Monday, July 29, 2013

Kiikan sisse väravast ja vahin üle aia.



Vanalinnas on igal sammul õueväravaid, mis nagu kutsuksid end avama ja sisse kiikama. Mõned väravad ka avanevad ja kiigata saab, paljud on lukus ja paljudel napisõnaline ent lõplik tõdemus - Private.
   Mina olen aga just selline uudishimulik kes tahaks hirmsasti teada mis seal suletud väravate taga toimub, kes vahib aina sisse lukuaukudest ja katkiste plankude vahelt ja üle aia. Leidub palju huvitavat. Mulle väga meeldivad igasugused laokil aiad, vanad tühjad majad, räämakil õued jne. Selline romantiline korralagedus. Samas just näiteks Estis olles aga riivab väga terevalt silma teistmoodi räämakus, mis on tegelikult lohakus ja hoolimatus ja räpakus, mida mina ei lubaks seletada vaesusega.
   Kiriku poole üles minnes on üks roosa õuevärav, milletaga avaneb justkui lapike endisaegset Porvoot, tundib nagu aeg oleks seal teispool planku hetkekes seisatunud ja ajamasin siis tagurpidi käima hakanud. Siin on kõik vaikne, rahulik, intiimne. Kass magab päikeselaigus, liblikas lendab laisalt õielt õiele justkui kaheldes kas täna üldse tasuks tiibu lehvitada või võiks need puhkeasendisse kokku voltida ja lihtsalt niisama elu nautida. Varjulisel välistrepil istuvad kaks vanatädi ja joovad kruusidest midagi ja vestlevad tasasel häälel. (Ma ei tihanud neid pildistada, sest olin ju hoovi tunginud luba küsimata. Küsimise peale ütlesid nad et õue võib pildistada küll). Siin õues pole liivatatud  aiateid ega nööriga sirgeks mõõdetud lillepeenraid. Siin valitseb looduse heldekäelisus ja laseb lilledel õitseda , umbrohul laiutada ja vanadel õunapuudel kiduraid õunavinne kasvatada. Siin pole tegutsenud (õnneks!) usinat aednikku kes planeeriks, mõõdaks, välja juuriks ja aiakääridele valu annaks. Mina muidugi ei tea, võibolla on siin sada astat tagsi vägagi planeeritud ja lõigutud, lihtsalt nüüdseks on nood inimesed juba vanad või lahkunud, ja saab ka niisama  hakkama ja emake loodus ja issanda päike annavad ikkagi oma helde panuse. Hea on seista siin seespool aiamüüri ja seda laiska rahu endasse imeda. Justkui polekski 21. sajand, tavaline nädalapäev ja aia taga ei sõeluks igasugu ilmamaa turistid valjult võõraid keeli rääkides ja fotokaid klõbistades.
  Meenub et kunagi ammu, kui noorena tihti Moskvas käisin, oli mul seal laus akesklinnas, vist Kalinini prospekti alguses, üks samasugune salaõu. Nagu killuke ajaloolist Moskvat, mis meenutas ühe vene kunstniku nostalgilist maali `´Moskva õueke`´. Keset suurlinna, Kremlist mingi 20 minuti jalgsimatka kaugusel, oli keset suuri uhkeid kivimju selline vaikelu elav tagahoov. Ma ei jätnud kunagi sinna sisse astumata, kui Kalininit pidi üles poole läksin. Loodan et Tartuski selliseid õuekesi veel leidub, vahest ehk Supilinnas või Karlovas, ja loodan et need veel kauaks linnapilti jääksid ega uusehitistele ei peaks ruumi tegema. Liiga palju on juba hooletult buldooseriga kokku lükatud ja lihtsalt maha lammutatud seda olmekultuuri mida me ka kõige kirglikumates soovides enam kunagi tagasi ei saa.



 Aga siin õues, nii uskumatu kui see ka ei tunduks, kohtab märke inimeste toimingutest siin ja praegu. Pole pelgalt kuliss, kohal on ka näitlejad! Siinseal vedelevad laste mänguasjad, uudishimuliku näoga piilupart on rohu sees kummuli justkui ootamas et väikesed käed teda siit keelatud moel räästaalusesse veetünni ujuma viiks. Toele asetunud jalgratas - keegi on möödaminnes korras uudiseid tooma astunud, et kohe-kohe kleidisaba lehvides linna poole edasi sõita. Kaasaegsed kurbade silmadega autod ootavad alistunult rühikaid ärimehi, kes mobiili kõrva ääres hoides ja sellega seadust rikkudes büroodesse tähtsaid asju ajama sõidaks.
   Klõpsin oma pildid, seivin selle laiskmagusa suvehetke sügavale enda sisemusse ja tatsan värava poole. Tädid on oma kruusid tühjaks joonud ja maja sisemusse kadunud. Ainult laisk liblikas vahib mind ühe silmaga, justkui küsides - so what?
   Värava taga satun otse lõbusalt sädistavate jaapani turistide parve, kes keset munakivisillutist püüavad üksteisest kiriku torniga fotodele jäädvustada. Tänapäevas, tänases päevas.

Friday, July 26, 2013

Noortega vanalinnas.






Muidugi viivad kõik oma külalised  vanalinna . Gämla Stan ehk Vana linn on Porvoo pärl, turistilõks ja koht mida Porvoos peab nägema oma silamga. Kuigi ma ise olen neid munakivisillutisi pidi kõndinud juba üle viie aasta ja tundub et kõik on juba mitmeid kordi nähtud ja pildistatud ja ikka ja jälle imetletud, siis ...tuleb tunnistada et siit leian minagi veel palju uut ja huvitavat. Tundugu see maitsetu plagiaadina , aga ma ei väsi kordamast et ma olen Porvoosse siiamaani kõrvuni armunud ega väsi imetlemast ega avastamast seda ajaloolist, maalilist  ja endas igal sammul nii palju peitvat vanalinna. Lihtsalt nii palju uut avaneb ja saab teada kui veidike uurida ajalugu, muistendeid linna kohta, sisse astuda õuedesse ja kiigata nurgatagustesse. See on muidugi igaühe suhtumise küsimus, kes kuipalju näha ja uudistada tahab. Turistid tuuakse bussiga kesklinna, jalutavad Välikatu butiigid läbi, tatsavad Raatihuonetoril ja pildistavad kirikut, ostavad Runebergi poest kommikarbid kaasa ja kogu lugu. Muidugi ei saa seda neile ka pahaks panna, nad on ju turistid.  Aga mina elan siin!
   Olin kohe külaliste vastuvõtuks nii hoolega valmistunud et toonud raamatukogust raamatuid Porvoo ajaloo  ja kujunemise kohta ja muidugi ennekõike oli see lugemine huvitav mulle endale. Nüüd oli omakorda tore vanalinna noortele näidata. Ivoga muidugi oleme siin läbi käinud kõik need kohad ja seda igal aastaajal. Teelele oli  kõik uus ja eriti huvitasid teda kui käsitööinimest just need butiigid mis kunstkäsitöö ja rõivastega kauplesid. Ta pildistas hoolega ja talletas nähtud  häid ideid. Ivol oli juba ette kavas ühte oma lemmikpoodi Teelele näidata ja see uhke butiik meeldis meile kõigile . 


 Samuti nagu mina, innustus ka Teele pildistama vanalinnas huvitavalt kujundatud vaateaknaid . Porvoos leiab üldse tohutu hulga igasuguseid huvitavalt kujundatud , näiteks ka koduaknaid. Eriti palju just vanades majades.Kusagilt lugesin et vanalinna majade elanikele on isegi nagu märku antud, et nad oma aknad ja aknalauad kuidagi sobivalt huvitavaks ja vaadeldavaks kujundaks.

Ja Muumide teema on muidugi siin ka keskne ja alati teretulnud.




Kuna Teele oli kusagil, ilmselt City Marketi seinal, silmanud jahutatud kohvi reklaami, siis tekkis soob seda osta ja proovida. Kuna õhtu oli palav ja enne olime Külalissadamas mingil keskkonnakaitse üritusel mekkinud  Porvoo kohalikku lagritsat mis teadagi janu tekitab, siis oli külm jook igati teretulnud ja maitses hästi. 

Kavatsesime Teelele ka kuulsat Helmi kohvikut näidata ja seal Porvoo ainulaadset Runebergi kooki süüa, aga kuna meil kellelgi koogiisu polnud ja õues olla tundus mõttekam kui sees istuda, piirdusime vaid sellega et Ivo tegi sissekande külalisraamatusse ja mina suhtlesin kohviku legendaarse butleriga kellest seal sihuke võluv kuju on. Tollel auväärsel härral on nimi ka, oli vist Helmer. 













Sunday, July 21, 2013

Ivo ja Teele külaskäik. Kuidas nad esimesel päeval Kokonniemi suusahüppemäele ronisid.







 Siit minu kodu juurest otse üle jõe paistab Kokonniemi suusahüppemägi. See on minule alati nii kaugel ja kõrgel olevana tundunud et ausalt, mul pole isegi pähe tulnud et võiks sinna ronimist proovida või kuidas sinna otsa üldse saab. Nii suuskadeta kui ilma. No kes juba üles on jõudnud, siis...alla saab ehk ikkagi, kuigi ma ei väidagi et kergemini või lihtsamal moel.

   Talvel on see vaade eriti kaunis kuna mägi on õhtul valgustatud ja tuledes.

Aga nüüd tulid Ivo ja Teele mulle külla, noored ja tragid, ja juba esimesel päeval olid nii krapsid et ronisid mäkke vaatama mida sealt näha on. Teele küll tagantjärele veidi kahetses et nad olid ronimiseks päeva kõige kuumema aja, kusagil pealelõuna, valinud. Noogutasid Ivoga mõlemad, et jalgadele olnud see ikka paras katsumus. Siis olid ka tõeliselt suvekuumad ilmad, uskuda võib et raske oli.



   Alguses olid olnud mingid nagu trepiastmed, hiljem aga kitsuke rada mis järsk ja konarlik. Aga tippu nad jõudsid.

Sealt ülevalt avaneb kaunis vaade Porvoo jõele ja kogu arhipelaagile. Mitmeid kauneid saari ja maalilised jõekaldad, neid oleme saanud imetleda meie Kaleviga kui paar aastat tagasi suvel saarestikus laevareisil käisime.

See on nii armas pilt, vist Teele tehtud . Lapsukesed kõrge mäe pealt kodulinna kaemas.


Ivol on, mille üle rõõmustada!

Mina olin ka sellisest ronimistuurist nii vaimustatud  ja tegin kohe plaani et kui nüüd varsti Kalev siia tuleb siis temaga koos teeme asja teoks. Isegi kirjutasin Kalevile, et ole valmis, läheb mägede vallutamiseks.
   ...aga saatusel olid minuga hoopis teistsugused plaanid...
















Queen Anne`s lace ehk maakeeli harakputk.










Postituse pealkiri on laenatud ühest Inglise blogist, kus oli juttu samast taimest (niisiis harilikust koeraputkest  e harakputkest eesti k.) koos väga romantiliste fotodega. Inglise keeli kõlab selle taime nimi ``Queen Anne`s lace ehk Kuninganna Anne pits``. Ja see kaunis nimi jäi mind kummitama . Vaatasin kohe sõnastikust ja Googlest järele, ongi taimel selline nimi.Selle kõrval kasutatakse Briti saartel ka veel nimetust `´cow parsley `´ ehk lehma petersell. Nojah, eks ta ole.
 Põhja-Ameeikas  olevat koeraputke nimeks `´wild carrot´´, sama tähendusega nagu soome keeles, ``villiporkkana `´ ehk looduslik porgand. Pole sugugi ei peen ega romantiline, kuigi õitsvat porgandit ta meenutab tõepoolest ja ilmselt on neil mõlemil ka bioloogiliselt palju ühist. Alternatiivnimetuseks soome keeles pakutakse ka veel ``koiranputki `´ ehk koeraputk, mis Google tõlke abil eesti keelde tõlgituna on omakorda `´harakputk`´. Koer on harakas?! Mine võta kinni, heal lapsel palju nimelsid ja minul suht kama, söögu seda kaunist lille siis lehmad, koerad või harakad. Või veelgi parem, jätku hoopis söömata, las õitseb rahva iluks.

  Seosest kuninganna Annega räägib siis rahvasuu järgmist...

Queen Anne, Queen Anne, has washed her lace
(She chose a summer's day)
And hung it in a grassy place
To whiten, if it may.

 Queen Anne, Queen Anne, has left it there, 

Queen Anne, Queen Anne, has left it there, 


And slept the dewy night; 
Then waked, to find the sunshine fair, 
And all the meadows white.




Queen Anne (1574-1619) , kuningas James I abikaasa, olevat olnud väga osav pitsikuduja, kelle käteosavuse tulemusena valmisid pitsikudumid, kaunid kui lilleõied. ( Kaunid kui koeraputked, ;).Teine lugu, et kuninganna Anne pitsist peakate meenutanud koeraputke õisi. Armsad muinaslookesed mõlemad.
 Kui aga mina neid putki oma jalutuskäigu ajal pildistasin ja imetlesin, olid niidud tõesti valged ja lõhnasid imeliselt .Kahjuks polnud kusagil koeri.



Ja minu arvates eriti ilusa suvehõngulise koosluse annavad need valgete õitega pits-niidud koos soome roostepunaste ehitistega. Muidugi eestimaa taluõuesid ja teeääri kaunistama sobivad nad samakenasti.






Selline lugu siis koeraputke ja kuninglike pitsikudujatega.