Wednesday, November 27, 2013

Tormituuled ja tulvavesi.







Öösel hakkas tuul mööda plekk-katuseid kolistama ja vihmapiisad piitsutasid akent. Tõeline maru! Porvoos on väga palju plekk-katuseid, minu majal ka. Ja mulle hullult see kolistamine ja vihmarabin vastu plekki meldib. Eriti siis kui istuda keldrikorrusel saunalaval ja kuulata tuule märatsemist kusagil 4 korrust ülalpool. 
Hommikul paistis päike, aga oli külmaks läinud. Tuul oli veidi taltunud, aga võimutses ikka veel ja päris ebameeldiv oli. Mul oli asja alla jõe äärde, tahtsin pildistada ja oli vaja minna üle silla Taidetehasesse kinopileteid ostma. Jälle oli arvutis mingi kala ja ei saanud pileteid internetist osta, täna aga linastub siin Diana film viimast päeva. tahan seda kindlasti näha, kuigi juba ette tean et see mulle ei meeldi. 
Randa jõudes oli seal selline lainetus mida makunagi näinud polnud . Meie rahulik Porvoo porijõgi möllas ja mässas nagu meeletu, lausa vahuharjad olid vee peal. Uskumatu!









Nii kõrgel ja kaldas kinni pole vesi isegi kevadisel jääminekul olnud, ja ka haihgla juures oli tuul veed randa puhunud. Sügise imed...

Üks päev novembris...





 November...
Täpsemalt 11. november, kui fotodelt vaadata. Peaks olema pime, sünge, porine, lägane ja vastik. Aga ei ole...
   Selle aasta november on nagu kingitus! Kulub ära ka, eriti mulle, ;) ! Kuigi mu sõbranna Ille ütleb et ``Kellele seda novembrit ikka vaja on``, siis ...no las ta ikka olla. Näiteks mina, novembrilaps, hahaa - ka kunagine oktoobrilaps, aga seda oleme ju tollal  kõik! Sügis on ja jääb minu lemmikaastaajaks, ja olgu ta siis see valmimisest pakatav kuldne sügis või juukseid peast rebiv tormisügis, ma armastan ikka. No vahel väga lühidalt ei armasta ka, aga see läheb ruttu üle. Mulle meeldib tormi trotsida ja ennast ületada, keerata nina vastu tuult, tõmmata kopsud õhku täis ja minna...Mulle meeldib see sume niiskus ja soojus, sametine pimedus, see meenutab alati sügisest Cholmley Parki Londonis...just see park on minu Londoni sügise võrdkuju. Ma tunnen siiani seda lehtede lõhna oma naha vahel...esimene kord Londonis, suures ja võõras Londonis...
Oh, sellest ajast on juba palju vett merre voolanud , ja ma ise mere äärde elama kolinud. Porvoo sügised on sama võrratud, aga siiski nii teistmoodi.
  sellel laupäeval, siis 11 . novembril 2013, paistis Porvoos päike , istusin haigla õues kiigel, kõndisin rohelisel murul ja hingasin soojust ...Oli nagu kevad, selline tunne et sinililled mu selja taga mäeveerul kindlasti võiksid õitseda. Õitsesid aga hoopis roosid meie akna all, neid on ka meie kohviruumist näha . UUed pungad on nii suured et iga hetk puhkemas, ja mu süda lausa lõhkeb kui lumi need enda alla mataks. Aga lund pole veel...



 Mulle alati meeldib laupäeval tööl olla, siis saab tulla hommikul poole 10ks, kodus kauem magada, siis saab bussiga tööle tulla ja teraapia poole akendest õhtuti kauneid päikeseloojanguid vaadata. Muidu ma õhtusel ajal tavaliselt sinna tiiba ei satu sel ajal kui päike puulatvade taha kukkuma hakkab. Aga see on alati nii kaunis! Päikeseloojang on tegelikult alati kaunis, ükskõik kus maailma paigas, arvan ma...Aga seda on nii raske pildile jäädvustada. Kergemini jäädvustub see hinge ja see ongi tegelikult palju õigem paik.




Ühtul bussilt tulles oli Roosipargis nii vahva sume soojus et istusin tükk aega pingil ega raatsinud tuppa minna. Vahtisin vastas asuvate villade poole, seal oli juba akendes jõulutulesid. Inimesed valgustavad  aknaid, väljastpoolt vaadates loob see nii hubase tunde pimeduse keskel. Nauditav.


Huvitav kaua seda soojust veel jätkub. Varsti peaks juba lumi tulema ja  porvoos elustub jälle iga-aastane muinasjutuline  Jõulumaailm. Ootan seda!



Sunday, November 17, 2013

Kuldne sügis hakkab talveks taanduma.

Selle aasta sügis jääb küll meelde kui erakordselt kaunis - soe, pikk ja värvi
kirev. Oli ilusaid päikeseloojanguid, hingematvalt kauneid hommiku-udusid (neid sai nautida Tartu kodus olles rõdult) .Oli tohutu õunauputus ja igal pool palju kollaseid lehti nii et ka minu sugused lapsemeelsed vanurid said endal isu täis sahistada. Ma kohe teen suure kummarduse nendele laiskadele ja lohakatele kojameestele ja pargihooldajatele kes oma ametit küllalt tõsiselt ei võtnud ja kuldsetel lehtedel lasksid rahumeeli murul lebada. Fine done, :)!







 



Saturday, November 16, 2013

Hetki tänasest, ...16.11 2013

Õhtu. Istun siin arvutis blogides seilates ja vaatan ühe silmaga telekat. Sealt tuleb vägagi mitmeid kordi nähtud armas film `´Väike shokolaadipood`´. Järsku tabasin ennast meenutamast .Jaa, tänane päev  algas ja lõpeb shokolaadiga.  Hommikupoolikul, kui tööle läksin, olin just osakonda astunud. Mulle alati nii väga meeldib haigla hommikul, kui kõik on veel vaikne. Haigla magab . See on selline eriline aeg ...Ma tean et õed on kohviruumis ja joovad hommikukohvi, kantselei on tühi , palatite uksed suletud.
   Ja järsku astub minu juurde noormees, meie patsient, ja sirutab minu poole shokolaaditahvlit. ``Maistuisko pieni pala suklaata päivän aluksi?``...ja murrab mulle tüki oma shokolaaditahvlist. Nii armas! Pistan maiuse põske ja tunnen, kui palju rõõmu meile mõlemale valmistas see tükike shokolaadi. Rõõmu pakkujale, rõõmu pakutust osasaajale. Kui lihtne võib olla tekitada enda ümber õnne ja rõõmu! Oh, oskaksime seda vaid rohkem, avada oma südameid , üllatada pisiasjadega!
 Ja nüüd on päev lõppemas, Shokolaadipoes käib pidu ja Depp kutsub kohe Viannei  tantsule. Selles filmis jäävad nad alati, igavesti,  noorteks...Oo, shokolaad! Ood shokolaadile...

Wednesday, November 13, 2013

Maarjalaat septembrikuises Tartus, 2013



Kell hakkas juba päeval kolme poole nihkuma, kui mina ikka veel voodis vedelesin ja raamatut lugesin. Oli kuidagi eriliselt lazy Sunday,  st. tuleb meelde üks inglismaine kohvisort mida me Valduri eestvedamisel Londonis olles ikka joogiks ostame. Selle kohvisordi nimetus ongi just Lazy Sunday ja see nimi toob minule alati meelde just sellise kiiretu naudingulise pühapäevahommiku tunde, kus päike paistab akna taga ja pannkoogid särisevad pannil.
   Sellel septembripealelõunal polnud ei päikest ei pannkooke, hommikukohv oli juba mitu tundi tagasi joodud ja üldse, Inglismaal  nad vist pannkooke üldse niiväga ei harrastagi. Kuigi on olemas pannkoogikohvikud, Londoni üks parimaid asub Trocaderas, nimi mis mulle tohutult meeldib. Trocadera - kõlab nii ahvatlevalt, sellest võiks loota küll palju enamatki kui pannkooke!
   Aga hoopis helises telefon ja Kalev oli nii õhinal et emme, siin on mingi laat  raekoja platsil ja müüakse igasugu huvitavaid isetehtud asju , tule ka vaatama! Küll on tore et minu lapsed, haa, minu pojad  - et nemad peavad lugu käsitööst ja käsitsi valmistatud esemetest ja oskavad neid hinnata. Nojah, eks nad ole ju üles kasvanud koos kunstkäsitöölisest ema tegemistega. Alati oli siid raamil ja kui nemad kooli läksid, avas ema koduateljee ukse ja asus maalima. Alati oli vähe aega, palju tööd ja raha nappis. Kunstiga ennast Eestis elatada on viimastel aegadel olnud küll üsna julge ettevõtmine. Aga ellu me jäime ja omamoodi oli see ju tore aeg. Loominguline, täis vabadust ja salongide hõngu. Nüüdseks minevik.
   Teele oli ka kohe hakkamas linna minema , helistasime takso ette ja varsti olimegi laadasaginas. Kahjuks küll olime magusama aja juba maha maganud, tootjad -müüjad hakkasid juba asju kokku pakkima. Nii mõnelgi ju veel pikk kodutee ees, kuigi Eesti on pisike, aga ikka.



 Tegelikult oleks siin laadal ikka hommikust peale olnud huvitavat vaatamist ja mekkimist! Ma polnud juba mitu aastat sellisele üritusele sattunud ja jääb üle vaid imestada, mida kõike Eestimaal ei kasvatata, toodeta ja valmistata! Selline viinamarjasortide rohkus tundus mulle küll lausa uskumatuna, aga peremees väitis et kõik on pärit omast talust. Lausa ime, aga sel suvel tundus et oli ka parajalt päikest ja soojust et viinamari meie põhjamaal valmis suudaks küpseda. Õunauputusest ma ei räägigi. ja neid sibulavanikuid ja kaunivärvilisi astelpajukuhjasid! Ostsin minagi neid tervistavaid marju.
   Teelega koos oli hea käia, tema teadis neid tooteid ja valmistajaid ja mis hea mis  mitte. Ostsime ühelt valmistajalt hästi lõhnavaid küünlaid ja teiselt hästipuhastavaid seepe.
Nii väike kui see laadaplats oligi, ei leidnud me Kaleviga teineteist ikka ilma helistamata üles. Ja siis lõpuks selgus et olime vaid paari meetri kaugusel teineteisest. Kalev esitles ka oma ostusid ja jätkasime kolmekesi. Tore oli , et üsna tihti jäi keegi meist oma tuttavatega juttu ajama ja siis teised ootasid, et õige pea oma tuttavatele otsa sattuda. Kohtasin minagi õige mitut tuttavat oma siidimaalimise-minevikust. Küllike Tuvike  oli rõõmus mind nähes, olin ju vanasti üks tema salongi siidimaalijatest. Temagi on nüüdseks salongi sulgenud ja siirdunud tagasi oma põhiloomingu, moe juurde. Särav leid oli ka taaskohtumine ARSi endise kaastöötaja Evaga,  keda samuti polnud pikka aega näinud. Vahetasime telefoninumbrid ja hiljem käisin Eval külas tema imekenas elukohas Jakobimäel. Milline õnn elada Tartu vanalinna piiril, omada kaunist koduaeda ja istuda hea tuttavaga tema õdusal verandal endisi õnnelikke aegu meenutades! Meil oli tõesti ütlemata tore, sai palju naerdud ja nii palju jutte jäi veel rääkimata. Seda kõike ikka saad osaks inimestega, kellega nagu mina ütlen,  - `´on koos palju soola ära söödud`´. 
   Tegime veel toredaid pilte koos Teele ja Kaleviga, ja puust Karuga. Selliseid karusid olen isegi siin Porvoos kohanud.



  Teele lahkus oma toimingutele ja meie Kaleviga läksime kaubamaja kohvikusse sööma. See olevat üks Kalevi lemmiksöögikohti, ja toit ning kohv maitses tõesti hea. Hind minu arvates pisut kallis, aga teenindus ok.
  Kõhud täis , suundusime Kaleviga kaubamajja sest mina tahtsin osta talle kingituseks veinipokaalid tema uue kodu jaoks, aga nii et valiksime neid koos. Meil kõigil on üsna täpne nn ``oma maitse`´ ja hea on kui kodus leiduvad asjad on just täpselt niisugused mis meie maitsele vastavad. Leidsime kenad pokaalid, aga puudu olev suhkrutoos jäi veel ostmata kuna me ikka õiget ei leidnud. Nüüd jätkus teekond mäest üles Kalevi poole, et pokaalid ja Kalevi tänane ost, uus nahktagi, sisse õnnistada.


Saturday, November 9, 2013

Läksin rappa (rabasse).



 Vist oli see minu armastatud Toscana-raamatute autor  Frances Mayes, kes kirjutas et kui eelmises peatükis lebab kaminasimsil püstol, siis õige pea ilmub päevavalgele laip. Ei, siin ei tule juttu ei püstolitest ega laipadest. Aga, kui ikka üle-eelmises peatükis liiga palju ja sageli põhjuseta naerdi, siis pole midagi imestada kui sellele järgneb rappa minek. Ainult et mina läksin rappa (rabasse) täiesti selge mõistuse ja kindla sihiga. Nimelt tulin ma kohe Eestist puhkuselt paar päeva varem tagasi, et siinset sügiset pildistada, rohkelt seeni korjata ja oma lemmik-aastaaega nautida. Aga selle koha pealt läks küll veidi nihu, et siia kohale jõudes nagu sügist veel polnudki, päike säras ja soojendas ja roosipargis ajasid roosid aina uusi nuppe lahti. Aga värvimängu ikka jagus juba kuhjaga, ka rabas. 
   Ei oskagi tegelikult täpselt liigitada, mille alla need maastikuvormid seal Joonasmäel käivad. Seal on muidugi päris palju kõrget kuusemetsa, igas mõõdus mände ja pinnas üldiselt pigem kaljune ja kivine. Uskumatu kui suuri ja kõrgeid kaljuplatoosid ikka on, mõnes kohas lähed nagu asfalti mööda, aga jalge all on jätkuvalt tasane kalju. Seda on aga küllaltki raske pildile saada. Ja siis neid igasuguseid huvitava kujuga kive, erinevat värvi ja erineva samblakattega. Aga kohati on maapind ikka üsna soine ja 
samblane. 



Kuigi aeg oli juba septembri lõpunädalas, leidus metsas veel väga palju mustikaid varte küljes. Tänavu oli ju taas jälle väga rikkalik mustikasaak, millest mina kahjuks oma jalamurru tõttu ilma jäin. Nii kahju , ja järgmine aasta küll midagi eriti oodata ei ole sest mustikavarred olid sel aastal nii marjadest tulvil et lausa nõtkusid vastu maad marjade raskuse all. Pohli aga oli vähe, ja kuna oli vihmavaene suvi siis jäid pohlamarjad pisikeseks ja kuivasid ruttu kokku. Muidu, pohlal ma isegi käisin, siis kui juba ühe karguga kõndisin. Aga marjad olid nii nirud et pikalt polnud mõtet küürutada. 



 Kuna kalendri järgi aeg juba sügises, aga endiselt suvesoe siis oli ka loodus omadega veidi sassi läinud ja mitmes kohas märkasin hämmastusega et pohlad olid hakanud teistkordselt õitsema! ja lausa massiliselt. Omamoodi oli seda kurb vaadata - milline pillamine, ja neist õitest ei kasva ju kunagi marju ...Looduse uperpallid. 


 Siis need pisikesed punased marjad, kohati oli neid ikka hästi palju. Need pole piibelehe marjad, ma ei teagi nende kirjakeelset nime. Aga minu vanaema nimetas neid `´leselehekesteks`´, taimel on selline südamekujuline leheke ja selle kaenlast kasvab valgete pisikeste õiekestega õitekobar. Hästi tagasihoidliku, peaaegu olematu lõhnaga armas lilleke. Vanaema armastas neid väga , ja neid kasvas meie maja juures kuusikus Setumaal. Lilled minu lapsepõlvest...









Kivisid ja kaljurünkasid oli seal Joonasmäel küll igasuguse kuju ja värvusega, neid oleks võinud pildistada lõpmatult...aga nagu alati, sobimatul ajal sai kaamera aku tühjaks. Ja vihma hakkas ka tibutama, kuigi siinsed inimesed on välja uitama tulles alati sobivalt riides (minu poolt palju naerdud tuulejoped ehk `´tuulipuku`´) nii et selline tibutus kedagi rajalt maha ei võta. Muide, kui ma seal oma kaameraga rändlesin siis igal pool teedel ja radadel, mida siin on rohkesti, kohtasin ma loodusnautlejaid-tervisejooksjaid koos koera, kahe koera või seltsilistega. Kohe rohkesti inimesi suure metsa sees. Isegi meie haigla lasteosakonna juhataja rühkis ühel rajal. Vahetasime naeratuse ja tervituse, aga kui ta minu käes kaamerat märkas siis lisas kiirust, ;) !




Mulle väga meeldivad igasugused samblad ja samblikud, mis sest et ma nende nimetusi ei tea. Erakordselt huvitava kuju ja faktuuriga. Ja mitmes kohas kohtasin ma sellist kohevat paksu samblavaipa  nagu oli meieoma soos kus me vanaisaga käisime `´sammalt lõikamas`´. Minu vanaisa oskas küll igasuguseid täid teha, ja oli oma oskuste poolest tunnustatud töömees . Tema oskas ka palkmaju `´üles raiuda`´, ja just sinna palkide vahele topiti ju soojapidavuseks sammalt. Tavalist soosammalt, mida me hobuvankriga käisime soost toomas. Vanaisal oli selline pika õhukese teraga saag millega ta saagis samblast neljakandilisi `´pätse`´, siis nagu plokke, mis ehituse käigus parajates peotäiteks laiali muditi ja palkide vahele topiti. Mina oskasin seda tööd, ja kui vanaisaga ehitustel kaasas käisin sain mina sammalt sinna palkide vahele toppida. Ühtlase kõrgusega ja tihedalt. 


Ma oleks seal metsas veelgi ringi tuuseldanud, aga kuna kaamera sai tühjaks siis otsustasin tänaseks lõpetada ja koju minna. Aga  oh mis kaunis seal küll oli! Olin oma rappa minekuga igati rahul ja kavatsesin seda järgmine päev korrata. Nüüd võiks küll juba lausa välja öelda et elu kisub rappa, aga mis sellest!