Sini-(must)-valge ehk mõtted 20. augustil, Eestimaa sünnipäeval

Sattusin täna üle hulga aja lugema Ly ja Meelise Mallorca blogi ja kohtasin siin just samu mõtteid mida ise olen tundnud kodus Eestimaal olles. Ikka enam ja enam. Kuigi olen püüdnud neid tõrjuda.Aga ei õnnestu. Ühelt poolt teeb see haiget, teiselt poolt vilgutab aja märki. Elu, mida sa minuga ometi teinud oled? Mõtlen neid mõtteid ka täna, kui kodueestis teistel vaba päev ja pidupäev. Vaba päev on ka minul, aga paljudel kodueestis on täna pidumeeleolu? Ja nüüd siis Lymmi sulest -
Enne eilset veetsime terve kuu Eestis – pikim aeg, mida oleme Mallorcalt eemal olnud. Malloral olles ei ole me tundnud ennast ühiskonna osana – noh, või kui, siis mingil meile sobival määral. Tagasi Eestis olles oli pealisemotsiooniks sama tunne. Seesuguseid sarnased kahevahelolemise tundeid kogeb vist iga võõrsil elaja. Võõrsil olles tuhmuvad kodumaa miinusmärgiga asjad ning igatsus jääb hea ja ilusa järele. Sageli selle järele, mida võõrsil ei ole või ei saa. Kui peaks juhtuma, et minnakse tagasi kodumaale, tekib igatsus võõrsil oleva hea ja ilusa järele, sest sa tead, et kusagil on see olemas. Ideaalmaailmas oleks mõlema paiga meeldivused üheskoos. See on kord võõrsile läinuga igavesti kaasajääv passiivne paradoks, et nagu sügaval sisimas ei saa sa enam kunagi päriselt asu oma asukoha mõistes. Jäädki kõlkuma kahe maailma vahele, hing mõlema küljes kinni.
Pildil hetk Sharm el Sheigi lennujaamast enne kodumaale lendu - omamoodi kahe maailma vahel olek seegi...