Saturday, September 8, 2012

Porvoo koertenäitus 2012

Sellel aastal siis juhtus vabade päevadega nii hästi et täiesti ilma planeerimata ja ette kavandamata langesid 4 järjestikust vaba päeva ajale mil Porvoos toimub igaaastane kutsade paraad. Alguses kui ma siia elama kolisin siis ma seda veel ei teadnud, et need nimetatud neljajalgsed sabakesed igal sügisel siia linna end näitama kokku sõidavad. Ühel pühapäeval, mitu aastat tagasi, kui üle staadioni pühapäeval tööle läksin, selgus et ma ei pääsegi sealt läbi - kõik oli lintidega tõkestatud ja koeri sibas siia-sinna. No nüüdseks on teada et see toimub ilmselt iga aasta septembri teisel nädalavahetusel.
   Üleeelmine aasta siis kohe palusin need 2 päeva töölt vabaks ja tõttasin kohale ja täis vaimustust klõpsisin usinalt pilte. Ja kui esimesel päeval kodus hakkasin aparaadist pilte vaatama ja ebaõnnestunud  võtteid ära kustutama, juhtus selline õnnetus et tegin üheainsa vale liigutuse, üle kaameraekraani jooksis pikk punane joon ja kõik kutsad olid igaveseks kadunud. Ma olin ikka tõeliselt shokis, helistasin koju poistele jne, aga no ega see midagi enam tagasi toonud. Aga ma läksin järgmine päev uuesti ja tegin uued pildid, ja siis juba sain kõik talletatud.
   Eelmine aasta aga juhtus jälle nii et esimesel päeval, kui sättisin ennast sinna näitusele minema, eelnevalt juba laetud kaamera valmis ja aeg küps, ikka kuidagi kohmitsesin kodus ja ilmselt oligi mul mingi halb tuju või eelaimdus. Kuidagi nagu õiget indu polnud sinna näitusele minna. Aga muidugi tahtejõudu ja mõistust appi võttes sinna ma läksin. Esimene nutuhoog tabas mind juba sissepääsu juures piletit ostes - silmist lausa purskus pisaraid ja käed värisesid kui raha otsisin. Nuuksukene , keda enam pole, tuli meelde. No ta on mul meeles kogu aeg, iga päev, aga õnneks ei saa ma enam neid jubedaid nutuhooge mis alguses peale ta kaotust. Aga kui nägin seal kõiki neid sibavaid koerakesi jne, siis lõid tunded üle. Ja näituseplatsile jõudes , kui pildistama hakkasin, mul aina pisarad jooksid. Käisin vahepeal autode vahel eemal ennast välja nutmas ja rahunemas, aga tagasi tulles ikka ei saanud nuttu pidama ja tundsin et imelik on end  siin keset rõõmsat rahvast nutvana näidata. Teised ju ei tea minu nutu põhjust. Ja pidasin targemaks koju tulla, et homme ka veel näitus ja siis proovin uuesti. Aga ei saanud minust ikka teisel päeval ka minejat, kohe nii hirmsasti vastu oli, eks ma kartsin jälle seda nutuhoogu, ja läksin hoopis vanalinna. Ja tundsin et see oli õige valik.
   Täna ka olin hommikul ikka veits pabinas, ka asjatasin kodus ja kaalusin kas minna või mitte. Esiteks lubas eile vihma, aga hommikul ärgates oli päike väljas ja kuna meil eile hakati kütma, oli tuba isegi ülearu soe. Mõtlesin et lähen õue, siis vaatan mida teen. Aga tuju oli ikka selles suunas ja jalad viisid staadioni poole.
   See plats kus näitust peetakse on minu kodule hästi lähedal, siinsamas Suistokatu staadionil, mingi 10 min minu kodust. Kohe märkasin et meie tänavasse oli pargitud palju autosid ja parajasti tõsteti ühest autost välja transpordialust. Sellele seati suur koerapuur ja 2 klähvitsat vupsasid sisse. Ja staadioni poole teele. Alati on tore vaadata kui inimesed lähevad näitusele koos oma lemmikutega, kes ei esine vaid teisi koeri vaatama lähevad. Tihti on need eakad vanaprouad või papid, kes oma lemmiku selleks puhuks eriliselt üles vuhvinud on. Igasugu kostüüme selga toppinud vms.
   Hindamine juba käis. Kogu staadion on jagatud paljudeks ruutudeks kus siis igal ruudul käimas mingi grupi esitlus - tehakse jooksuringe oma lemmiktega ja siis kohtunikud veel eraldi hindavad neid igasugu pikkusi  ja laiusi ja hambaid jne. No ma niisama vaatasin ja jalutasin. tegelikult on loomi väga raske pildistada, sest nad ju kogu aeg liigutavad, inimesed kõikjal kõnnivad jne. Ja koerad on ka ikka veits ärevi, on ju kõikjal igasugu huvitavaid lõhnu ja teisi koeri, kellele vaja hambaid näidata või tutvust pakkuda. Ja siis ju neid nii hullult kammitakse ja lakitatakse , et kohe kahju hakkab .Ja üldiselt on need näitusekoerad ikka nii ülearu ära sotsialiseeritud et ega sellist individuaalsust neist üldse välja ei paista. Pigem lihtsalt ilus pestud-kammitud-klanitud  loomake, kellelt ei oodatagi palju muud kui et järjekordse medali ära nopiks. No muidugi kõik, või enamus neid koeraomanikke ikka siiralt armastavad oma lemmikuid. Need ju maksavd, ja mitte vähe! Aga kuuldud on ka selliseid lugusid, kus koertelt oodatakse vaid võimalikult palju kutsikaid, et aga raha eest maha müüa. See on ikka väga kurb. Ja ma jään ikka selle juurde, et sellist koera kui meie Nuuksu oli, ei leia üheltki näituselt . Nuuksukene lihtsalt oli ületamatu, oma armsuse ja ainulaadsuse poolest.