Thursday, June 27, 2013

Tööl. Ühe ajastu lõpp.

Nüüd on see siis juhtunud. Ja möödas. Nutud nutetud ja teadmatus ees. Põhjuseks see et meie pikaaegne ülemus jäi pensionile.
   Kuna ma pole elus palju töökohti vahetanud siis pole ka ennemini ette tulnud töökohas ülemust pensionile saata. See sõltub muidugi inimesest, et kas tema pensionilejäämist oodatakse või kardetakse. No, kardetakse on vist väär väljend, aga mul ei tule hetkel paremat ette ja kui ikka olikorda ausalt väljendada siis meie tõtt öelda siin kõik kartsime ette seda päeva kui meie ülemus tööpuhkusele lahkub. Mõne inimesega lihtsalt on selline tunne, et ta kuulub kuhugi mingi koha juurde ja on mõeldamatu et ühel päeval teda seal enam ei ole. Veel mõeldamatum et tema asemele on tulnud keegi teine.
   Kummalisel kombel on meie kollektiivis päris mitmeid töötajaid kel pensioniiga juba ammu käes ja ületatud, kes aga seda sugugi ei taha jääda nautima vaid tööl edasi käivad. Kui omavahel arutada, siis paljude meelest on see kummaline ja väga imelik. Aga ilmselt mitte asjaosaliste enda meelest. Mina sellest küll aru ei saa, et inimesed vabatahtlikult valivad turvatud pensionipõlve asemel töö. Nad ise põhjendavad...no kui sellel teemal juttu tuleb...et oh, mis ma seal kodus teen! Kuidagi tundub et soomlastele on see tööl käimine nagu sisse programmeeritud ja riigi poolt ette kodeeritud, nii et kui äkki enam  tööl käimist pole siis nad on nagu peata kanad ja ei oska oma üllatuslikult saabunud vaba ajaga midagi peale hakata!Ja et tööl on ikka nii tore käia ja tore seltskond jne. Ja siis paar korda olen kuulnud veel oma suureks imestuseks et need õige vinged olijad, kes kogu elu on haiglas töötanud - kujutlevad siiralt et nad on asendamatud. Et mis küll siis juhtub kui neid enam pole ! ja et ikka need uued kes asemele tulevad pole küllalt head vms.
   Päris huvitav oli jälgida kuidas üks teine ülemus, ise ka varsti pensioniikka jääv , püüdis lohutada et ``No hea et sa nüüd suvel pensionile jääd! Et suveaeg on ikka palju parem, päike paistab ja väljas on tegevust j a saab minna mökille jne, Et vaat talvel, siis on ikka väga raske äkki koduseinte vahel jääda, siis nagu ei ole selle vaba ajaga midagi peale hakata`` jne! Heldene aeg, meie tegus ülemus, kes on kogu aeg olnud sotsiaalne, aktiivne, mitmed aastad oma töö-elust Sri-Lankas ja Indias meditsiinialast koolitustööd teinud... aga saa siis nendest soomlastest ja nende mõttekäigust aru...Head sooviti igal juhul.
   Mina oma viieaastase siinelamise kogemusega muidugi pole mingi asjatundja töötava soomlase portree loomisel ja lahkamisel, aga vähemalt oma isikliku kogemuse põhjal on minul küll selline arusaam et soomlane võtab ikka töölkäimist väga ja väga tõsiselt. Ma olen juba kusagil eespool kirjutanud, et vist isegi padujoodikud lõpetavad mingil parajal ajal joomise et järgmisel päeval ikka tööpostil silm selge oleks ja kark kannaks. No kindlasti on erandeid, aga ma kujutan ette et siin on umbes nii et tööst vabal ajal tee mis tahad, aga tööpostil tuleb olla ikka silm sirkel ja täie eest väljas. Tööle tullakse täpselt ja koju minnakse täpselt. seda järgivad kõik ´´klassid`´, koristajast peaarstini välja. No minul muidugi vaid kogemused haiglamiljööst aga usun et see mujalgi nii on. Soomlane on üldjuhul väga raamides ja riigitruu, ja riik on tema eest juba valmis mõelnud igasugu punktid mida täita ja mida pidi käia. Ja neid järgitakse vastuvaidlematult. Mingit töö ajal ärakäimist, poes käimist või mis veel mõeldamatum, oma asjade ajamist siin kindlasti ei tehta. Mõeldamatu! Töö ajal tehakse tööd, kohvipausid on töö sisse ära planeeritud ja tasustatud ja neist peetakse kinni.
   Tagasi tulles nüüdseks siis juba endise ülemuse ehk `´pomo`` Leena juurde - hea ja väga hea oli töötada sellise inimese juhtimise all kes nagu tegelikult juhib, aga ei valitse, ja ei taha valitseda sinu üle. Selline oli meie Leena - alati olemas, temale võis helistada koju ka ajal väljaspoole tööd, (mis muide Soomes muidu küllaltki taunitav on. Töö asjajd töö ajal!), ta püüdis võimalusel alati aidata või lahenduse leida. Leena tegi üldjuhul kõik selleks et alluvatel tööl hea oleks, sest tema moto kõlas nii `´kui täätajal on tööl kõik korras ja temaga arvestatakse ja vastu tullakse nii tööl kui võimaluse piires ka isikliku elu küsimustes, siis töötaja teeb tööd hästi ja andumusega`´. Selline vastastikune ühistöö ja respekt meil ka oli.
    Uus ülemus on noor, ja kuigi meie eneste hulgast, siis ...ei oska keegi temast midagi arvata. Arvatakse pigem negatiivset kui positiivset. Eks elu näitab mis tegelikult tuleb, aga ...kuuldavasti paljud kellel pensionile lahkumine endal lähiajal ees, on nüüd kindlad et tahavad varsti tääpuhkusele lahkuda. Selline see elu. ...ka tööelu , kord juba on. Asendamatuid siiski pole, kuigi mõned mõtlevad et nemad on. Siis asendamatud.
   Aga seda et ülemuse lahkumisteadet saades näod laus nutuseks tõmbuvad ja päeva jooksul ikka see või teine vaikselt nurga taha kaob ja sealt nutetud silmade ja taskurätiklombiga välja ilmub...vist eriti palju ei juhtu. Meil aga oli täpselt nii. Ja mälestus väga heast ülemusest ja kaastäätajast onmeil kindlasti kaua meeles. A La ...et Leena ajal oli nii ja naa! Ilusat pensionipõlve Sulle, armas pomo!

Friday, June 21, 2013

Kevad, kevad ...Koju tulles töölt.





Ei ole ju saladus et kevade saabumisega muutume ärksamaks nii meie, kui ka ümbritsev loodus koos oma loomade ja putuk-mutukatega. See on imeline aeg ja ma olen tuhandest tänulik nii Kõigevägevamale kui ka iseendale, et ma siin oma praeguses elukeskkonnas loodusele nii lähedal saan olla. Kohe elada looduse sees, nii et need igapäevased muutused ja muutumised otse  mu jalge ees toimuvad. See on muusika minu hingele!
   Kevade algust kuulutab üks täiesti ebameeldiv ja isegi ohtlik, minu jaoks vägagi vaevaline episood , mis kordub kahjuks igal kevad. Nimelt tööle minnes tuleb mul oma osakonda jõudmiseks kõndida bussipeatusest üle tee ja väikesest mäekallakust üles. Siis tuleb arstide autoparkla ja siis jõuan osakonna õuele. Kuna meie osakonna hoonetekompleks asub üleval üsna kõrge mäekallaku peal, siis kevadel kui lumi sulama hakkab valgub see vesi kõik muidugi mäest alla ja osaliselt ka sinna jalgteele mida mööda mina tööle tulen. Ja jäätub ära , nii libedaks et mõni õhtu lausa mõtlen kuidas ma mäest alla saan et bussile jõuda. Tavaliselt on sel ajal teeveeres olev lumehang veel nii kõrge et sinna ka astuda ei saa, no lihtsalt lumi oleks minule üle põlve. Ja tee, mis on muidu ka üsna suure kallakuga, on üleni kaetud sillerdava jääga sest need veed mis päike päeval sulama on pannud, on minu töö lõpuajaks, 17.30 , juba uhkeks jääks külmunud. Paar korda on küll selline tunne et võtan saapad jalast ja kondan sokkide väel mäest alla, peaasi et kondid terveks jääks!
   Ilmselt haiglas ei tea keegi et see tee nii libe on, sest peale minu talvel sealt keegi ei käigi. Autod ja patsiendid ja külastajad kõik kasutavad suurt , laia , liivatatud ja sõidetavat teed mis viib osakonna peaukse juurde, see tee aga läheb eemalt läbi metsa suure kaarega alla haigla juurde. Ja seda teed bussile minnes oleks mul vaja ehk kolm korda pikemalt kõndida, ja vaevalt ma siis ka enam just väljuvale bussile jõuaks. Nii ma siis igal kevadel mingi aeg seal mäe peal ukerdan ja  eluga riskin, aga õnneks pole see aeg liiga pikk ja kui siis ikka iga päevaga sealt jää ja lume alt suurem viirg liivast rada välja sulab, on see kindel tõendus  et kevad tuleb!
  Ja siis saabubki aeg kui lihtsalt ei raatsigi bussile minna vaid hoopis jala mere äärt pidi kodupoole jalutama hakata. Kui soe päike paitab nägu, tuul on malbe, linnud laulavad ja kevadest hullunud põrnikad lendavad vastu nägu. Siis on tore jõuda koju läbi puhkeva kevade, kaameraga pilte klõpsida ja lihtsalt kõike endasse ahmida. See matk minu koduni on umbes 3 km pikk, paras jalutuskäik.

Rohi on veel madal ja nüüd on õige aeg välja tshekkida kuhu piibelehed tulevad. Siin metsades on piibelehti päris palju, aga lihtsalt ma ei tea veel neid kohti ja mõnes kohas nad ei õitse eriti rikkalikult. See suur kivi on ühe teeäärse tühjaks jäänud talu juures, millega ma mängin sellist mängu et see on nagu minu talu. Lapsik küll, aga ma tõepoolest nii väga sooviks et see olekski minu talu! See on lõpmata ilus hoonete kompleks, armas ja sobitub nii hästi loodusesse, ja just talu õuepiiril ongi see suur kivi mille ümbrus pikalt - pikalt on täis tärkavaid piibelehti.Ja muidugi ülased valendavad seal igal pool, otse ukse all.  Muinasjutt!


Sinililli olen harva kohanud, ja tegelikult ainult selle vana talu juures neid olengi näinud. Meie patsiendid oma jalutuskäikudel toovad neid ka küll haigla lähedalt metsast, aga ma pole ise kunagi sinnakanti jalutanud. Minu töökaaslane Raija räägib ka, et ennem on kogu haigla mägi sisililli täis olnud, aga nüüdseks on need kadunud. Kahju...Aga talu juures avastasin eelmine aasta ainult 2 pisikest sinilillepõõsast, paari õiega. Aga oh rõõmu, tänavu oli neid põõsakesi juba hulga rohkem, nii et kohati lausa sinetas! Sinilill on ju mitmeaastane taim, loodetavasti tuleb neid samasse kohta ka järgnevatel kevadetel ja see on selline poolvarjuline koht et sinna ka inimkäsi ei satu neid noppima. Ei ole raatsinud noppida minagi, imetlen ja pildistan niisama.










Sellel mereäärsel teel liigub alati jalutajaid, küll koerte, keppide, rollaatorite ja kaaslastega. Kevad on südames kõigil, ka kutsadel!











Korjan tee äärest suure pundi ülaseid, plõksin hulga pilte lahesopis uperpalle tegevast luigepaarist, möödun telakkast kus ``paadid veel talveund tuduvad`´, jalutan mööda golfiväljakust ja olengi oma kodutänava alguses. Tore!



Finnish Angry Birds Porvoos.


    Ühel maikuu õhtul kui ma jala töölt koju tulin, märkasin mere ääres, Haikoolahe sopis  mis jääb üsna tee ligidale, luigepaari. Haikkoo mõisa juures on küll igal aastal luikesid olnud, aga siia, peaaegu Porvoo südalinna, pole nad varem tulnud. Vähemalt mina pole juhtunud nägema.
   Ju nad siis parematele jahimaadele olid tulnud. Paistis et veealune maailm neid köitis, sest nad olid kogu aeg poolest kerest vee all ja sabad püsti. Ma ei jõudnud ära imestada, kuidas nad nii pikka aega sellises asendis hingata said, aga, no nad on ju luiged! Mitte inimesed siis. Küll nemad juba oskavad!







Tegid rahus oma kujundujumisi ja solberdasid ringi, rahvas kõndis mööda, koerad vedasid rihmast et mis värk on ja niutsusid, aga angry birds ei lasknud end segada. Järgmine päev läksin hommikul sama teed, lootuses mingeid uusi trikke näha, aga jätkus sama sabaliputamine. Ja paari päeva pärast olid nad hoopis kadunud. Võibolla sõid kõhud täis ja lendasid Haikkoo vetesse pesa punuma. Ühel suvel ujus seal luigepere uhkelt ringi, 6 või 7 pojukest slepis.

Tuesday, June 18, 2013

Valgete lillede aeg...










Põhjamaade kevad on imeline...võibolla tundub ta eriti imeline meile põhjamaalastele enestele, sest kui on üle elatud taaskord pime ja porine sügis ja igikestev valguseta talv, siis pole ka ime et hing ihkab midagi helgemat. Ihkab kevadet, päikest, soojust, lillelõhna  ja liblikaid.
Ülaste aeg siin Porvoos ületab minu jaoks kõik senised ülserohked ajad. Ülane on lihtsalt nii tohutult ilus lill, et ma ei jõua ära imestada et loodus suudab ja tahab ja raatsib neid pakkuda sellistes kogustes, ...ja täitsa tasuta! Siin Porvoos on neid ülaselagendikke küll ikka üsna paljudes kohtades, kus metsaalune lausa valgeks õitseb. Kahjuks üks kena lagendik haigla läheduses pidi loovutama oma maa uusrajooni pere-elamute ehitamiseks. Tööl mõlemad Raijaga koos kurvastasime selle üle, tema mäletas kuidas ta lapsena jalgrattaga seal käis emadepäevaks ülaseid korjamas.
   Aga minul on siin oma kodu lähedal üks spetsiaalne koht, mis on lausa nagu võluriik. Seal kasvab suurte puude varjus tohutult neid valgeid tähekesi, ja neid lihtsalt ei jõua ära imetleda. Nagu mu kirjasõbranna Heli selle kohta ütleb, küll temale saadetud piltide põhjal - ``Vöimas!!!`´ Nii see on tõepoolest, kahju vaid et ülsaste õitsemise aeg nii lühike on.










Lustakas mesimumm.


Võikski ju jääda neid kevadekuulutajaid imetlema aga kevad ei püsi ju paigal ega oota vaid läheb aina edasi. Vahel tuleb ka talv tagasi, aga egas kevad selle tõttu tulemata jää. Kunagi ikka tuleb, hahahaa!

Keeleliselt on huvitav et nt. kui eestlased ütlevad mingil ajal lootusrikkalt et `´Talve selg murdub`´, siis soomlased sama asja puhul arvavad et ei murdu, aga paindub - `´Talven selkää taittuu``. Võta siis kinni, kummad kangemad on. Ühed murravad talve selja praksti katki, teised aga vinnutavad ja painutavad niikaua kui päike küüru tagant paistma hakkab ja lume ära sulatab. Soomlaste arvamist mööda paindub see talve selg Heiki-päeval ehk siis 19. jaanuaril, aga ...no minu arvates on see Heiki küll sihuke imelik sell, no jaanuaris ju alles sügav talv.
   Aga mina sain selle lillelise jalutuskäigu ajal hoopis kaadrisse ühe lustaka kevadise tegelase, kes mulle tänulikult poseeris kuidas ta seal krookuse südamikus püherdas ja edvistas. Eelmine kutt lendas lihtsalt minema, minu fookusest välja teise lillepeale. Nüüd aga on see uljas mesimumm minu loodetavasti surematus blogis igaveseks jäädvustatud.

Add caption
Selline tore väike sõber siis. Ja selline töökas, hakkas juba kevadel varakult pihta. Praeguseks ilmselt tal juba suur hunnik magusat oma koibadega koju tassitud. Jaksu mesimummidele, ja kõigile kes töökad on!

Sunday, June 9, 2013

Minu mõtteid blogist ja blogimisest...

   Mõnikord, mõni kord ... tundub mulle et min ei saa inimestest ja maailma asjadest üldse aru. No mitte et see mulle eriti korda läheks, aga jah, ausalt, rohkem meeldib mulle see kui ma maailma asjadest ja inimestest kenasti aru saan . Ja veel enam, kui ma tolle värgiga ka nõus ja ühel meelel olen. Aga elu käib oma rada ja mina oma rada ja meie rajad ei pruugi just alati samasuunalised olla ja kattuda.
   Hetk tagasi just lugesin üht blogi mille autor kurtis et jah, pole siin ammu enam kirjutamas käinud, et nagu polegi millestki kirjutada , puudub inspiratsioon, puudub perspektiiv, peab end sundima jne.jne. ja et kui pole ammu kirjutanud siis on raske jälle alustada, nagu raske otsa peale saada aga ikka oleks vaja kirjutada ka. No et nagu sellega veaks kedagi alt kui ei kirjuta , et ikka  oodatakse jne.
   Ja vaat nüüd mina hakkasingi mõtlema et mismoodi see blogimine siis nüüd  on. Et äkki olen mina asjast hoopis valesti aru saanud, sest tegelikult ma ju kunagi polegi kogu selle asja üle pikemalt mõelnud. Mulle on alati meeldinud kirjutada, koolis sain kirjutamise eest häid hindeid ja kirjandusvõistlustelt kobedaid auhindu. Hahaa, eriti hästi läks mul mingi aeg kooliajal, kui tuletõrjeteemalisi kirjandusvõistlusi korraldati! Siis mu sulg alati lippas vajalikult dramaatiliselt mingit tulekahju kirjeldama, aga alati leidus loos positiivne kangelane ehk vapper pioneer/pioneerinna, kes küll viimasel minutil, aga absoluutselt õigel ajal appi tõttas, inimesed-koerad-kassid-väärtpaberid ja vene rublad tulest välja tõi ja ise nagu mööda minnes kiituse pärast punastas. Jaa, neil tuletõrjujatel olid alati väga head auhinnad, ma mäletan.
   Aga nüüd on uued ajad ja uued tuuled ja ühed inimesed kirjutavad blogisid ja teised loevad neid. Mina loen ka üsna mitut , ja huvitav märkida et mõne pikemaajalise blogituttava kohta tean tema eluteest palju rohkem kui näiteks neist kellega koos päev-päevalt tööd teen või kooliajast tuttav olen. Blogisid lugeda on huvitav - need toovad lähedale kauged ja kaunid maad, kombed, argielu, rõõmud ja mured. Blogis on võimalik nutta virtuaalse õla najal, saada lohutust tuttavatelt ja võõrastelt, saada kiidusõnu ja sõimu,  virtuaalset piitsa ja  keelepeksu...Usun et blogi kaudu võib isegi armuda, miks mitte!
   Just täna jälle kustutasin ära 2 blogi mida pikemat aega lugenud olin. Hetkel tundub et on toimunud mingi pööre blogimised, blogide kirjutamises. Võibolla on see tingitud suve saabumisest ja päikeselistest päevadest. Loomulikult, praegu kui suve magusat lõhna ja päikesepaistet on kõik kohad täis, tuleb muidugi vabas õhus nautida ja mitte arvuti taga klõbistada. Mõned inimesed kolivad ära, mõned muudavad oma blogid privaatseteks jne. Mõne blogi puhul on hirmus kahju, kui seda enam lugeda ei saa. Nii hirmsasti tahaks ju teada mis edasi saab, ja kas selle ja teise inimesega ikka homme ja ülehomme on kõik ok. Mõni blogi , mis kinni läheb, asendub varsti uuemaga. Mina oma suure ja kestva Londoni-igatsusega , olin nii kurb kui 2 Londoni-teemalist blogi kinni läksid. Mis teha, inimesed lihtsalt kolisid Londonist teistesse riikidesse. Aga ...lihtsalt juhuse läbi avastasin Londonis rea soomlasi, kes väga huvitavalt  ja hästi kirjutavad.
   Tegelikult minule ikka väga ja väga meeldib selline virtuaalne suhtlus blogi keskkonnas. See , nagu öeldakse, on hõlpsalt kättesaadav, arvutikliki kaugusel, ei sea mingeid kohustusi ega kokkuleppeid kellegagi kokku saada, külla minna, teatud ajal teatud kohas olla jne. Loed, kui soovid. Ja kui ei soovi või aega pole, ...siis kõik ootab sind ilusti kuulekalt arvutis. Pigem küll on vanade tuttavate ja paremate blogidega nii et igal hommikul käid klõpsimas kas on midagi uut. Ja kui ikka pikka aega vaikus on, tekib mure kas ikka kõik on korras.
   Aga nüüd jõuan kauge kaarega ...nagu minu puhul pahatihti juhtub ...sinna millest ma aru ei saa. Nimelt et miks peaks blogi pidama ja sissekandeid kirjutama vastu tahtmist. Kas blogimine on siis kohustus? Kas on sõlmitud mingeid vastastikuseid lepinguid kellegi tundmatutega , ja nüüd tuleb aga hambad ristis uhta et neid mitte alt vedada. Vanasti imeti pastakast vastuseid välja, aga no vabandage, arvutist ei oska mina küll kõige parema tahtmise juures midagi välja meelitada ilma omapoose innukuse ja pealehakkamiseta. Hahaa, ikka et need sellid Valgevenest ja Venetsueelast, keda minu kaunter hordide kaupa lugejatena näitab, saaksid oma osa minu elust järekindlalt kätte ?! No minge ikka. Mina olen küll nii egoistlik, laisk ja töökas üheaegselt et mul ei tule mõttessegi kirjutada siia sõnakestki paljast kohustusest. Selleks olen ma liiga isekas, liiga laisk ja liiga töö
kas, sest tihti olen tööst väsinud ja tahaks, aga ei jaksa kirjutada.
   Aga kuna mul on minule endale armsaid pilte ja minule endale armsaid juhtumisi, mõtteid ja mälestusi, siis mõnikord kirjutan ma neid siia üles et kunagi ehk hea endal lugeda. Et mis siis oli ja kuidas jne. Ehk loevad lapsed  oma lastele. Vanasti ju ikka sai painatud vanaema ja vanaisa, et räägi oma elust. Nüüd siis saab lugeda.
   Ja kui keegi teist juhtub siia seda blogi lugema - ikka olete teretulnud minuga jagama ja kommenteerima. Kuigi mina kõnnin aina edasi mööda oma rada, vabana igasugu sunduse kammitsaist!