Kalev ja Ramoona tulevad külla

Kuigi lund ikka veel polnud, ei muutnud Kalev oma otsust  külla tulla kuna põhjusi oli küllaga - meil olid mõlemil olnud sünnipäevad kus me polnud saanud koos olla,  jõulud olid tulekul  ja meil on Kaleviga saanud  toredaks traditsiooniks enne jõule koos Home Alone`´i filmi vaadata. No lihtsalt see on selline tore ettevõtmine, koos vaadata mingit armsat filmi mis ammuilma juba kõigile pähe kulunud. Tähelepanuväärne on veel see, et Home Alone film,   oli ehk üks esimesi  kinoskäike mis ma lastega koos tegin. Kinoks oli tookordne Saluudi kino  Tartu kesklinnas, restoran Volga läheduses. Ma isegi ei tea kas seda kino praegu enam eksisteerib, seal majas on olnud remont ja tehtud ümberehitusi. Igatahes aasta oli vist mingi 2000 , Kalev võis olla 5 ja Ivoke 2 aastane, meil olid uhked ja väga head  kohad teise korruse looshis ja kõik olime ettevõtmisest elevil. Mäletan et Ivokene oma kombekas  istus mul süles, eks tal hakkas palav ja väsinud ka, nii et tema muutus õige pea mu käte vahel selliseks raskeks, toetas pea mu rinnale ja vajus mõnusasse unne. Kalev ikka vapralt vaatas, aga kui nüüd sellest räägime siis ta tagantjärele mäletab vaid kinoskäiku, filmist ka üht-teist kohta. Nii et igati kasulik on nüüd seda filmi iga aasta koos vaadta, nüüd vaid selle vahega et kui keegi tukastab siis ilmselt
 olen see mina...

Juubelikingituseks sain väga armsa kella, mis minu väärtuslikku aega nüüd toas vaikse tiksumisega mõõdab. Tiks-taks, tiks taks räägib see mulle. Aeg on ju kallis, ja aina tuleb meeles pidada et meie aeg on mõõdetud, seda pole lõputult . Seda tuleb hoolikalt kasutada.
   Kui mulle ulatati suur kuldses pakendis karp pidin ma ära arvama mis seal sees on. No lihtne ju!
P.S. Praegu hetkel kui ma seda siin kirjutan ja endale köögist kohvi ja praemuna toon, vaatasin aknast välja kuidas vastasmaja ees peatus takso. Taksojuht tuli autost välja ja jäi maja esiukse juurde ootama. Varsti väljus sealt kasukasse riietatud hallipäine proua, siis reisija. Taksojuhi käevangus kõndis ta autoni, kus talle tagumine uks avati. Taksojuhi abistavate liigutuste toel hakkas proua sisse istuma, aga siis mõtles ikka ümber ja osutas esiistet, et istub sinna. Uks avati, proua takseeris asja, istus juba peaaegu istmele aga siiski mõtles ümber ja astus välja.Ja otsustas ikka tagumise istme kasuks. See sobis ja sõit võis alata...  Kõik see toimus muidugi proualikult mõõdetud soliidse aeglusega. Ma juba siit akanast peaaegu tajun et kindlasti on see proua rootsikeelne. Rootslased on ikka selline enam härrasrahvas kui soomlased, eriti mis prouasid puudutab. 
   Nii. Tagasi kingituse juurde. Armulikult anti mulle vihjeid, et karbis leiduv ese on seotud Londoniga. Juhhei, milles küsimus, nagu mu Londoni sõber Valdur armastab öelda. No kui ma ikka nii juhm olin et midagi nagu arvata ei osanud, tegime paki lahti ja sellest ilmuski välja see armas rooma numbritega ajanäitaja. Tema sihverplaadil ongi kiri London Edinburgh Clock. Nüüd seisab ta siin mu ees arvuti kõrval ja vaatab pealt kuidas ma temast kirjutan. Ja mõõdab mu aega, mul täna vaba päev...
Veel sain kingituseks armsad jõulutulukesed mis mul siiani lambi küljes põlevad, ja rohelised jõulukuuse ehted, munakesed. Kuna mul kuuske polnud, jäidki need üles riputamata. Eks järgmisel aastal, siis vast ongi rohkem jõulumeeleolu ka...

Siin pildil on ka need küünlajalad mis Ramoonale eelmine kord külas käies silma jäid . Ja kuna need meeldisid siis oli mul lihtne mida neile jõuluks kinkida. Needsamad küünlajalad. Selliseid müüdi Sokoses, aga kui ma ostma läksin selgus et mingit pakendit küünlajalgadel pole ja need ulatatakse mulle kas kilekotis või kingakarbis. Tore küll!  No ja siis ma otsustasin ise karbi meisterdada ja järjekordsele ostule minnes selle kaasa võtta, et klaasist esemed ikka tervelt koju ja edasi Eestisse jõuaksid. Aga kõik ei läinud seekord ootuspäraselt...

Tegime pilti ka , uus pereliige kell meie seltsis!

Kalevi ja Ramoonaga käisime ka muidugi vanalinnas, aga ilm meid seekord ei soosinud, oli pime ja vihmane ja nii leidsimegi et hoopis mõnusam on niisma kodus lebotada, üksteise seltsi nautida, veini juua ja telekast filme vaadata. Üks õhtu oli meil Mr. Beani maraton, Kalevil olid arvutis kõik Beani filmid ja siis muudkui vaatasime ja naersime, naersime ja vaatasime. No kuigi ammune tuttav, aga ma polnud paljusid osi näinud, ja no Beani naljad lihtsalt on ikka nii naljakad.
Pühapäeval otsustasid noored minna Porvoo noobleimasse restorani lõunatama. Sinnesse, mis on nelja tärni restoran ja pälvis aasta ühe parima veinikaardiga koha nimetuse. See asub uues kultuurikeskuses, on kauni vaatega Porvoo linnale ja alati suurtest kalaasakendest möödudes on seal palju külastajaid. Ma juba ette kahtlustasin et kas seal ilma ette tellimata kohta saab, aga ilm oli nii halb et vb tõesti õnnestub. No Kalev muidugi mõtles ikka et me koos sinna läheme, aga kuna mul olid just juuksed värvuse kaotanud ja uut värvi pähe panna polnud jõudnud, ei tundnud ma ennast sellise koha jaoks küllalt siledana. Otsustasime et liitun nendega järgmine kord, siis kui nupp siledam  on. Et mingu nemad seekord kahekesi. Et pärast saame linnas kokku.
   No tegelikult oli mul asjaga hoopis oma plaan, nimelt olid mul Ramoonale mõeldud paar pisikingitust pakkimata ja nüüd otsustasin ma ka selle  endameisterdatud  küünlajala-pakendi kaasa võtta ja kingi ära osta. Siin on selles mõttes jõulu ajal hea et suurtes kaubamajades on tasuta pakkimise teenus. Nii et saad ostetud kauba kohe lasta sobiva paberi sisse pakkida.
Aga täiesti ootamatu üllatuse osaliseks sain ma , kui see koht kus mu mitu korda imeteltud küünlajalad letil seisid, nüüd täiesti lagedaks osutus! Nojah, eks need olid teistelegi meeldinud. Nüüd siis oli mul spetsiaalselt mõõtude järgi valmistatud ja vooderdatud kaunis karp, polnud aga mida sinna sisse panna! Perkele! Ma olin kui peata kana.
Teine eesmärk oli veel, nimelt otsustasime nii et sel ajal kui noored Sinne roogasid ja veine proovivad, laulan mina Porvoo kirikus kauneimaid jõululaule. Kirik oli nii rahvast täis et istuti isegi treppidel ja põrandal, aga sellest kirjutasin ma eelpool ühes postituses.
Kui nüüd vanalinnas kokku saime, pajatasin ausalt oma luhtaläinud kingiostu asja ära. Ma siis tegin ettepaneku et vaatame vanalinnas ringi, ehk leiame midagi muud  kingiks sobilikku.
 Vanalinnas oli rahvast ja turiste, vihma sadas ja miljöö oli küll suht mitte-jõululik,  nagu mingi vale-sügis.

 

 

 

Aga nagu piltidelt näha, kõik on rõõmsad ja õnnelikud.Ja selles mõttes läks ka hästi, et Sokoses ringi jalutades leidsime kingituse, mis küll eriti Kalevile elevust pakkus. Nimelt see nn. päevavalguslamp ehk energialamp, mis pimedal ajal energiat annab. Meil haiglas on arstidel ka sellised oma töölaudadel, ja nagu kuulda on paljudel soomlastel neid kodudes, ja kohe mitu. No mina olen ka mõnikord istunud haiglas selle lambi all...aga peab ütlema et energialaengu asemel on mulle hakanud uni peale tikkuma. :)
Aga no võibolla peab tihemini istuma. No igatahes Kalev oli õnnelik, ja kui olime ka müüjalt veel soovituse ära kuulanud, just et mis firma toodangut eelistada ja tervisekaitse uuringute seisukohad jne, ostsime ühe lambi ära. Ja kuna Kalev seda kohe kodus proovida kavatses, säästsime ka pakkija.neiut ja ei hakanud teda kingituse pakkimisega piinama.
Nüüd hiljem on Kalev oma lambist ikka veel vaimustatud ja laseb sellel ennast energiaga sööta. Ja see valmistab mullegi rõõmu. Aga ma pakkusin välja et ostan samasuguse lambi ka Ivole, siis Ivo jäi üsna ükskõikseks. No eks näe, Kalev arvas et Ivo saaks tema lampi kodus proovida ja siis otsustada kas endale tahab või ei. Isegi mina hakkasin arvama et üks selline lamp võiks minulgi pimedal ajal laual seista... 

Üks päris tavaline linnaskäik.

Eile sai päris kaua üleval oldud, sest juhtusin telekast nägema filmi mis kestis lausa südaööni. Aga mulle väga meeldid ja oli tõesti vaatamist väärt. The Lonely Hearts, Üksildased südamed . John Travolta, Jared Leto ja Salma Hayek. No kas veel paremat oskaks tahta!  Usun et see on eesti telekates ehk juba ammu jooksnud aga siin näeb telekas enamjaolt vanemaid filme. Uudisloomingut tuleb kas kinno vaatama minna või siis näha teisi võimalusi kasutades.
  Kuna mul täna on vaba päev siis võis eile kaua üleval olla, hommikul sai kauem magada. Aga kuna nüüd juba on päevad tunduvalt pikemad ja hommikul kella 8 ajal juba valge, läkski umbes sellel ajal uni ära. Natuke erutatud olin ka selle üle, et hommikupoole oli mul kutse oma linnaosa tervisekeskusesse, soomlaste tervise kontrolliga seoses tehtavatele vähi-ennetus uuringutele. Tervisekeskusse jõudsin veidi varem, niisiis jäi mul aega seal niisama istuda ja inimesi jälgida. Ma ei tea kas see tuleb sellest et olen juba palju unustanud eesti elu, aga ilmselt ikka on ka asjad siinpool teist moodi. Kõik on  väga klantsitud, puhas, mugav ja inimkeskne. Tartus on ju ka viimasel ajal ehitatud viimase peal kaasaegseid meditsiiniasutusi, aga ...no minu viimased hädakorralised visiidid sinna seoses äkki tekkinud tervisehädaga toovad mulle küll meelde vaid väga ja väga ebameeldivaid mälestusi. Just teenindajate suhtumise poolest. Lausa selleni välja, et mulle öeldi selge sõnaga otse  näkku et kui elate Soomes siis minge ja ravige ennast Soomes, kuigi mul olid ette näidata igasugu rahvusvahelist tervisekindlustust puudutavad sertifikaadid ja minu eluohtlikult kõrgele tõusnud vererõhk vajas kohest sekkumist. Jube, jube, ...
   Muidugi on tervisekeskus koht kuhu tullakse oma hädadega ja tavaliselt ikka mitte eriti rõõmsal meelel ega kerge valikuga. Aga lihtsalt hea oli istuda ja vaadata, kuidas nt lapsega on arsti juurde tulnud koos mõlemad vanemad, kõik on rahulikud, lapsed mängivad mängunurgas, vanemad vestlevad omavahel või sõrmitsevad telefone, meditsiinipersonali käitumine on kuidagi kodune ja turvatunnet tekitav. Kuigi mind alguses hirmsasti häiris see soome mood et siin sind igal pool sinatatakse, siis...ehk mõnedes kohtades on see päris omal kohal. Ka siin on tegelikult viimasel ajal rohkem hakatud klienditeeninduses kasutama teietamist, nt pankades , ja haiglas eakamate inimeste poole pöördutakse ikka reeglina Teie vormis. No igatahes kui ma seal tervisekeskuses istusin siis mõtlesin endamisi et jah, Soomes on küll teatavasti kõrged maksud, aga sellest rahast ikka väga palju kasutatakse rahva heaolu tarbeks, st. inimesed saavad selle omal moel tagasi. Heaoluühiskond tagab rahvale hea olu.
   Muidugi kirutakse siingi arste ja operatsioonidele on pikad järjekorrad ja arstid ei suuda kõiki haigusi terveks ravida, sama moodi nagu Eestiski ja kogu maailmas. Aga...siiski ma arvan et üldjuhul on siin palju asju ikka väga hästi, lihtsalt seda ei oska näha siis kui ise selle keskel elad ja seda enesestmõistetavaks pead.
   Alati meeldib mulle käia raamatukauplustes. Nii kodus Tartus, siin Porvoos, Helsingi Stockmannis kui reisil olles teistes maades. Raamatupoodides on võlu, ja palju paljulubavaid unistusi...Hetkel oli , ehk veel sõbrapäeva jäänukina, sooduspakkumine 3 raamatud 12 euri eest. Valik oli üsna lai, aga mitmed neist olid mul juba olemas ja midagi eriti kutsuvat nagu näppu ei jäänud. Ostasin Doris Lessingi mälestusteraamatu teise osa. Makstes küsisin kassast ega neil enam esimest osa saadaval pole, aga see on kahjuks läbi müüdud ja ka kirjastusest lõppenud. Tegelikult ma usun et need mõlemad osad on ka eesti keelsetena olemas, kodus siis tuleb raamatukogust vaadata. Lessing mulle meeldib väga, oma otsekohesuse ja kujundliku keele poolest, ja loodan et tema elumälestuste läbi saan ka leevendada oma Londoni-igatsust. Elas ju Lessing seal pikka aega , alati Marylebonist Stanstedi sõites tuleb see mulle meelde.
Siis vaatasin veidi KappAhlis ringi, uus kevadkaup on juba välja pandud ja kollektsioonid tunduvad üsna värvikad olema. Kaheksakümnendad on tagasi, puhas kollane, sinine, oranz. Kõik kordub, moes on juba päris raske midagi täiesti uut leiutada. Käisin ka Sokose kaubamajas uute lõhnaõlidega tutvumas, jälle on mitu uut tulnukat. Eelmine aasta Kalevilt jõulukingiks saadud Escada Magnetism on otsakorral, tegelikult vist esimene lõhnaõli mille olen jõudnud aastaga läbi kulutada. Mulle see lõhn tõesti väga meeldib, ja eelkõige näitab see seda kui hästi mu poeg minu maitset tunneb! ja seda veel daamide lõhnaõlides. Tubli, Kalev! Ja muide ikka päris mitmed inimesed on minult küsinud mis lõhna ma kannan ja selle headuse kohta komplimente teinud, isegi haigla peaarstini välja (kes muide on meessoost, ;)

   Kuna Kalevi kingitud lõhn niisiis lõpukorral, oleks põhjust selle asemele midagi uut osta. Muidugi on ka teisi lõhnaõlisid  ju olemas, aga alati on ju huvitav leida midagi uut. Julia Robertsi lõhn on viimase aja leidudest üks meeldivamaid olnud, ja selle nimetus juba on midagi mis mulle väga meeldib.  La Vita est Belle! Jaa, elu on tõesti belle, isegi kohati bellissimo!
   Kuna lõhnaõliteemad päevakorral, astusin sisse ka meie linna laiema valikuga parfümeeriapoodi mis kannab üsna etnograafiahõngulist nime Kemikaaliaitta. No mingi aidaga tegemist pole, linna kalleimate hindadega ilutoodete pood, kus käivadki rohkem nn. prouad. Müüjaga tekkis kohe vestlus , et mitmed uued lõhnad on jälle tulnud ja et viimasel ajal vahlduvadki lõhnaõlid nii tihti. Temagi oli nõus minu seisukohaga et pigem on juba etem osta uusi lõhnu 30 millistes pakendites kui suuremates, siis jõuab need ära tarbida enne kui soov uusi juurde saada. Müüja arvates soomlased küll ostavad ja kingivad meeleldi lõhnaõlisid, aga tarbivad neid vähe. Jah, ega siin tõesti parfümidega lõhnastatud inimesi eriti ei kohta. Samas aga ostavad ja kasutavad soomlased väga ohtralt igasuguseid ihuhooldusvahendeid , ja au sees on muidugi kõigile igapäevaselt lihtsalt vesi ja seep, so dushigeel jne. Puhtus on soomlasele küll igati omane ja sellest peetakse väga lugu, olenemata east ja sotsiaalsest seisundist.
   Ja kui ma just olin oma peast läbi lasknud mõtte et peaks oma Haikkoo sõbrannale helistama,et äkki on tal vaba päev, astus ta järgmise tänava nurga tagant välja! Super!
   No egas muud kui kohvikusse, ja kuna temal olid selleaasta laskiaispullad ehk vastlakuklid veel söömata, sai nüüd seda viga parandada. Minule need soome vastlakuklid eriti ei maitse. Siin on need jube lääged, saiakese sisse on pandus magus martsipanimass ja selle peale veel mingi magus, tavaliselt maasikamoos, ja siis alles vahukoore müts. Liiga palju magusat üksteise otsas. Eesti moodi karged , värsked vahukoorekuklid tolmusuhkruse mütsikese all on ikka kõige paremad! Ivo oli ka oma kauni kaaslannaga kodus vastlakukleid teinud, tublid noored inimesed kes viitsivad ja oskavad  ja tahavad kokata ja küpsetada. Ja kuklid olid ka väga maitsavd saanud. Maris Luxemburgis tegi ka ise vastlakukleid, tema variant oli kirsrimoosi ja vahukoorega. Ja Londonis Meremeeste kiriku kohvikus oli terve nädal saadaval olnud martsipaniga vastlakukleid. ...Maailm on ümmargune!

Tool

Täna ma ostsin endale tooli. Tool on väga ilus ja uhke ja ta pole mitte tavaline tool vaid baaritool. Tegelikult lausa unistuste tool, ime et ma veel nagu alguses kahtlesin, aga hea et ikka ära ostsin ja koju tassimisega ka sain hakkama ja nüüd kokkuvõttes olen päris ünnelik ja rahul oma ostuga.
Päev algas nii, et magasin siis hommikul nii kaua kui und oli, siis hakkasin oma krimkat lugema ja seina taga mingid jopskid puurisid trelliga just seda seina mille ääres ma pikutasin. Või panid põrandat, no igatahes selline tunne et trell on surutud meelekohale ja siis, anna aga tuld! Mul hakkas kohe hammas valutama, no tegelt ainult õnneks tundus nii. Ja kuna ma kodus olla ei saanud, siis otsustasin et lähen välja, toon kogust uusi raamatuid jne, ostan tomateid jne.
Otsustasin minna läbi roosipargi, ikka imeilusad need roosid, kurat keegi ei kasta, nii kahju neist. Kuna 2 buss oli ees mõtlesin et sõidan veits bussiga, uurin välja kus see Kukkatalo on ja siis sealt lähen rampsi, aga too buss võttis suuna hoopis Loviisa poole Hamarisse. Sõitsin siis ja kobisin Brunbergi juures maha, et käin seal samaaria kirpsis ja seal selline uhke tool , hinnaks ainult 5 euri.haa, naaritsakasukas oli ka, aga sellise ilmaga läks süda isegi vaatamisest pahaks, kuigi päris kena kasuk paistis olema, aga vanamoodne.No käisin ümber tooli, proovisin kui raske on, ah, võtsin õlale ja ostsin ära. Point on selles et see on sama tüüpi baaritool nagu meil kodus on need itaalia punutud põhjaga söögitoatoolid, nii et sobiks ilusti komplekti sinna aknalaua juurde nurka et seal istuda ja aknast välja vaadata.
hakkasin siis tooliga sammuma, proovisin igasugu asendeid vasaku ja parema poole peal, õlal ja käes, ise mõtlesin et kui ikka enam ei jaksa siis on mul ju tool kus istuda. Ette jäi mingi mööblipood, arvasin et too peaks olema see Vaihdekalusto, läksin siis, panin oma tooli ka ukse juurde maha ja hakkasin kaubaga tutvuma. Päris kallis pood oli, mingi tavaline puust kolmejalgne taburet maksis 18o euri!!! Diivanid olid nii 2 ooo ringis, minu voodi sarnane voodi mingi üle 1 ooo. Müüja mees ujus ka kusagilt välja, täpsustas et vaihtokalusto on siit mingi 15 km eemal ja imestas kust veel sellise tooli sain, olevat paras uunikum. Et kas ma talle ära ei müü! ma heitsin vastu et ma ostaks temalt veel teise lisaks, ta arvas et neid enam kusagilt tänapäeval osta ei õnnestu. Imestas et ma jalgsi tooliga kõnnin. Mina jätkasin aga metsa vahel matka, vahel panin tooli maha ja sõin mustikaid. Õnneks oli mõnus tuuleke ja metsas jahedam. Nii jõudsingi Tarmolasse bussipeatusse, kust igapäev haigklasse sõidan. Vaatasin et poole neljane buss varsti tuleb. Seal on see Hellun Pulla pagaritööstus, ostsin sealt ühe kohvisaia väljast ja istusin bussipeatusse baaritoolile, kõlgutsin jalgu ja sõin saia. Võite arvata, et kõik kes mööda sõitsid, mind imestusega vaatasid. Päris naljakas oli, mõnus tuuleke puhus ja päike paistis. Siis tuli buss, tegi mulle keskmise ukse lahti ja juht ka naeris, et mul peaks odavam sõit olema, kuna enda tool kaasas. Siin on ikka inimesed nii lahedad, millegi üle keegi ei imesta ega inise. Roosipargis istusin veel veits, nüüd pingil, ja kandsin tooli koju. Puurimine on lõpetatud, lugesin krimka lõpuni, varsti magama ja homme tööle. Kavatsen küll teha nii kergelt kui saab, seal teraapias pole jälle ühku, aga ega seal erilist mustust ka loodetavasti pole.Pühapäeval jälle vaba, sest Sanna on nüüd minu eest. Aga tooli ost oli ikka hea tehing, arvan ma.
Pildil on minu noorem poeg Ivo, siin Porvoos veetorni juures kus me jalutamas käisime. Vasakul pool on näha siinseid tüüpilisi rootsipunaseid puumaju, neid on siin kõikjal.