahti. Pole jaksu, pole tervist ja pole ka enam selliseid ambitsioone mis kõike võimaldaks. Aga nüüd hakkan salatit tegema, ja elu läheb edasi ja loodetavasti ka kaugete sõpradega saab kunagi kokku, kellega ilmsi, kellega neti teel, varem või hiljem.
Aga sellel pildil on koheselt saabuv Ivo Türgis, Myra koobaste juures asuva kreeka amfiteatri varemete juures. Seal oli vahva.

Wednesday, July 21, 2010

Tähtpäev! 2 aastat Porvoo haiglas tööl

Saigi selline ilus pidulik sünnipäeva pilt, sest ikkagi täna na tähtis päev. Jah, haiglas juba 2 aastat tööl oldud, kuigi kunagi tundus imelik ja uskumatu et peale ARSi siidimaali üldse enam tööle lähen.

Nagu Türgi saunas

...on siin Soomemaal praegu tõesti. Ei ole öö ega päeva vahet ei valguses ega kuumuses. Ja jätkub, jätkub aina, pagan, puhata tahaks kusagil mere ääres, nagu seal Türgis.
Pildil ongi kaks Kkoske, Ivo Kosk ja see Antalya kaunis kosk, juga mis voolab 16 km Antalya linna all ja siis hoogsalt leiab tee merre vahutava veevoona.Tihti on seal taevas üks või isegi kaks vikerkaart, vee ja valguse mäng.

Karjatasin kajakat

kuna siin on veeäärne linn siis kuuleb siin kogu aeg palju kajakate kisa, kõvad kõrid on neil ikka. Ükspäev istusin Runebergi pargis ja sõin maasikaid, aga kajakad eriti nagu ei hoolinud maasikatest. Saia peale tulid aga kokku usinasti, ja siis oli vahva neid vaadata. Nad kõnnivad nii naljakalt, pata-pata, lestalised ju. Ühed olid punakate lestajalgadega ja teised rohekaskollaste, ilmselt isad ja emad. Ka pea juurest olid erinevad, aga ma nüüd ei oskagi määritleda kumb isa või ema. Üks suur oli jube aeglane, ei saanud millelegi pihta, aga muudkui seisis ja karjus kõvasti, nokk õieli. Maailmaparandaja. Üleeile töölt tulles jälle meie kodutänaval sammus keset sõiduteed üks lind, kes nagu oli ka kajaka moodi, no oligi pojake ja alles kajakaks kujunemas. Sulesti oli tal veel selline hallisegune, lennata ei proovinud üldse ja ega tal kuhugi kiiret ka nagu polnud, paterdas rahulikult keset autoteed. No siin linnas jah eriti ei kiirusta keegi, eks linnudki. Aga siis hakkas autosid tagant tulema ja too lollike ei teinud väljagi et tee äärde minna. Hakkasin teda siis nagu manitsema, et võta nüüd koomale. Ei reagerind. Ja siis võiski näha sellist imelist rongkäiku - kõige eestatsuv kajkas, siis kingakarbiga liiklust korraldav mina, ja aeglaselt voogav autode rivi sõitmas kajaka määratud kiirusel. No sain linnu niikaugele et autod ikka mööda pääsesid, ja ristmikul suunasin otsustavalt kajaka alla jõe suunas, kuhu too valjult tänitades mõõdukal sammul tatsus. Loodetavasti ei tule enam linnatänavale kondama.Aga autojuhid olid kõik nii hoolivad, rahulikult seljatati situatsioon ja elu väikelinnas jätkus...

Tuesday, July 13, 2010

Käisin silmaarstil


Täna siis oli see päev, kuna silmaarstile vaja minna. Mureks oli nädala jagu aega tagasi parema silma ette tekkinud mingi kujund, nagu sasipundar juukseid, mis vaatamisel liikus ja häiris. Lootsin et kaob iseenesest, aga ei kadund ja Ivo ka soovitas ikka arstile minna. Helistasin tervisekeskusse, et aega kinni panna. Selgus et seal sellist arsti üldse pole, et neil vaid üldarstid. Küsisin siis et kuidas saan, anti nagu silmakliiniku Porvoo arsti number. Helistamisel selgus et too on puhkusel ja tuleb alles 10. septembril!!! No siis ma nagu juba ka tõstsin tämbrit ja ütlesin et mul on kohe vaja, siis alles selgus tõsiasi mille nad oleks võinud mulle kohe avaldada - silmaarstid võtavad vastu optikaärides. No sain siis aja Silmäasemasse, kust ise iga päev muidu mööda kõnnin kui poest tulen. Oli väga kena ja uhke sisustusega salong, kus oli küll igasugu muud mööbli aga ma nagu ei näinudki et kuhu siis nagu vastuvõttu ootama saaks jääda. Seista selle kuumaga küll ei kavatse, kuigi seal suured võimsad põrandaventilaatorid mühisesid. Üks kena noor mees kõnetas ja küsis jne, siis osutas kolmele toolile seal tagapool. Ja just ventilaator oli suunatud nendele toolidele, nii et sain seal kenasti jahtuda. Varsti tuli üks soomlanna arsti kabinetist ja istus ka sinna, hakkasime vestlema, ma ütlesin et ikka pabistan ja siis tema et on väga hea arst ja pole vaja hirmu tunda jne. Olime juba laskunud sügavasse vestlusse Peterburgi linna võludest kui arst minu nime nimetas. Arst kätles ja esitles ennast. Hahaa, meil haiglas on seagripi aegadest kätlemine taunitav, aga minu arvates on see nii sümpaatne ja nagu loob kohe usalduse arsti vastu kui ta sulle kätt annab. Ah jaa, enne see assistent noormees veel arvutiga mingi uuris mu silmi ja testis mu prillide tugevust mingi teise masinaga, ma ei taipand ju prillipabereid kaasa võtta. Arst kuulas mu kaebe ära, laskis mul seinalt tähti vaadata, siis hakkas rahulikult arvama et mul on mingi nagu kas läätse kihi või mingi silma vedeliku, vist viimase, nagu eraldumine. Et see on vananemise kaasnähtus ja esineb paljudel, ja eriti just üle 55 aastastel. Nojah, ma olen juba 56!!! Et mõnikord see kaob ära, jääb väiksemaks või jääb samaks, et sellega tuleb harjuda jne. Et miskit ohtlikku pole, aga ta tilgutas 2 sorti vedelikku silma ja laskis mul veidi oodata, siis uuris oma masinaga silmade põhju väga korralikult. Tulemus oli hea, et närvid on tugevad, rõhku pole ja nagu põhjust muretsemiseks ka polevat. Kiitis prille, et uued, kriimustusteta ja kenad, puhastas seemislapiga ära ja andis mulle tagasi.Siis printis veel mingi paberi kus ongi kirjas see nagu haiguslugu, et mis seal silmas nüüd teistmoodi on kui tavaliselt ja kuidas silmi hooldada jne. ma ei oska seda diagnoosi täpselt tõlkida. No tõesti väga meeldiv arst oli, ma ei tea kuidas siin kõik on samaaegselt asjalikud ja inimesena meeldivad, mul hirm kadund ja hea meel et silmad kontrollitud. Arve tuli 80 euri, ta andis sellise lehe kaasa mille pean Kelasse saatma ja sealt pidi 30 euri tagasi saama. Nii et vanadus teeb oma töö, ja loodan et asi halvemaks ei lähe, õnneks kaed ka pole, see oleks ju oppi vajanud. Tänaval oli küll silmadel nii valus et panin lausa kinni alguses, istusin Runebergi pargis ja sõin jätti. Nüüd on kõik normaalne, ja loen raamatut. väljas on vist tõesti 35, kuuuuuuum!
Piltidel on minu vanem poeg Kalev, taga taustal Porvoo linna rohketest sildadest 2 ja kuulsad Punased majad, mis on nagu Porvoo sümbol. Teisel pildil mina linna vaateplatvormil, taustaks linna see osa kus paremal minu maja asub.

Sunday, July 11, 2010

Tippkuumus. Serial Killer is back!



Heihei, suvi jätkub ja paistab et asja võetakse kõrgemal pool ikka Jjumala tõsiselt, sest kuumus aina kasvab. Kui kasv samas tempos jätkub, saab varsti juba põrgukatlast ka maigu suhu. Just päevauudistest kuulasin, eelolevaks nädalaks lubatakse Soome kuumarekordit, kuni 35 plusskraadi, mis peaks üle lööma kõik endised, isegi 1914 aasta kuuma suve. Kui elame, siis näeme. Ja selle kuumuse ajel pannakse nüüd soomes siis käima selline kodanikukeskne ilmaennustus mis annab teada kodanikele eelseisvatest nii tippkuumustest kui tipp-pakastest, et eelkõige tagada just riskigruppide, st. laste, vanurite ja haigete eeldatavalt hea käekäik. No täna küll kiirabisireen undab akna taga hommikust peale ja üsna tihti, ju neid rollaatoritega mutikesi ka vast tänavatelt kokku korjatakse. Mina ka , kuigi eile juba mõtlesin mida kõike ma täna endale poest ostan, otsustasin hoopis tubaseks jääda, mõttetu oli selle kuumaga hakata lihtsalt toidu ostmise pärast poodi minema. Pealegi selgus külmkappi revideerides et mul nagu kõike on, et erilist vajadust pole millegi järele.
Teadmiseks Ivole, kes asjast aru saab - Sarimõrvar on tagasi ! Kuulsin teda juba enne kui nägin, tunnen paljusid juba häälest ära ja tal on tegelikult väga meeldiv hääl. Kuna päev oli kuum, ilmus ta väga imposantses olekus, nimelt palja ülakehaga, jalas mustad teksad ja nahksed kauboisaapad. Juuksed olid pikemaks kasvanud, tegelikult jumala meeldiva välimusega meesterahvas. Ma veits olin pabinas, et küsib et no kus siis eesti keele sõnad on ja miks meile pole jne. Aga ei, kõlas hoopis sõbralik tervitus Cuidaas kääzi käib? Ja siis sujuvalt läksime üle taas eesti keele sõnade õppimisele ja kõik oli normis. Meiega liitus ka Cristian, kelle isa oli olnud norrakas, ja too hakkas mulle norra keelt õpetama. Nii et rahvaste sõprus missugune!
Eks siis vaatab kuidas homme see tööpäev seal õhuta haiglas läbi saab, siis õnneks jälle 2 vaba päeva tulekul, ja silmaarsti juurde minek ka. Vast ikka kunagi juhtub midagi huvitavat ka, siiani on küll elu suht igav olnud, aga selle eest stabiilne ja turvaline, nagu siin soomes tavaks on. Täna oli millegipärtast jälle jube koduigatsus peal, lugesin Juta Raudnaski eesti toitude blogi ja vaatasin tema koduseid eestimaa pilte, see leevendas veits ja siis tuli Ivo messi, saime suhelda pikalt.
Valdur oli messingeris täna esimest korda, vilkus roheliselt aga minu tervitustele ei reageerinud. Huvitav, ometi ta ju minu sisse oli lülitanud, eks näe. Ilmselt Londonis on nüüd ka jube kuumus, kujutan ette kui raske seal seda taluda, aga no saab mere äärde sõita. Kuigi, tean et tegelikult ei sõida nad kuhugi...isegi mina ei viitsi seda paari peatust bussiga sõita mere äärde, isegi ei viitsi ühte tänavavahet alla jõeäärde minna...

Piltidel näha tüüpilisi rootsi stiilis puumaju, nagu neid siin rootsipärases linnas kõikjal kohtab. See parempoolne meenutas meile Ivoga koha väga Segasumma suvila maja , puuduvad ainult Pipi Pikksukk, ahv ja Hobune. Võibolla neid lihtsalt pole näha või neid pole kodus. Aga maja on siin Porvoos täiesti olemas.

Friday, July 9, 2010

Keiserlik prügikast

Siin on näha millise hoole ja armastuse ja tõsidusega soomlased suhtuvad oma eluaseme kaunidusse ja korrshoidu. Seda on ikka lausa väga kena vaadata, kuidas kõikjal on hästi palju lilli, murud korralikult pügatud ja majad kenaks klantsitud. Prügikast on ju väga tähtis eluline element, siin on näha milline kaunis klassitsistlike sammastega hoonestus on püstitatud prügikasti juurde.

Tool

Täna ma ostsin endale tooli. Tool on väga ilus ja uhke ja ta pole mitte tavaline tool vaid baaritool. Tegelikult lausa unistuste tool, ime et ma veel nagu alguses kahtlesin, aga hea et ikka ära ostsin ja koju tassimisega ka sain hakkama ja nüüd kokkuvõttes olen päris ünnelik ja rahul oma ostuga.
Päev algas nii, et magasin siis hommikul nii kaua kui und oli, siis hakkasin oma krimkat lugema ja seina taga mingid jopskid puurisid trelliga just seda seina mille ääres ma pikutasin. Või panid põrandat, no igatahes selline tunne et trell on surutud meelekohale ja siis, anna aga tuld! Mul hakkas kohe hammas valutama, no tegelt ainult õnneks tundus nii. Ja kuna ma kodus olla ei saanud, siis otsustasin et lähen välja, toon kogust uusi raamatuid jne, ostan tomateid jne.
Otsustasin minna läbi roosipargi, ikka imeilusad need roosid, kurat keegi ei kasta, nii kahju neist. Kuna 2 buss oli ees mõtlesin et sõidan veits bussiga, uurin välja kus see Kukkatalo on ja siis sealt lähen rampsi, aga too buss võttis suuna hoopis Loviisa poole Hamarisse. Sõitsin siis ja kobisin Brunbergi juures maha, et käin seal samaaria kirpsis ja seal selline uhke tool , hinnaks ainult 5 euri.haa, naaritsakasukas oli ka, aga sellise ilmaga läks süda isegi vaatamisest pahaks, kuigi päris kena kasuk paistis olema, aga vanamoodne.No käisin ümber tooli, proovisin kui raske on, ah, võtsin õlale ja ostsin ära. Point on selles et see on sama tüüpi baaritool nagu meil kodus on need itaalia punutud põhjaga söögitoatoolid, nii et sobiks ilusti komplekti sinna aknalaua juurde nurka et seal istuda ja aknast välja vaadata.
hakkasin siis tooliga sammuma, proovisin igasugu asendeid vasaku ja parema poole peal, õlal ja käes, ise mõtlesin et kui ikka enam ei jaksa siis on mul ju tool kus istuda. Ette jäi mingi mööblipood, arvasin et too peaks olema see Vaihdekalusto, läksin siis, panin oma tooli ka ukse juurde maha ja hakkasin kaubaga tutvuma. Päris kallis pood oli, mingi tavaline puust kolmejalgne taburet maksis 18o euri!!! Diivanid olid nii 2 ooo ringis, minu voodi sarnane voodi mingi üle 1 ooo. Müüja mees ujus ka kusagilt välja, täpsustas et vaihtokalusto on siit mingi 15 km eemal ja imestas kust veel sellise tooli sain, olevat paras uunikum. Et kas ma talle ära ei müü! ma heitsin vastu et ma ostaks temalt veel teise lisaks, ta arvas et neid enam kusagilt tänapäeval osta ei õnnestu. Imestas et ma jalgsi tooliga kõnnin. Mina jätkasin aga metsa vahel matka, vahel panin tooli maha ja sõin mustikaid. Õnneks oli mõnus tuuleke ja metsas jahedam. Nii jõudsingi Tarmolasse bussipeatusse, kust igapäev haigklasse sõidan. Vaatasin et poole neljane buss varsti tuleb. Seal on see Hellun Pulla pagaritööstus, ostsin sealt ühe kohvisaia väljast ja istusin bussipeatusse baaritoolile, kõlgutsin jalgu ja sõin saia. Võite arvata, et kõik kes mööda sõitsid, mind imestusega vaatasid. Päris naljakas oli, mõnus tuuleke puhus ja päike paistis. Siis tuli buss, tegi mulle keskmise ukse lahti ja juht ka naeris, et mul peaks odavam sõit olema, kuna enda tool kaasas. Siin on ikka inimesed nii lahedad, millegi üle keegi ei imesta ega inise. Roosipargis istusin veel veits, nüüd pingil, ja kandsin tooli koju. Puurimine on lõpetatud, lugesin krimka lõpuni, varsti magama ja homme tööle. Kavatsen küll teha nii kergelt kui saab, seal teraapias pole jälle ühku, aga ega seal erilist mustust ka loodetavasti pole.Pühapäeval jälle vaba, sest Sanna on nüüd minu eest. Aga tooli ost oli ikka hea tehing, arvan ma.
Pildil on minu noorem poeg Ivo, siin Porvoos veetorni juures kus me jalutamas käisime. Vasakul pool on näha siinseid tüüpilisi rootsipunaseid puumaju, neid on siin kõikjal.

Thursday, July 8, 2010

Jätkuv kuumus

Kisub juba südaööks, aga väljas on valge ja mingi kolme tunni pärast tõuseb päike. Põhjamaa valged ööd siis, aga põhjamaast on küll asi kaugel sest juba ma ei tea kui kaua valitseb siin tappev kuumus ja selline nagu soomlased ütlevad hiostava ilma. No et higi lendab kogu aeg. Ainuke koht kus normaalselt hingata saab on kauplustes, päeval jalutasingi linnas ja liikusin poest poodi lihtsalt selle pärast et toas on ka jube palav. Tibatas ka paar tilka vett, aga vihma mis lubatud, ei tulegi vist enne sügist.
Haiglas jätkuvalt jube tamp, no täna on vaba ja hommikul lihtsalt magasin nii kaua kui suutsin. Väsinud ka nagu ei ole, lihtsalt selles palavuses seal füüsilist tööd teha on nii et selline tunne et ajud voolavad koos higiga minema. Kõigil on raske ja kõik on väga toetavad ja mõistvad, hea on tööd teha.
Kogu Porvoo mattub magusate lõhnade alla, vaatamata sellele kuumusele. Pühapäeval jalutasin läbi Roosipargi linna ja ei saanud aru mis ja kus nii magusalt mee järele lõhnab?! Üle tänava ehitis, pärnasid pole, roosid on ilusad aga ei lõhna...Siis alles tabasin ära - valge ristik! Kodus meil ikka tuli luha pealt see magus mesika lõhn, nüüd seda enam pole, aga siinne ristiku lõhn on ikka midagi harukordset. Ja seda valgeristikut on paljudes kohtades, haigla juures ka. Ja muidugi uppub kogu Porvoo roosidesse ja kibuvitsadesse, õisi on ikka nii tohutult et tundub uskumatuna.Vanalinn on turiste täis, istusin pingil ja kuulasin lihtsalt hispaanlaste juttu, muidugi midagi aru ei saanud aga tundub et kui seal maal oleks siis ikka õpiks keele üsna ruttu selgeks, no nii laias laastus sest grammatika olevat keeruline.
Lilli tütar helistas eile, küsis veel nende Ivo tulumaksu asjade kohta. Jutustas et Lillil oli Ivost ikka väga hea mulje jäänud ja temal ka, et Lilli oli kohe pikalt jutustanud kui meeldiv noormees Ivo oli ja teda kiitnud. No seda oli ikka väga meeldiv kuulda.
Ja hea ka veel see, et Sanna saatis eile sõnumi ja tahtis tööpäevi vahetada, et siis ta saaks 4 päeva vabaks. Ma just ise mõtlesin talle seda vahetust pakkuda et siis järgmine kord ise nii 4 vaba saada. Ja siis tema ise tänas ja vastas just et kui mul vaja siis tema aitab mind. Nii jube hea on töötada selliste inimestega, kes on normaalsed ja mõistvad.
No egas muud kui loen veel veidi ja lähen magama, vast ikka homme annab jahedamat ilma, siis sõidaks kuhugi vee äärde või istuks eestlastega terrassil. Evi ka kohe oli nõus. Ajaks juttu veits.

Tuesday, July 6, 2010

soome suvi ja eesti maasikad

No nii, polegi kõige hullem pilt, näitab meie Porvoo rannapromenaadi ja selle koha lähedal ma elangi, jõe äärde on minu majast ainult üks lühike tänavavahe. Pildil paistab kõik rahulik, tegelikult on praegu ikka suvi täies hoos ja kõik mõistusega soomlased puhkavad ja linn on rahvast üsna tühi, seevastu jõel aga käib vilgas sebimine ja paate-purjekaid on ikka vesi täis. Nagu rannarahvas kunagi, tullakse paadiga linna poodi toitu ostma, lapsed, naised ja koerad kaasas, et siis suurte toidumoonakottidega jälle mökkidesse naasta.
Kuna mul eile normaalajal töölt tulek jälle ära nulliti, siis täna valmistusin tõsiselt oma huve kaitsma ja ellu viima ja kasvõi läbi kinniste uste õigel ajal lahkuma. Oh kui palju takistusi jälle ette tuli, aga ületasin kõik ja teatasin viisakalt et mu tööpäev on läbi ja tulin tulema. Jõudsin napilt bussile, buss oli palav nagu sõitev saun, terve päev on tohutu palavus ja tuulekübetki kusagil pole. Oli küll selline tunne et äike tuleb, aga siiani kõik vaikne ja päike kuldab tuuleta maad.Mujal lähikonnas olevat sadanud, ainult mitte meil.
Imelik, polnudki nii väsinud, no oli ka üle tüki aja kergem tööpäev, ja kuigi aega jäi üle mõtlesin et lausa enesetapmine oleks sellise padukuumusega hakata vabal ajal aknaid pesema.No ja varsti piipar kutsus ja oli jälle vaja tegevusse asuda.
aga linnas vaatasin et silkan Miljoonatorist läbi, niisama, et siis tulen läbi vanalinna tagasi toidupoodi. Miljoonas olid pooled lauad tühjad, jaa, suvepuhkus ka kirbukas. Jõeäärne kirp olla hoopis kinni, teatas Selma kes vastu tuli. Ostsin 2 CD kassetti, nagu selgus oli mõlemas 2 plaati, hind oli ka soodus, 40 senti kasseti eest ehk siis 2 tühja pudeli raha. Bob Marley ja iiri muusika, no vahel võiks ju kuulata.
No ja siis tagasi tulles ostsin Oslast endale kvaliteetjuuksehooldusvahendeid, olid küll mitte kõige odavamad aga lihtsalt oli selline tunne et võin seda endale lubada. Ja Citymarketi eest müüdi maasikaid. Müüja ütles vabandavalt et on ainult Eesti omi, et teised kõik läbi...ma siis jälle et ma just ostangi, et ise eestlane jne. Maitsesin ka, oli jumala hea ja tegelikult pole ma ammu nii magusaid maasikaid saanud, tõesti vääga head.Müüja seletas et neil on Eestis kasvatus, et kus...ja siis ta ütles et ei oska seda hääldada ja näitas karpi ja olid Suislepast!!!Hea vana Mulgimaa, kohe meenusid muuseumi aja välitööd Suislepas kus me Viiviga selle kunstniku, nnn nimi ei tule meelde, suvilas elasime ja kollases voodis magasin. Oh mõnus kollane voodi, ja õunapuud õitsesid ja kõik oli jumala tore. Pargis istusin pingil, kolmandat päeva on seal samal ajal see indialase või indiaanlase moodi mees, pudelikorjaja, ka istub ja valvab kui kusagil mõni pudel tühjaks saab. Jube kummaline tüüp, soomlane ta küll pole. Evi oli helistanud, helistasin talle vastu ja pajatasin pikalt mis mul seal haiglas on ja kui palju tööd. Ülle olevat ka ikka jube läbi, et ei meeldi ja raske on. Muidugi on, siin töötada pole kerge. Aga elada on lihtne, kuigi igav.nüüd söön kodus maasikaid ja varsti lähen ära magama, sest ikka väsinud olen ka. Aga kokkuvõttes oli täna hea päev, kuigi kõigi jaoks kahjuks mitte, üks tahtis võtmega veenid läbi saagida...Õnneks ma nägin ja andsin teada.

Saturday, July 3, 2010

Sunday, June 20, 2010

Kunagi käisin Londonis

Nii nii , see pilt ongi siis tehtud eelmise aasta jõulukuul kui Kaleviga Londonis käisime. Kuna ma siin Ivo abiga nüüd seda bloginduse asja alustanud olen siis paistab et täna hakkab juba midagi nagu looma. Pilt ja tekst ja puha. Meeleolu on veidi kurvavõitu kuna Ivo homme siit ära koju sõidab, aga varsti , täpsemalt pooleteise nädala pärast saan ka mina vabad päevad ja pääsen koju käima. Ja Ivo ütles et ta ikka tuleb siia varsti tagasi, õnneks.Nõuab harjumust jälle see üksi olek, kui nüüd oleme pikka aega koos olnud ja nii hea tunne on töölt koju tulla kui tead et korteris on keegi ees ootamas.

Wednesday, June 9, 2010

Söön heeringat


Tere! Mina olen orav.
Elan Inglismaal ja söön pähkleid.