Rosamunde Pilcher ja Merikarbiotsijad

Täna vaatasin üle hulga aja telekat ja juhtusin nägema teist osa Pilcheri raamatu järgi tehtud filmist . Merikarbiotsijad ehk Sea shell Seekers. See on üks mu lemmikraamatutest, ikka väga-väga lemmik. Õnneks on see mul olemas, nii kodus Tartus ja imelisel kombel on õnnestunud see ka siit saada, täiesti uskumatu!No tegelikult on mul jah hullult vedanud, sest selle paari aastaga olen pea kõik oma lemmikraamatud saanud siia muretsetud soomekeelsetena, nii ei tunne ma puududt et neid lugeda ei saa ja samas on need kodus olemas. Ikka mõned asjad kuuluvad kindlalt just kodu juurde ja neid ei taha kuidagi mööda maailma laiali tassida.
Film oli niisiis ilma tõlketa, inglise keeles, aga kuna see raamat on mulle juba pähe kulunud ja film oli ka hästi raamatu tegevuse lähedane, siis tekstil polnudki tähtsust. Näitlejate nimed olid üsna tuntud, aga hetkel ei suuda küll kedagi meenutada, ilmselt ikka mingid kohaliku tähtsusega. Aga Penelope Keelingi osatäitja kuju oli minu arvates küllalt hea, selline vana hääbuva iluga daam. Ma hoopis enam nautisin ikka seda vana hea Inglismaad, seal tegevus ju toimub Cornwallis ja Londonis. Tundus et Londonis me Ivoga ka käisime seal Oaktree Streetil, üks auto veel seisis seal ja tegime pilti. Aga ehk ka eksin, no selliseid maju kindlasti on Londonis palju igal pool. Riietus oli väga stiilipuhas ja huvitav, ja kõik oli ikkagi toredalt selline inglaslik, veidi korratu, lagunev ja nagu metsistunud, just need aiad ja loodus. Ikka tõesti hakkab nii ära tüütama see soome liigne korralikkus - kõik on nii pügatud ja planeeritud ja korras hoitud, inimese poolt ära planeeritud ja raamidesse seatud. No mitte kunstlik, aga selline hingetu korralikkus. Muidugi mulle meeldib see inglaslik lokkav lopsakus palju rohkem. Kogu London tegelikult ju pole mingi ülesvuntsitud ja klanitud suurlinn, vaid uskumatu kui palju seal on mõnusaid nurgakesi, pinke igal pool istumiseks, majad on veidi räämas, aga nii kenad oma käestlastud aiakestega. ja see kõik muudab need kohad oh kui romantiliseks! Nii ikka tahaks kunagi seal pikemalt peatuda ja mitte ainult turistina olla. No loodame.
Igatahes oli tore üle pika aja taas telekat vaadata ja film ise oli aastast 2006, aga ikka ajastust kinni peetud, nii et võis vaadata kuigi jah, ega ta nüüd kesteab mingi linateos polnud.

Lazy Sunday ehk päikseline pühapäevalõuna Porvoo väikelinnas.

Kuna Kalev külla ei tulnud, tuli mul põhapäev üksinda mööda saata.Õnneks oli eelmine öö meeldivalt jahe ja võimaldas korralikult välja magada, mida ka juba viimasel ajal kaua polnud õnnestunud teha. Põõnasin lausa kella 12ni, siis jõin pikalt oma Hollandi kruusi täie kohvi ja lugesin Juta blogist kuidas ta oma toidubloggerite kambaga kohtus ja mingis restaureeritud mõisas söömas käis. Pildid olid ka juures, juta puhul tuntud headuses, ja nii üksikasjalik kirjeldus söödud roogade kohta et minulgi tundus kõht täis saavat.
Kuna üle mitme päeva oli vaba päev, siis oli kohe tore tunda et see on tõesti vaba ja võin minna ja olla ja teha mis süda lustib. No kuna siin Porvoos ju miskit teha pole, siis ei muud kui oma kallis kaaslane fotoaparaat koti ja pildistama. Kuna linna ja poodi asja polnud, sest olin Kalevit oodates külmkapi head ja paremat täis ostnud, jalutasin alla jõe öörde et suvisest rannapromenaadist ja jahisadamast pilte teha. Seal oli tõesti münus, oli inimesi, koeri, muumaalasi, turiste ja laevu ja purjekaid. Ikka nii mõnus on elada siin otse sadama lähedal, näha vett ja laevu.
Kell hakkaski just 16 saama, mis on pühapäeval suurte laevade lahkumise aeg. Inimesi olid juba pardad täis, veel upitati rattaid üle reelingu ja kõlaski sireen mis teadustas et minek on käes. Juba sellest ajast peale kui siia kolisin olen ju näinud palju kordi laevu lahkumas, aga iga kord haarab mind lahkuvat laeva nähes mingi seletamatu kurbus. Lahkumine. Ärasõit. Ja kuigi ainult Helsingisse ja homme on nad siin kai ääres tagasi, valdab mind see kurbus ikka ja uuesti. Samas kui Eckerö-paat mind üle lahe koju ja sealt tagsi toob, ei kaasne sellega mingeid tundeid. Liinitöö. Pidev värk. Saaks ainult kiiremini juba kohale. Imelik on see elu ja need tunded ikka küll.

Doctor Doolittle ja tema lustakas auto.

Kord märkasin haigla arstide parkimisplatsil seda lõbusat autot, mis oleks nagu rohkem kooskõlas mingi loomaaia või lasteaia liiklusvahendiga. Selline vahva oranz, lõbusad loomakesed peal, ja ise veel selline Sammalhabeme auto tüüpi kerega. Siis ei osanud küll arvata kellele see kuuluda võiks, ei hakanud pikemalt pead murdmagi. Aga kui sellel kevadel autokene meil tihemini hakkas parklat külastama, tekkis ka huvi et kes temaga sõidab. Ja oh imet, tõesti isik keda küll kõige vähem sellise autoga kokku viiks. Üks külalisarst, vanem soliidne meesterahvas, selline boheemlikult rühikas, pruunikas velvetülikonnas ja pea õlgadeni hallide juustega. Elegantselt lohakas , aga samas mõjub stiilsena, sellist arsti mina näiteks usaldaks rohkem kui mõnda teist rätsepaülikonnas lakutud vennikest. Ja istuski see Doolittle üks õhtu lõbusalt autosse ja vuras minema. Lustakad tohtrid siin Porvoo kinnises...