Sunday, March 31, 2013

Kauneid kevadpühi kõigile!

Lillelisi Kevadepühi!

Pühadesosin Jänkuga.


Heihei! küll on mõnus olla kodus Tartus koos oma poegade ja lähedastega ja pühi nautida. Saabusin juba neljapäeval ja saan seekord kaua Tartus olla, tervelt 11 päeva, milline luksus!
Juba enne olime kokku leppinud minu laste isa venna perega , kes ka Soomes hetkel tööl on, et kuna tuleme sama laevaga siis oleks tore laevas kooku saada. Nii trehvasimegi kohe laeva jõudes ja valisime mõnusa nurgakese kus istuda ja vestelda. Nemad sõitsid esimest korda uue Eckerö laeva Finlandiaga. Naljakas et olen kuulnud et paljud tihedalt sellel liinil sõitjad eelistasid ja nutavad taga vana laeva, Nordlandiat. Nojah, vana ja räämas ja üsna räsitud ta ju oli, aga kui ikka aastakümneid sõidetud siis teatud nostalgia tekib ka minus. Aga no, laev on laev. Peaasi et ühelt kaldalt teisele viib . Ja Finlandia teeb seda ka nüüd kiiremalt, 2 ja poole tunniga. Kuigi väljumisajad minule eriti ei sobi.Ja kui veel toredate kaaslastega juttu vesta ja Margiti India reisimuljeid sai kuulatud, kulus see aeg küll laus märkamatult ja juba need Tallinna tornid paistsidki.
   Pole veel eriti Tartu peal ringi käinud, kuipalju siin pühademeeleolu või dekoratsioone on vms.Lumest vaba maad tundub veidi rohkem olevat kui soomes, ja loodan et päikest ikka jätkub ka kogu puhkuse ajaks. Ees on mitmed meeldivad kokkusaamised tuttavatega ja käigud raamatupoodidesse.
   Kuna kohtusin sellise toreda Jänkuga, seda küll Porvoo Taidetehtaas, sai oma soovid edasi antud ja munad ongi kohal, kohe hakkame koos Ivo ja tema pruudiga neid kunstiliselt töötlema. Kena pühadeaega kõigile! 

Monday, March 25, 2013

Oletko tatti-ihminen?... ehk soomekeelne inimtyypide välimääraja


Hiljuti lugesin ühest soomekeelsest ajakirjast sellise lause -`´ Vaikka olen hyvin paljon eläin-ihminenen, kuitenkin vielä enemmän olen ihmis-ihminen`´ mis tõlkes kõlaks umbes nii et kuigi olen küllaltki suur looma-sõber,  tegelikult veel enam olen siiski inimeste-sõber.
Otseses tõlkes kõlaks nt sõna ihmis-ihminen   - inimese-inimene või inim-inimene, lausveidrad mõlemad. Alguses peale siia kolimist, kui kurtsin tööl koduigatsust, pani töökaaslane mu paika määranguga et siis olen ikka koti-ihminen. Mina pole mingi soome keele õpetaja ega lingvistiline lahkaja, aga hästi huvitav on küll mismoodi jutu sees kuuled igasuguseid imelikke inimese liigitusi. Näiteks kui mina alati õhkan Soome metsade seenerohkuse üle , siis saan tihti vastuseks et `´En oo tatti-ihminen!`´ Millega antakse teada et vestluskaaslane ei huvitu seentest, otseslt  - ta pole puraviku-inimene. Tatti - puravik soome k. Soomlased muide tunnevad üllatavalt vähe seeni, ja paljud ei julge metsas midagi korjata just sellepärast et nad ei oska söögiseeni mürgistest eraldada ja jätavad seenend hoopiski korjamata. Paljud tunnevad kahte liiki - puravikku, siis enamasti kivipuravikku, ja kukeseent. Kukeseen ongi soomlase jaoks nagu üldmõiste seenest - seda tuntakse, teatakse aastast aastasse tuttavaid kasvukohti, on raske segamini ajada teiste seenetega ja kui neid leidub siis korraga palju, saab pikemalt kõndimata anuma täis. Kes ise metsa ei viitsi või ei  saa minna, ostab kukeseeni ka turult. Ja jällegi selline tähelepanek, et kui müügil on nii Eestimaised kui kohalikud kukekad, ostetakse meelsamini soome metsaande. Nagu sel mingit vahet oleks, kust need kukekad korjatud on!No eeldusega muidugi et mürgivabast keskkonnast etc.
Sama kehtib muide ka maasikate kohta, ja tihti võib kuulda kuidas laialt seletatakse et eesti maasikaid küll ilma keetmata ei tohi süüa, mine tea mis pisikuid seal leidub jne. Ai pagan mul alati kihvatab, olen ka mõnele kohe suu sisse öelnud mida ma sellest jutust arvan. Tulevad ja trambivad meie Saaremaal ja Hiiumaal ringi ja müttavad meie odavamates spa-des ja kiidavad nii et suu kõrvuni, aga eesti maasikmari ei kõlba süüa! Ptüi, ütlen ma! Siis meeldib soomlastele veel hirmsasti seeneliik nimega suppilovahvero. Minu kogemust mööda neid Eestis ei kasva, aga ma põhiliselt tean ka ainult Setumaa metsade ande ja sealkandis sellist ei tunta. Võibolla mujal Eestimaal leidubki. Suppilovahvero on ka selline kukeseene moodi seen, peenikese jala otsas ja säbruline, värvilt helepruunist tumepruuni ja isegi mustani. Värvus oleneb kasvukohast. Neid seeni leidub metsas just hilissügisel, siis kui teisi seeni enam pole. Korjatakse neid pea kuni lume tulekuni. Eelmine aasta kui meil jõuludeks veel lund maas polnud, visati ikka nalja et küll on tore metsa jõulupuud otsima minnes ka seenekorv kaasa võtta!
Koertest lugupidav inimene , koeraarmastaja, on koira-ihminen ja kasside poole hoidev siis kissa-ihminen. kusjuures neid sõnu ikka jutu sees kasutatakse , nt kui üks suur koer tänaval mind nuusutama tuli ja omanik näost kaameks tõmbudes kohe vabandama hakkas et rihm minuni ulatus, lisas tema kaaslane kes mind teadis - Pole hullu,hän  on koira-ihminen!

No mis minusse puutub siis jah, kõige rohkem olen ma muidugi koira-ihminen, minu tingimusteta armastus kuulub kõigile koertele ! Parim nende seast oli muidugi minu kallis Nuuksukene, keda kahjuks enam minuga pole...Peale koira-ihmise olen ma kindlasti ka tatti-ihminen, ja no , tahaks loota et mingi protsent minust on ka ihmis-ihminen .  
Ilmselt on neid taolisi liigitusi küll ja veel, kõik ei tule  korraga meelde.
Minu arvates on ka sellised sõnad imelikud mis nagu ei kõlagi konkreetselt mingi keele moodi, või nagu ei usuks et sellised sõnad olemas on. Selline lause - Me ollaan kotona, löhöillään ja hölläillään ja syödän lörtsyjä! Polegi muud et oleme kodus, lösutame ja lebotame ja sööme õunapirukaid.Niisama lihtne see elukene soome keeles ongi.

Tuesday, March 19, 2013

Runebergin torttu e. Runebergi kook







 Runebergi kook on purustatud mandlite ja arrakipunshi või rummiga  maitsestatud silindrikujuline  küpsetis. Pealt kaetud vaarikamoosiga, mida ümbritseb suhkruvaabast ring. Küpsetis on saanud nime luuletaja Runebergi järgi, kuna just tema olevat neid koogikesi armastanud nautida oma hommikukohvi juurde,  väikese punshinapsuga.Milline ilus algus toimekale päevale!
Arvatakse et runebergikoogi algse retsepti autoriks ongi olnud luuletaja abikaasa Fredrika Runeberg. Tema valmistanud koogi nisujahust, riivsaiast, küpsisepurust ja mandlisegust koos õunamoosi ja suhkruvaabaga. Runeberg olevat kord soovinud kohvi kõrvale midagi magusat, ja kuna proual parajasti midagi pakkuda polnud, küpsetas ta koogi just neist ainetest mida kodus parasjagu leidus. Fredrika Runeberg on kirjutanud ka kokaraamatuid ja 1850 aastast pärit retseptiraamatus on just sellise koogi retsept. Mis aga ikkagi  olevat tema teisendatud versioon  porvoo meisterkondiitri Lars Asteniuse kümme aastat varem loodud koogist.
Porvoo (ja ilmselt mujalegi) poodidesse ja kohvikutesse ilmuvad runebergikoogid müügile jaanuarikuu lõpus ja neid saab osta kuni Runebergipäevani. ! Kui kõiki ära ei müüda, siis päev hiljemgi ja poole hinnaga.
Runebergikook on ikka nii levinud, et iga-aastaselt kuulub see Runeberi päeval menüüsse ka haigla lõunakohvi lisandiks. Haiglas pakutav versioon on küll neljakandiline plaadikook, vaarikamoosi ja suhkruvaabaga, ja muidugi nii arrak kui rumm on sellest välja jäetud. 
Porvoos  on aga üks kohvik mis pakub seda traditioonilist kooki aastaringselt, ja see on  vanalinna ühel vanimal tänaval, Välikatul,  asuv kondiitriäri Helmi.


Saturday, March 16, 2013

J.L.Runebergi mälestuspäev 5. veebruar , päev kroonlühtrite valguses.











Hommikul arvutit avades meenuski kohe, et täna on Runebergi päev, ja loomulikult koos sellega meenus ka kohe Runebergi kook.  Et täna on see päev aastast  mil tuleb seda kooki süüa!

 Johan Ludvig Runeberg (1804-1877) on tuntud soomerootsi rahvusest luuletaja , kirjanik ja toimetaja, kelle looming on läbi aegade olnud väga isamaalik. Runebergi peetakse soome rahvusluuletajaks, ja selle kõrge aunimetuse pälvis ta juba oma eluajal.
Meile eestlastele  on üheks huvitavaks seigaks kindlasti see mismoodi Runeberg on seotud Eesti Vabariigi riigihümniga Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm...Kõik me ju teame  kahe maa rahvushümni sarnasusest, isegi spordivõistlustel on tekitanud kahtlust kumma võitja maa auks siis hümn kõlanud on.

Maamme laulu (soome k.), Vart land (rootsi k.) , kirjutas   J.L.Runeberg  1864 a. rootsikeelsena ja oma Värnikki Stooli lugude esimeseks luuletuseks, ja selle viisistas Fredrik Pacius samal aastal.Tänaseks on see meloodia juba 162 aastat vana. Kõneldakse et Paciusel olnud vaja lihtsalt sellele rootsikeelsele luuletusele meloodia anda, ja mõned veel salajasemad vandenõuteoreetikud väidavad lausa et viis on laenatud ühelt vanalt saksa joomalaulult. Laul esitati esimest korda 1848 aastal Flora päevade ajal Soomes.
 Eesti rahvushümnis Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm  kasutatakse sama viisi, samuti liivlaste rahvushümnis Min izamō. Eestisse jõudis laul 19 sajandil  soome kooride külalisesinemiste kaudu. Eestis lauldi laulu esimest korda esimesel üldlaulupeol 1869, Johannees Voldemar Jannseni sõnadega.  Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga sai „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” 19. sajandi lõpul väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast Esimest maailmasõda iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks. Ametlikult kinnitati F. Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920. aastal. Seda, et sellest laulust hümn saab, ei osanud tollal veel keegi mõelda. Peale Esimese Maailmasõja lõppu sai sellest aga mõlema riigi hümn. Eestis ametlikult, Soomes ei eksisteeri siiamaani ühtegi seadust vmt, mis kinnitaks, et “Maamme” on Soome riigi hümn. Pigem on see traditsioon.
Kuna mu elukoht jääb tegelikult Runebergi tänavale, siis kõnnin ma sellenimelise mehe kodu-muuseumist mööda iga kord kui kesklinna suundun. See kollane maja paremat kätt, niisiis. Aga, piinlik tunnistada, kunagi polnud ma leidnud sobivat hetke  sinna sisse astuda. Kuigi muuseum on populaarne ja aina näeb turiste sinna minemas ja sealt tulemas. 



























Runebergi kodumuuseum on vanim omataoline Soomes.
Runebergid kolisid Helsingist Porvoosse aastal 1837 kui luuletaja nimetati Porvoo Gümnaasiumi rooma  kirjanduse lektori ametikohale. Nüüdseks muuseumina toimivasse kodusse asukohaga  Porvoo empiirstiilis linnajaos  asus pere 1852 aastal  ja siin elas  kirjanik  oma surmani.
Kodumuuseum avati 1882 a. kirjanikult ja ka tema abikaasa Fredrikalt säilinud pärandi põhjal. Selle kodumuuseumi teeb eriliselt väärtuslikuks viis  et tänapäevalgi on püütud maksimaalselt näidata kodu sellisena nagu see oli Runebergide pere eluajal. Harvaesinev täielik kogu ühe kodu sisustusest ühes  kunstiteoste, mööbli, pisiesemete, portselani, kodutekstiilide, jahitarvete ja kasvavate toalilledega. Eksponeeritud on ka luuletaja raamatukogu. Sisustus on väljapeetud biedermeier-stiilis.
   Niisiis tänase päeva puhul oli kohe tänaval selline uhke teade väljas et olete oodatud ja nii ma sinna sisse astusingi. Tavaliselt on ka värav kinni ja siis nagu ei märkagi et vaja ikka ära vaadata.
Kuna ma ise olen olnud muuseumitöötaja, siis loomulikult muuseumid mind väga huvitavad ja vanalinnas asuvat Porvoo linnamuuseumi oleme vaatamas käinud koos poegade ja külalistega isegi mitmel korral. Aga siia nüüd esimest korda.
   Sisse astudes kohe märkas et külastajaid on üsna palju, ja kostus nii soome- kui rootsikeelset juttu. Üsna mitmed külastajatest olidki vanemad härrad ja prouad, kes tänase päeva puhul pidulikult riietatud, soengutes ja parfüümitud. Mulle nii meeldib vaadata siinseid eakaid inimesi - nad on sellised ärkasad, väärikad, hoolitsetud ja nendest paistab välja et nad on täie rinnaga tänapäevas kohal, valmis elu nautima ja tegutsema. Eestimaal on vanemad inimesed tihti nagu natuke kulunud ja allaandnud olekuga. Aga no eks Eestiski leidu vahvaid ja vapraid memmesid-taate!
   Püüdsin ennast sappa hankida mõnele soomekeelsele giidile, et ikka põhjalikumalt kõigest teada saada, aga kahjuks just üks grupp lõpetas ja teised giidid rääkisid kõik rootsi keeles millest ma muidugi siiamaani midagi aru ei saa. No natuke, aga vähe.
Eks ma ekslesin siis omapead saalist saali, teiste seas ja sabas. Muide, ikka tohutu kaunis oli see kodu! Mis kroonlühtrid, maalid, uhked mööblid ja tapeedid. Kaunid kahhelahjud - katsusin käega, olid külmad. No loomulikult on majas keskküte ja eksponaatide säilitamiseks ettenähtud kindlad temperatuurid. Kuna ma olin päris kindel et siin pildistada ei või, siis pani imestama et kaks meesterahvast üsna avalikult seda tegid. Üks telefoniga ja teine aparaadiga. Ma rahvust ei maini. No ei suutnud minagi kiusatusele vastu panna ja kui juhtus et jäin kuhugi nii omapead, siis värisevi käsi klõpsisin mõned pildid. Kohe näha et udused, aga keelatud vili on ju magus ja seda väärtuslikumad mulle need võtted on et lubamata tehtud.
Hiljem ma kohe küsisin ühe töötaja käest kas võib pildistada. Ja too vastas et muidu ei, aga kui ajakirjanik olete siis võib. Hahaa, eitea kas ma paistsin pressiesindaja moodi välja?!
Siis äkki kuulsin tuttavaid hääli ja olidki, meie osakonna teraapia-tiiva juhendajad oma patsientidega , ka muuseumiga tutvumas. Oletko se sinä ?, küsiti minult. Paljud on ju harjunud mind ainult haigla tööriietuses nägema. Tore ja üllatuslik kohtumine.
 Kuna mul oli see kohvikusse minek kokku lepitud siis ei hakanud endale giidi võtma, nii et kunagi teine kord tahaks ikka kõik need ruumid giidi jutu ja juhatuse saatel läbi käia ja pitoreskseid üksiasju kuulda. Nüüd pudenes kõrvalt vaid niipalju, et  mõnede lühtrite klaasosad on valmistatud Veneetsias Murano saare meistrite poolt , kes Soome tulid oma oskusi eksponeerima. Ja et selline magamis-külalistetoa variant nagu mitmes ruumis näha oli  - eesriide taha varjatud voodi - oli tollajal väga uudne lahendus. Sellise vajaduse põhjustas luuletaja voodihaigeks jäämine, ja kuna tol ajal olnud ennekuulmatu et härrasmees võtab külalisi vastu voodil lebades, jagatigi tuba sameteesriietega kaheks . Ja vesteldi läbi kardinate.
Endise söögitoa akna all olid kaks töötajat entusiastlikus avastamisrõõmus - nähtavale seati  foto mingi toalille õiest mis kuulus Runebergi aegse lille juurde, lill aga polevat viimasel ajal õisi näidanud.
No vaat sellised seigad , aga kindlasti tahan korra giidi saatel selle ekskursiooni läbi teha ja usun et see tuleb huvitav. Mina aga ajasin kasuka selga ja tõttasin kohvikusse Runebergi kooki sööma. Mida see kook , Runebergin torttu, siis endast kujutab ja kui mitmete kroonlühtrite valgusesse ma sel päeval veel sattusin, sellest loodan kirjutada järgmises postituses.


Tuesday, March 12, 2013

Suomen viralliset liputuspäivät ehk Soome ametlikud lipuheiskamise päevadd






Sellise püha toimingu kui lipuheiskamise puhul ei saa kuidagi laskuda nii madalale et väita nagu oleks eesti ja soome keel üliväga sarnased ja mõned sõnad lausa samasugused. Liputus siis tähendab lipu heiskamist, ja soome keeles on  ametlikult paika pandud sarnane  kohustuslik toiming  nagu
`´Näinä päivinä valtion virastot ja laitokset on lailla velvoitettu liputtamaan`´.
Soomlased armastavad oma lippu, ja oma maa ja lipu värve väga . Ja seda armastust näeb ja kohtab siin ringi liikudes igal sammul. Isegi lillekastidesse valitakse lilli tihti sinistes ja valgetes toonides, tavaliselt eriti võõrasemasid. Kuigi soome rahvuslill on ju kaunis piibeleht.
 Lipuheiskamise päevad on ka kalendris ära märgitud ja tundub et neid on üsna rohkesti. Sest ikka ja jälle näen  siin ja seal lippusid lehvimas. Võibolla ka sellepärast et meil haigla õuel on ka lipuvarras nii et lihtsalt jääb enam silma kui lipp mastis on. No paljudes kohtades lehvivad lipud ka muudel päevadel, näiteks paljudel  õuedel, ka meie maja ees. Ja seda on nii armas näha nii  siin kui  ka kodus Eestimaal.

Ametlikud lipuheiskamise päevad e lipupühad  Soomes on  kuuel pidulikul  kalendripäeval, valimiste päevadel  ja vabariigi presidendi ametisseastumise päeval.
Need kuus kalendri lipupüha on  järgmised   -

Soome kultuuri päev, Kalevala päev 28 veebruaril
Soome töö päev,  1 mail. Volbriöö
emadepäev , maikuu teine pühapäev
Kaitseväe lipupüha e Gustaf Mannerheimi päev 4. juunil
Soome lipu päev, Jaanilaupäev 20-26 juunil
Soome iseseisvuspäev, 6. detsember
Valimiste päevad, mil toimuvad kohalikud valimised, seadusandliku kogu valimised, presidendivalimised, Euroopa Parlamendi valimised, referendumid, vabariigi presidendi ametisseastumise päev.
Kuna soomes langeb Jaanipäev alati nädala lõppu, siis sellest ka Jaanilaupäeva  liikuvus kalendripäevana.

Nendele lisaks on veel nn. väljakujunenud e kindlad lipupäevad, ja neidki on üsna mitmeid nii et pole imestada et lippusid nii tihti lehvimas näeb.


 J.L. Runebergi päev, 5. veebruaril

 Soolise võrdõiguslikkuse päev, Minna Canthi 19. päeval märts
     soome keele päev, Mikael Agricola ja Elias Lönnroti päev 9. aprill
     riiklik veteranide  mälestamise päev, 27. aprill
     Euroopa päev, 9. mail
     soomluse päev, LR Snellmanin päeval 12. mail
     langenute mälestuspäev, mai kolmandal pühapäeval
     luule ja suve päev, Eino Leino mälestuspäev 6. juulil
     Soome kirjanduse päev, Aleksis Kivi päev 10. oktoobril
     Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni päev, 24. oktoobril
     rootsluse päev, 6. novembril
     Isadepäev, novembri teisel pühapäeval
     Soome muusika päev, Jean Sibeliuse päeval 8. dets.


Sõnad `´soomlus ja rootslus `` kõlavad küll nii halvasti ja koomiliselt eesti keeles, antagu mulle andeks et ma paremat vastet ei leia. Aga, nagu ajalooliselt paika on pandud, ei saa soomlased ega soomlus kuidagi läbi ilma rootsluseta ja tänapäevalgi eksisteerivad nad käsikäes ja tähistavad oma mõlemaid rahvuslikkuse pidupäevi. 

Ühest järjekordsest lipupäevast, Runebergi päevast , tahaksingi jutustada pikemalt ühes järgmises postituses. Kuna Runebergil on Porvooga nii palju ühist.  
  


 

     



    






Thursday, March 7, 2013

Talveromantika. Valgus pimeduses.















Siiski siiski , kevad annab oma olemasolust ja peatsest võimuletulekust juba üsna selgeid märke ja nüüd tahaks paar sügava talvega seonduvat kaunist meenutust veel siia ära talletada enne kui meelest kaob ja laus kevad troonile astub.
   Ja kuna ma ka eile teada andsin et sihuke na tõbine olen siis on päris sobiv osa leboaega kirjatööle kulutada. See et ma tööle kipun ei tulene kaugeltki sellest et ma sihuke igav inimene oleks kellel vabal ajal pole muud teha kui tööst unistada. Kaugeltki mitte, oskan minagi vaba aega nautida ja kuidas veel!Saladuskatte all tunnistan et ikka endiselt hullult meeldib mulle see vana hiina vanasõna mis kõlab kuidagi nii et `´Kõige targem on see kes oskab kõige säravamalt logeleda!`` jaa, olen sellega kahel käel nõus, aga ilmselt ka tark hiinlane oli niipalju tark ja  aimas et paraku siin elus palja logelemisega päris hakkama ei saa. Aga kui, siis logele säravalt, vaat see mulle meeldib! Olen ka püüdnus ikka võimaluste piires oma elu sedamoodi sättida, sest ma võin küll tööd rügada kui mäng küünlaid väärib ja olen elus seda ka päris pikka aega ja palju teinud. Aga siis oli tingimuseks et saan kas väärilise heaolu või väärilise tasu või, nagu minu puhul peaa alati, saan mõlemad!Ainult oma pikaajalist põhitööd, siidkanga maalimist, armastasin ma nii hullupööra et seda oleksin olnud nõus ka ilma rahata tegema. No eks neidki aegu oli kui selle töö eest pea midagi ei makstud, aga oli ka paremaid ja päris häid aegu.
   Niisiis olen ma nüüd teist päeva säravalt laiselnud, teed joonud , shokolaadi söönud, raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Telekas eriti midagi head ei paku, aga paljude poolt maha materdatud `´Armastuskirjad Juliale`´ leidis minu poolt üsna malbe vastuvõtu. No stoori jah selline lihtsakene, aga näha mängimas sellist klassikalist staari nagu vanessa Redgrave - ma lausa ahmisin ! No ma eitea, aga ma tõesti olen küllastunud nendest totakatest märulifilmidest kus aina veri lendab ja püssid pauguvad.
Ja kõikidel on kaks, kolm ja mõnel isegi tuhat elu ja maailma kus surma saada, aga pärast jäävad ikka ellu.
   Aga nüüd tagasi selle juurde millest kirjutada tahtsin. See oli mingi laupäeva õhtu, ehk veebruari alguses, mil taas töölt tulles väljas nii võluvalt tuiskas et kahju oli bussiga koju sõita ja otsustasin jala tulema hakata. Tegelikult ei tuisanudki nii väga tugevalt, pigem sadas sellist tihedat peenikest lund, oli vaikne ja tuuletu. Ja mul polnud kuhugi kiiret, lihtsalt tore oli jalutada ja vaikust kuulata. Ja vaadata.

Olen juba eespool korduvalt maininud et Porvoos on pimedal ajal see hea et siin pole kunagi pime. Kõikjal põleb tänavavalgustus ja lisaks sellele panevad inimesed pimeduse saabudes oma akendel, rõdudel ja aedades põlema igasugu lampe ja lambikesi. Jõulu ajal on see eriti uhke, aga need tulukesed põlevad mitmes kohas veel praegugi, märtsikuus. Ja see loob pimeduse keskel sellise ainulaadse romantilise valguse, nagu kusagil võlumaal.
Kodupoole jõudes tundus üks maja , mida ma omaette Kassi majaks kutsun, et see on kuidagi eriliselt tuledega ehitud - tulukesi põles nii akendel kui uske juures, aias ja kahel pool väravat lõõmasid lumehanges suured õueküünlad. See mõjus kuidagi nii eriliselt ja pidulikult et kohe ärevaks tegi!


Kassi majaks kutsun ma seda maja sellepärast et ükskord kevadel kui juhuslikult sealt mööda jalutasin silmasin ma selle maja aias omapärast ehitist, nagu väikest majakest kus eri korrustel ja eri pesades lebotas 6 kassi! Vaat see oli tõeline Kassi maja!Kassid olid kõik uhked ja rahulikud ja suured ja paksud ja kaunid. Ja nõisid ka valdavat seda vana hiina kunsti kuidas säravalt laiselda! Mõni isegi lausa magas.
Siis kevadel ei olnud väljas kedagi kelle käest lähemat seletust pärida, no siin Porvoos on igasugu imeasju, asi siis nüüd selline kasside majake.
   aga nüüd sellel talveõhtul, kui ma seal lumehanges oma fotokaga ringi ukerdasin, väljus uksest äkki mingi naaritsakasukas vanaproua ja tõttas minu poole. St ta tõttas värava suunas, lihtsalt mina olin värava taga just neid õueküünlaid pildistamas. Ma just kavatsesin vabandusi kogelema hakata, et siin teise väravas niimoodi sumpan ja pildistan, ja alustasin sellega et soovisin prouale head õhtut. Ja tema soovis rõõmsalt mulle sama ja asus kohe lähemale astudes jutustama et tuleb siit majast oma ristitütre sünnipäevalt. Kui ma kiitsin et maja nii kaunilt valgustatud ja et suvel nägin siin kasse, siis sain kohe teada et jah, 6 kassi elavadki selles majas ja pole see mingi kassi-varjupaik. 5 on perenaise omad ja üks kuulub tema tütrele, kellel kohe oma maja valmimas ja siis see tütre kass lahkub seltskonnast uude koju. Ja et kassid saavad kõik omavahel kenasti läbi ja igal ühel on oma pesa ja kindel koht, ja üks neist armastab lesida klaveri peal ja sealt teiste tegevust jälgida. Aga suviti käivad kassid suvitamas. Perel on kesämökki ehk suvekodu kusagil mere keskel saare peal ja kassid sõidavad suvitama algul autoga,ja siis edasi paadiga! Autos istuvad 3 kassi tagumisel istmel ja kolm pagasnukus kus on igal oma pesa kaasas.
Vaat niimoodi suvitavad meie Porvoo kassid. Proua nimetas nimed ka, aga ma lihtsalt ei suutnud meelde jätta. Tänasin teda huvitava info eest, soovisime teineteisele head õhtut ja proua sibas kodu poole. Selline lausa võõraste inimeste vaheline vestlus mingil neid ühendaval teemal on siin nii tavaline ja tore, oi mulle meeldib!
Mina jätkasin rõõmsalt teed oma kodu poole , klõpsisin veel mõned pildid ja juba keerasingi meie hoovi sisse. Hea tujuga ja toredate teadmistega.


need kõrged sihvakas puud on tegelikult mingid tammed, tuletavad mulle alati Itaaliat ja Toskaanat meelde , aga pole küpressid.

Wednesday, March 6, 2013

Tahaks tööle!


Alles see oli kui ma laupäeval Tartust tulin ja taas tööle asusin, ja nüüd jäin haigeks ja ei pääsegi tööle. Lausa tobe, nagu lapselt oleks mänguasi käest ära võetud, aga ma tõesti siiamaani üldjuhul lähen rõõmuga tööle ja mulle meeldib haiglas tööl olla. Lausa uskumatu et minule, kes ma ju tegelikult hoopis teise ala inimene ja teise elukutse esindaja olen, sai suht juhuslikult ja ootamatult osaks see rõõm et veelkord kogeda kui tore on teha tööd rõõmuga ja sellega rahul olla. Hetkel olen küll vägagi rahul - selle elumuutusega et siia Soome sai tuldud, oma töökoha, töökaaslaste ja palgaga. Rumal oleks väita, et kõigel sellel mu elus väike tähtsus oleks. Vastupidi.
   Juba peale tagasitulekut tundsin end kuidagi väsinuna, kuigi sai 9 päeva Tartus puhatud , pidutsetud ja niisama toredate lähedaste hulgas mööda saadetud. Millest siis väsimus? Isegi tagasitulek tundus kuidagi ajaliselt lühem, uus Eckerö laev sõidab ju nüüd endise 3, 5 tunni asemel vaid 2, 5 tundi ja veisi peale kl. 20 olin juba siin Porvoo kodus arvuti taga. Helsingist võtsin mingi uuel ajal väljuva bussi, mis kolistas suure kaarega läbi igasugu väikeste kolgaste ja maakohtade millest ma vaid nimesid olin kuulnud, nagu Nikkilä jne. Selline huvitav kitsas metsatee, suvel oleks seda teed ehk päris tore sõita kui lupiinid teeääri palistavad ja õhtupäike rohelisi põlde kuldab. Nüüd pimedas oli suht igav ja selline tunne et tahaks juba kohale jõuda. Õnneks kestis see sõit vaid 20 min kauem kui tavalist moottoriteed mööda tulles , ja järgmine kord ootaks 10 min kauem, maksaks 5 euri rohkem ja tuleks ikka otse ja kiirliiniga.
   Tööl oli muidugi kõik endine, nagu tavaks on öelda et `´Siin haiglas ei muutu miski`´. Õnneks on nii, usun et kui tõeliselt midagi kunagi muutuks siis oleks see üsna jahmatav. Olen ka teistelt töökaaslastelt kuulnud, et rutiin, sealhulgas tööalane rutiin, meeldib kõigile. Meeldib see et kõik on täpselt teada - tööajad, töö sisu, tead täpselt mida tegema oled tulnud ja keegi sinult mingeid tööväliseid tegemisi ega ületunde ei oota. Ja et kõik vajalik töö laabumiseks on tagatud, suhted toimivad ja tiimitöö laabub. Muidugi tuleb vahel kiirelt vastu võtta otsuseid kuidas toimida, või saab omaalgatuslikult midagi uut moodi ja paremini teha. Ja tohutult annab juurde see töötajate omavaheline üksteise tööst lugupidamine. Ja viisakus ja tänamine. Ma nii tohutult tunnen Eestis puudust sellest viisakusest ja tähelepanelikkusest, ja seal ei osata tänada. Lihtsalt ei tänata, ja ei vabandata. See riivab.
  Haiglas oli vaikne, patsiente vähe ja needki kerged haiged ja nn. ``vanad tuttavad`´, meie osakonnas on terve hulk patsiente kes käivad siin nn. korduvkülastusel, so ravi on pidev ja korduv. Aga esmaspäeval läks asustus juba nii hõredaks et mulle tükkis lausa naer peale, et kas see ikka on haigla ja osakond, ja kes kelle heaks töötab. Osakonnajuhataja oli jäänud talvepuhkusele ja suusatama sõitnud. Osakonna peaarst pakkus kõigile kohvikooki ja suundus aastaks tööpuhkusele ehk virkavapaalle. Ja kui veel päeva jooksul 4 klienti välja kirjutati, siis õhtuks oli meid 6 õde, valvearst ja 2 patsienti! Omavahel naersime, et see tähendab ühe patsiendi kohta ikka ülimalt kvaliteetset hooldust! Muidugi kuna meil on akuutsete haigushoogude suhtes pidevalt patsiente, võivad kohad täituda uute patsientidega ka tundide jooksul, aga nii vähe haigeid pole ennemalt olnud.
  Ja siis jäin ma teisipäeval ikka nii hullult hingamisteedega jänni et lebasin terve päeva voodis, larpisin kuuma teed sisse ja sõin ära kogu kodus olnud mee ja  küüslaugu. Täna oli kange ja kindel soov tööle minna, aga kui kell hommikul helises siis ikka tundsin et see oleks liigne pingutus ja rumal mittevajalik samm. Helistasin tööle ja küsisin 2 päeva vabaks, loodan täna-homme kosuda ja siis saab jälle tööle.
Kuigi pühapäeval tuoiskas siin pea kogu päeva ja oli ka päris krõbedat külma, siis täna paistis päike tuppa juba nii palavalt et tuli lausa ribikardinad ette tõmmata. Kindlasti oli väljas plusskraade, nii et lund on üsna palju ära sulanud. Aga no seda on järel veel rohkesti, ja aprillis võib veel kesteab mis üllatusi tulla.
  Aga ma olen mõtetes kogu aeg Londonis, kus juba kirsid õitsevad...aga siinne põhjamaade kevad on samamoodi kütkestavalt ilus . Ah, tulgu ta juba rutem!