Tuesday, May 21, 2019

Taas haarasin sule 😀

   Vaat nüüd ei oskagi. Kui ikka nii kaua aega pole selle kribamisega siin tegelenud ja ajad need ju ei peatu vaid tõttavad aina tuhatnelja edasi siis ongi nii et minusugune eideke/vanur/pensionär ei saa tehniliste asjadega enam mitte kuidagi järje peale. Või no kas nüüd just et mitte kuidagi aga igasugu komistuskivisid tuleb aina ette ja häda ei hüüa tulles ja minul endal jälle pole hädas kellegi poole hüüda.Nii ma siis nüüd pusin siin oma elukest edasi sinna päris lõpliku lõpu suunas ja iga päev üritan halva mängu juures head nägu teha. Eelkõige ikka enda jaoks, sest seltskonda kellele mu nägu korda läheks ausaltöeldes enam ei ole. Pole sõpru, pole tuttavaid ja ausalt öeldes vist pole isegi vaenlasi. Sest vaen ja vihkamine on tunded, tunded aga nõuavad emotsioone. Aga mulle tundub, ja ilmselt see nii ka on, et minu väike tähtsusetu isik ei lähe siin maamunal küll enam ammu kellelegi korda. Kalev on ainuke kes mu kõrvale veel on jäänud, tema on minu heaks küll viimasel ajal väga palju teinud ja aidanud ja igasuguste inimestega igasugu asju klaarinud. See on uskumatu kingitus mulle, sest me olime pikka aega teineteise jaoks kadunud ja polnud mingit sidet. Palun vaikselt jumalat et seda viimast inimest ja kallist poega enam kaotama ei peaks.                     Enda jaoks oleks nüüd päris huvitav ja kasulik siia üles märkida need muutused mis vahepeal toimunud on võrreldes selle ajaga kus ma kirjutamise katki jätsin.

    
Heihei kusagil on öeldud et kui kirjutamisega endast kurbust välja lasta siis hakkab kergem. no kui sulle enam eriti midagi pole jäänud siis hakkadki selliseid asju uskuma. lihtsalt uskumatu on see kui halvasti viimasel ajal kõik asjad on läinud ja olnud ja paistab et lõppu sellel ei näe tulevat. või no võibolla ongi lõpp lähedal, ma ei kahtle selles enam sugugi ja kui see lõpp on k a sõna otseses mõttes kõige lõpp ja minu lõpp siis praegu on mul sellest ausalt öeldes ka üsna pohhui. sest no sellist haigetsaamiste jada nagi siin viimasel ajal on olnud pole ka mõtet kaua taluda ja juba väga raske on sellest välja tulla või seda õletada, isegi nii tugeval inimesel nagu mina olen. Ma ei oska tõesti üles leida neid põhjusi miks viimasel ajal mulle kogu aeg näkku sülitatakse ja seda just mulle kõige lähedasemate inimeste poolt. ma arvan et selliseid asju oleks väga raske positiivsetena tajuda ükskõik kellel ja see et mind süüdistatakse selles et ma nende inetustele rõõmsa näo ja meelega ei reageeri neil harvadel kordadel kui ma üldse oma olemasoluga meelde tulen ...ma arvan siiski et see ei ole minu viga või põhjus ei ole minus.

Sunday, October 29, 2017

Uus Algus

    ...peaks vist ikka otsast peale algama . uus elu uues kohas, uut moodi, ongi uus algus. mis siis et palju on ka vana moodi, olemn mina ise muutunud, muutunud on elustiil ja mõtted, muutunud on ka elukeskkond. kui nüüd veel mõnedest tehnilistest raskustest seoses piltide postitamisega üle saan, siis oleks päris mõnus tegevus siis mõnikord nii oma mõtteid kui tegevusi taas kirja panema hakata. tore et blogi ikka alles on ja ka siia sisse logitud sain, kuigi vahepeal asi juba nutuseks kiskus

Saturday, December 27, 2014

Eel-Jõulud koos kallitega Tartu kodus ( enne päris-Jõule). Tartus, 2014

Minule omase enda huvides ponnistamise ja muu sitkuse tulemusena õnnestus mul lõpuks, peale mitmeid ette tulnud kivisid-kändusid, asjad ikka niikaugele saada et saime Londonist koos Kaleviga üheskoos ühes lennukis Tallinna poole tagasi suunduda. No ühed siiapoole piletid läksid raisku, aga mis on see selle kõrval et nüüd kenasti koos saime Londonist lennukile asuda, Tallinna lennujaamas kohvi juues kodu bussi oodata ja rõõmsalt Tartu poole vurada! Saame ju niigi ikka nii vähe koos olla, kuigi muidugi käime ju tihti üksteisel külas aga alati oleks nagu aega liiga vähe.
   Korraldasime oma tagasituleku nii et Tartu bussijaamas kohtasime juba ka Moonat kes töölt otse sinna oli tulnud, et koos taksoga Annelinna sõita. Algas minu jõulupuhkuse teine osa ehk 4 päeva Tartus koos lähedastega.
   Kui reisiväsimus välja magatud, oli aega arutada selliseid teemasid nagu et kas Kalev jõuluks kuuse ka toob, palju see maksab, kas ikka oleks vaja jne. Kalev on tegelikult meil alati olnud lapsest saadik see kuuse tooja, kas siis otse füüsiliselt kuuse koju tassija või lihtsalt muidu see kes toob kuuse koju ja paika paneb. Eredalt on meeles ühed jõulud kui minul jalg kipsis oli ja pidin voodis lamama. Kalev tõi jõulukuuse, ehtisid Ivoga ära, ja koos Nuuksukesega kogunesime kõik selle ümber. Ilusad ajad mida meenutada. Nuuksukene kartis veel säraküünlaid...
   Ja nüüd, üllatus üllatus - tulen mina linnast koju ja meil on kodus kuusk! Kalev ja Moona saabusid poest koos toidukraami ja ka kuusega. Tore!




Moonal oli veel peas  selline kaasaja tehnika suursaavutus - päkapikumüts kus värvilised tulukesed rõõmsalt helklesid. Moona oli üldse selline töökas päkapikk, kuigi Kalev teda kogu aeg kallistamise eesmärgil töö juurest eemale kiskus. Järgmine kord ikka toon Londonist selle mistle-toe ära, päris suur punt neid puuvõõrikuid maksis Londoni Kolumbia lilleturul vaid 6 paundi, aga minu arvates polnud sel loodusimel küll ei õiget tegu ega nägu. Aga no pidi musitamist soodustama, lausa kohustama, kui selline tuust lakke on riputatud! Tuleb oma noorte peal järele proovida!

Selline siis see puuvõõrik, marjad üsna meie lumemarjade moodi. Aga turul oli seda müügil muide vaid paaris kohas, nii et kas olid kõik juba endale ära varunud või ikka pole asjal tänapäeval enam õiget väge. Kes teab.

Mina tuletasin köögis pliidi ääres toiduvalmistamist meelde. Ma ju Soomes olles suurt kodus toitu ei valmista. Aga ikka mõnus - oma tuttav köök, oma pliit, head eestimaised toidud ja toorained. Suur potitäis hapukapsast (millest Soomes vaid und võib näha, vähemalt Porvoos!), peekonisse keeratud jõuluvorstid, rosolje, hapukurk, roheline hernes. Lisaks sellele veel kordi ja kordi nähtud, aga ikka nauditav ``Home alone 2`` ja jõulutunne missugune! No kui aus olla siis oleks neist toitudest mõnda küll hõlpsalt siit ka saada, aga...lihtsalt mõned asjad maitsevad kodus ühte ja teises kodus teistmoodi. Tegelikult siin Soomes olles mul absoluutselt ei tule meeldegi isutada näiteks eestimaise hapukoore või kodujuustu järele. Siin on siinsed toidud.
  Järgmiseks päevaks ootasime külla ka Ivot, Teelet ja Lukat. Lukale oli see esimene kord oma nn ``isakoju`` tulla, kus Ivo enne elas. Eka me kunagi räägime talle ja näitame pilte. Keerasin jälle uue kapsa-vorstilaari, Teele poolt olid külakostiks ise tehtud ja kaunistatud piparkoogid. Need olid lausa nii ilusad et mul siiani veel 2 tükki siin alles, ei raatsi ära süüa.



Ja nüüd kirsiks koogi  peal -  Luka ! Esimest korda Annelinnas.


 Ja minu armsad pojad Ivo ja Kalev.



 Ja lõpetuseks veel selline vanarahva tarkuse tõeteraks muutumine et pill tuleb pika ilu peale. Kahjuks jah siia Soome jõudes sai kõik hea otsa,  jäin väga raskelt haigeks. No gripp, pigem ehk kopsupõletik kuigi täpset diagnoosi veel ei ole. Aga olin nii raskelt kopsuga hädas et lausa kartsin et ei sa enam hingata, õhk lihtsalt ei pääsenud enam liikuma. Täna on haiguse 8 päev ja nagu näha olen suutnud juba üleval istuda ja oma kaunid jõulud siia mäletamiseks üles tippida. mida muud kui uuelt aastalt tervist ja samatoredaid jõule paluda :)



Paigalseisus muutumine. Aasta 2014 lõpp.

Huh tükk tööd oli siia oma isiklikku blogisse sissesaamisega. Vaat see on kui ei kuluta kõiki uksi ja lased hingedel, nii elavatel kui uksehingedel, roostetama minna. Meenub  et Ivo kunagi nagu mainis midagi sellist et kui blogi ikka mingi tükk aega üldse ei uuenda siis kaob see nagu iseenesest ära või läheb lukku. Ma arvasin et nüüd ongi nii juhtunud  aga nagu näha siis asi niikaugel veel pole.
Ma pole kunagi teadnud ega tundnud neid kes siin lugemas on käinud. Mõnesid siis vaid, kes on kokkusaamistel vihjanud et nad on lugenud ja on meeldinud. Niisiis ei oska ma ka öelda kas neist mõnel ehk on tekkinud küsimus miks ma sel aastal, no või viimasel ajal enam ei kirjuta. Kui on, siis selgitus sellele on et - midagi halba pole juhtunud , kõik luudkondid  on terved, elu kulgeb suht endist viisi siin Porvoos, töökoht on endine, aadress tuleval aastal muutub nii kui ka elukoht aga seda kuhu ja kunas kolin ei tea ma hetkel ise ka veel.
Rõõmu on sel aastal väga palju olnud, kauneid ja kauneimaid hetki koos lähedastega, helgeim muidugi esimese lapselapse , Ivo ja Teele poja Luka sünd septembrikuu lõpus. Oh, see vääriks omaette kirjutist! Kaks väga õnnestunud reisi Londonisse, mais ja nüüd detsembris, koos Kaleviga. London haarab üha rohkem mind oma haardesse, näis millega see armastus kord lõpeb ;)
Nii et kõik on olnud vägagi hästi ja kulgenud tempokalt, vabadel päevadel kiiresti Eesti, öösel viimase laevaga siiapoole, paar tundi und ja siis 10ks tunniks tööle. Kerge see pole, minu eas, aga olen kuidagi toime tulnud ja ees on teadmine et paari aasta pärast see töölkäimine ära lõpeb.
   Miks enam ei kirjuta? Ka mu lapsed on seda küsinud. Vastus on -  olen end siin Soomes nii sisse elanud et see mis algusaastatel tundus huvipakkuv või jagamist väärt, on muutunud mu elu ja olu igapäevaosaks ja tundub juba niivõrd argine et ei vääri kirjapanekut. Sama näen siin paari teise väliseestlase blogiga. Kirjutatakse harva, ja siis pigem mitte niivõrd oma elust kui oma elamustest nt reisidel või võõrsilkäikudest . Ka kodumaa külastustest. Naljakaid pöördeid teeb elu vahel - sõit kodumaale, oma koju oma tuppa kujuneb oodatud reisiks! Vähemalt minul on küll alati nii, ja oh mis mõnus tunne on Tartu bussis istudes ja teades et iga rattaringiga jõuab lähemale eesti kodu oma eesti kohvitassi, eesti toitude ja lähedastega. Ja alati, pagan võtaks, on lahkumine raske! No on kindel teadmine et tuleb minna, et ma pean minema. Piletid valmis ostetud. Kõike on juba kümneid aastatid ikka ja jälle tehtud. Samad bussiajad, samad laeva väljumisajad. Isegi samad bussijuhid ja tuttavad kaptenid, kui nood laeva peal ringi jalutavad. Aga minek pole kunagi meeldiv. Mitte kunagi. Ei leevenda isegi teadmine et tulen ju nagunii peagi jälle...
   Võibolla see ongi selline paigalseis muutumises. Midagi nagu ei muutu, aga paigal ka ei seisa. Muutume eelkõige meie ise, selles elus. Pole me kindlasti enam homme need kes täna...ja ma ei räägi vananemisest. Aga üks mis kindel - niikaua kui veel suudan tahan olla mutuja selle muutumise keskel. Paigalseis ei ole minu maitse!

Monday, August 11, 2014

Lihtsalt üks niisugune päev...

   On olnud ridamisi , vist nii 35 sellist päeva millele võiks panna üldise nimetaja Pitkä kuuma kesä, ja mä elän sen...Muidugi elän, kus ma pääsen. No tegelikult on Pitkä kuuma kesä hoopis ühe populaarse soome levilaulu pealkiri, mis oli pop vahest oma 15 aastat tagasi, aga mida nüüdki veel mõnikord raadiost kuuleb. Kuna suvi on olnud tõesti üksainus pikk ja vaevaline higist nõretav katsumus, siis on see mind mõjutanud nii et panin isegi oma töökoha meili passwordiks midagi sellesarnast.
  Kuigi ilmaennustus siin on nagu veidikene lubanud leevendust, nii umbes et 28 kraadi asemel tühine 26, mis sisuliselt selles tuliseks köetud ja pruuniks kõrbenud maastikus küll nagunii mingit efekti ei annaks, siis...seegi nagu jälle vedas alt. Taevas on pilvitu, hommikul nagu silmad lahti teed päike irvitab vastu ja nagu haigla uksest sisse astud oled nagu inkubaatoris - soe, umbne ja higistama ajav. Aga tööl tuleb käia, kuhu sa pääsed, ja mis veelgi hullem, töö tuleb ka ära teha. Ülemused istuvad konditsioneeritud õhuga kabinettides ja kehitavad õlgu, aga kuhu seda kallilt kinnimakstud kunstõhku ei jätku on suletud psühhiaatria osakond. Suletud uksed, suletud aknad...suletud meeled. Aga ka hallil on mitmeid varjundeid ja kuigi on kuum, kuumem  ja väga kuum, armastan ma seda osakonda, meie inimesi ja patsiente. Mulle meeldib selles osakonnas töötada. Miks? Aga sellepärast, et on selliseid päevi nagu täna!
   Hommikul saab selgeks et täna kirjutatakse välja minu viimase aja lemmikpatsient. Mul on ikka ja jälle lemmikuid, inimesi kellega tekib kontakt , kes otsivad minuga kontakti, kes oleks nagu minuga samal lainel või on lihtsalt rohkem suhtlusaltid.
   Viimane   lemmikpatsient kandis saksapärast eesnime, rääkis telefonis ka saksa keeles ja enim kasutas rootsi keelt, soome keelt rääkis aktsendiga. Ta vaatas kõiki kuidagi omapärase , meeldiva nurga alt, kontakteerus vähe aga ometi teda märkasid. Võibolla , et lihtsalt minu jaoks oli ta rohkem olemas kui mõni teine, tuhmima olekuga patsient. Ja kuigi me rääkisime üsna vähe, tekkis mul tegelikult suur huvi selle inimese kohta rohkem teada saada, tunda tema minevikku, olevikku, mõtteid. Mis muidugi kunagi ei teostu, ja see ongi kummaline et viimasel ajal on tõesti väga vähesed inimesed mu mõtteid köitnud, isegi tuttavate elud ja olemised jätavad mind vägagi ükskõikseks. Ma tegelen oma eluga, mulle lähevad korda minu laste elud ja heaolu, ja tegelikult pea kõik sellest ringist väljaspool on mulle suht ükskõik. Miks ma siin sellest kirjutan, ongi see et mis küll on ja kust küll tuleb ikkagi see keemia, mis kellegi teise meie jaoks esile tõstab ja atraktiivseks teeb? Et äkki nagu tajud et miski, mida nagu aravsid et ei olegi olemas, et pole mõtet otsida ega odata laiast maailmast sellist inimest kes kannab endas sinu valmismõeldud mudelit, omab ideaalilähedaseks kujutletud välimust, unes nähtud häält ja aktsepteeritavaks sobivat hoiakut,  -et see inimene päriselt ongi olemas , kõnnib paari päeva jooksul umbisikuliselt sinu elust läbi ja siis ühel päeval astub välja uksest et enam mitte kunagi tagasi tulla , ega kunagi enam astuda su ellu. Kummaline.
Aga see oli alles hommik. varsti peatab mind koridoris teine patsient, naissoost, kes tuleb lõõgastusteraapia rühmast ja on nii rahul, rahulik ja lõõgastunud. Olevat olnud nii hea muusika ja tegevus, et ta peaaegu uinus, vist päris ikka uinuski, sest nägi unenägu delfiinidest. ta olevat sellest isegi pildi joonistanud. No jah, mina nägin ka seda joonistust tema palati laua peal,  delfiinidest. Aga siis kummardub ta saladuslikult minu kõrva äärde ja sosistab, et ta nägi unes veel midagi, õigemini kedagi...Ma ei lobise teise saladust välja, aga ta mainis et usaldas selle saladuse vaid mulle, ja me oleme mõlemad õnnelikud. Heidan veel üle õla, et kunagi ei või ette teada mis  üllatused elul varuks on. Teise õnn teeb ka mind õnnelikuks. Kuumusega on kergem leppida, eriti just nüüd kui lähen võtan ühe jaheda dushi.
   Peaarst on murdnud jala ja jäänud pikemale haiguslehele. Teda asendab arst kes meil tavaliselt öövalveid tegemas käib. Sellel arstiga me räägime teemal "meile meeldivad inimesed kelle sees elavad alati väikesed lapsed". Me arvame et meie oleme ka sellised, just kellel on säilinud seesmine lapsemeel, kuigi ise oleme mõlemad juba kuuekümnendates. ja temagi poetab mulle möödaminnes kõrva ühe saladuse, hahaa, mis meid mõlemaid naerma paneb. Hahaa, tore on olla samaaegselt laps ja täiskasvanu!
   Ja siis on juba õhtu, tööpäeva lõpp, kolleeg tõttab trepil minust mööda välisukse poole, üle õla hei-heid hõigates. Homme näeme jälle! Jaa, näeme!  hõikan vastu. Ja siis ta peatab, hakkab trepist ülespoole tulema, otsib telefonist ühte pilti mida tahab mulle näidata. Ma aiman.   Ja seal see ongi - kolleegi ema abiellus 70 aastasena peale kevadisel Kuuba reisil sõlmitud kihlumist. Väga, väga kaunis nooruslik naine lillelises suvekleidis seisab kirikutrepil, oma vastse abikaasa käevangus, ümbritsetuna oma kahest tütrest ja pojast. Ajatu kaunis hetk, ilus suvepäev, õnnelikud inimesed. Ainult et...me mõlemad teame, et kollegi ema tervist laastav vähk on jõudnud staadiumisse kus rohud enam ei aita ja ees on tee allamäge, kaduviku suunas. "Ema ütles, et ta tahab pulmad pidada enne kui keemiaravi juuksed endale saab ..." Ka selliseid varjundeid võib olla armastusel...Ja siis me nutame seal trepil kaelakuti  mõlemad.
   Praegu on juba hilja õhtul, kui kirjutan. On muutunud natuke jahedamaks, ja õhtus on juba nii palju, nii palju sügist. Kuigi on ju veel suvi.