Tuesday, October 15, 2013

Naeratusega, teie...



Märkasin täna (iseendalegi ehk ehmatusega ja hämminguga), kui tihti ma siin, Soomes, olles naeratan. St. hämminguga sellepärast, et ma naeratan kuidagi ebatervelt tihti, sageli küll põhjusega aga küllalat sageli ka ilma näilise või küllaldase põhjuseta. No jah, kui ikka liiga palju naeratamiseks läheb, siis võib ju arvata et jah, tegu on...Ütleb ju vanasõnagi, et lolli tuntakse naerust. Vanasõnad teadupärast ei valeta.Meil haiglas teraapiaosakonna kohviruumi seinal ripub isegi selline kaart , millel kujutatud kolme kihistavat vanaprouat ja allservas seisab tekst, tõlgituna - Kõige enam naerab see kellel kõige tugevamad ravimid sees! Hahaa! Aga enese kaitseks võin ma öelda niipalju et mina ei naera, (veel, ;) ), vaid naeratan. Ilma sellekohaste ravimiteta.
   Näiteks eile. Läksin poodi tühja taarat ära viima . Sain vaid esimese pudeli torusse pista ja teist tagantjärele toppima hakata, kui see vastik masin mu kokapurki aina torust väljapoole töngima hakkas. Ma ei leppinud sellega, surusin aga purki uuesti ja uuesti torusse. Va masin selle peale väljastas mulle tsheki esimese pudeli taara maksumusega ja hakkas vastikult põrisema. Tabloole tekkis kiri et kogumisruum on täis ja tuleb teatada klienditeenindajale. Pagan küll, nii harva kui mina üldse selle taaramasinaga õiendan, ja mul oli veits kiire ka veel. Läksin siis infosse , ütlesin mis vaja ja infotöötaja lubas helistada kuhu vaja. Aga taaraautomaadi juures ei juhtunud mitte midagi. Põrgumasin undas endiselt sama laulu, tabloo teatas sama teadet ja minus hakkas kerkima viha. Pagan, kaua võib! Ja ma ei saanud ju neid va plastpudeleid  minema ka visata, hiljem sain nende müügist peaaegu 5 eurot.
 Läksin siis sinna infoletti tagasi, manades juba minnes näole sellise ülimalt blaseerunud kannataja näo nagu oleks kõik maailma hädad nüüd ja kohe mulle kaela varisenud ja soome toidupoe südametud klienditeenindajad veel löövad maaslamajat  omalt poolt ka valusate jalahoopidega. Kui siis moka otsast sinna üle leti pritsisin midagi selletaolist et kas võiksite kergelt vihjata kas tänase päevanumbri sees suvatseb keegi sinna taaraautomaadi juurde jõuda vms, ise valuliselt mokka kibrutades, siis - see tädi lõi plaksti peopesaga endale vastu pead, naeratas ja kukkus vabandama. Ai jaa, tal oli meelest läinud! ise veel mõelnud, et mida ta nüüd pidigi veel tegema, ai jaa, no näed , vana pea jne jne.
Ja siis ma naeratasin! See oli lihtsalt nii ehe kuidas ta aina vabandas, nagu oleks see nüüd mingi laus maailma lõpp ja midagi üüratut, kui proua pidi oma taarakotiga seal ootama  blaa blaa. Ja ma naeratasin ja lausa ütlesin talle, et see polegi mingi maailma lõpp, ja ma saan aru jne. Nii jube naljakas oli, ja hea tuju tekkis, ja lõpuks me naersime juba mõlemad. ...Oleks automaat veatult töötanud, oleks ma tuimalt oma taara sisestanud, kviitungi võtnud ja minema kõndinud. Ilma naeratuseta. Aga , läks teisiti. Naeruga.
   Täna hommikul astusin õuelt välja ja heki nurga tagant ilmus väike must koerake. Pika rihma otsas, tuli aina minu suunas ja jäi siis suurte silmadega mind vahtima. Ja ma naeratasin. Esiteks kutsale, siis heki tagant välja ilmuvale kutsa peremehele. Kuna ma siin iga päev kohtan mitmeid koeri, ümbruskonna omasid tuttavaid ja linnapeal ka igasugu juhuslikke, toovad need kohtumised mu näole naeratuse. Ja mõned koerad naeratavad vastu. Jaa-jaa. Kes arvab et koerad naeratada ja naerda ei oska, siis need ei tunne koeri. Oskavad küll, ja väga võluvalt. Meie Nuuksukene naeris tihti, ta tõesti naeris üle näokese oma kaunist koeranaeratust. Oi kui armas see oli. Nuuksu oli õnnelik koer.
   Ajasin täna linna peal asju, käisin otsimas vajalikke pabereid ja viimas neid vajalikku kohta. Tervisekeskuses naeratati, Kelas naeratati. Nii on meeldiv asju ajada. Kui Kelast juba ära hakkasin tulema, alustas minuga vestlust keegi rootsikeelne vanapapi. Ilmselt rääkis ta mulle et kui palju igasugu pabereid Kela aina tahab saada, ja heilutas käes suurt hulka ümbrikuid ja igasugu pabereid. No kuna mina rootsi keelt ei räägi ja ka sellest suurt aru ei saa, püüdisn meie viljaka ja mõlematele pooltele meeldiva keskustelu lõpetada naeratusega. Mulle vastati samaga, ja papi viskas jala hoogsalt üle põlve ja jäi oma numbrit ootama.
 Foori taga rohelist tuld oodates vahetasin naeratust ühe nn. `´linnatuttavaga´´, vanema prouaga kes oma kõndimistoe abil liikuva isaga kohvikusse teel oli. Nagu ta kunagi kohtudes mulle oli jutustanud, käib ta minu lähedal asuvas majas oma isa hooldamas, seega kohtume tänaval tihti. Mäletamist mööda on proua ületanud kuuekümnendad ja isa kaheksakümnendad. Aga lüüakse ennast lille ja minnakse koos kohvikusse...
Soome keeles öeldakse et ``elämää hymyilee``, elu naeratab. Jah. naerata, ja elu naeratab sulle vastu. ja neid naeratusi saab olla rohkesti, kunagi ei saa neid küllalt palju. No kui juba ikka iga asi naeratama ajab, no siis on põhjust ...veits muretsema hakata, kas ikka kupli all kõik korras on.
Ja  kui siis tugevad rahustusravimid peale pannakse, on voli jälle naeratada. Hahaa!