Saturday, September 28, 2013

Teele ja Ivo kostitavad sushiga ...




...ehk sushi kolmele.
   Ühel õhtul saabusid Ivo ja Teele õhinal koju ostudega ja teatasid et täna õhtul tuleb sushi. Oh mis tore! Minus tärkas ootus ja juba ette nautisin head suupistet.
   Nemad kas on mõlemad tublid kokkajad, Ivo siis isegi paberitega kokk ja Teele see kes meeleldi teeb süüa, katsetab uusi asju ja tõega juba omab väga laia kogemust igasuguste roogade ja hoidiste valmistamisel. Ta on ka pärit kodust kus , nagu kuulukse, on alati armastatud hästi süüa, sööki valmistada ja tohutul hulgal kõiki oma aia saadusi talveks talletada. Ja nüüd ongi tore et kokku on saanud kaks tublit noort inimest, et koos kokata ja teineteise seltskonda hea suupärasega rikastada.





   Juba uue aasta tulekul kodus olles kuulsin et Teele oli oma külalistele sushit valmistanud  ja kuna seltskond oli rahvusvaheline, siis päelvinud kiidusõnu ka kellegi lausa aasia päritolu külalise suust. Nii et igati usaldatav meister. Nüüd kasutati valmistamisel siutsulõhet, marineeritud kurki, värsket kurki, avokaadot, paprikat. No mõistagi siis immutatud riis, wasabi ja ingver ka.
Kõrvale jõime kõik kokat, kuigi me kõik äsja olime just lugenud Facebookist seda õõvastavat hoiatust mis kaka meie kehasse sattudes teeb. Nojah,...aga maitseb hästi . Ja tegelikult sama õõvastavaid stoorisid võiks ehk kirjutada pigem alkoholi ja paljude muude asjade kohta, mida endale sisse sööme. Nii et kõik arvasime et kui tagasihoidlikult tarbida, siis see pisku kaokasõõm ehk ei tapa. Vast teeb tugevamaks,  st. kuna liikvel olgi gripipisik, siis et koka ehk tapab ka need oma laastamistöös ära.
   Maitsev oli küll, nämm-nämm. Kui teised juba ägisesid siis mina aga ikka sirutasin kätt ja mugisin edasi, va täitmatu. Need sushid maitsesid küll palju paremini kui viimati Porvoos sushibaarist ostetud. Kuigi ka nood valmistati koe meie silme all ja olid maitsvad küll, aga mitte nii. Kunagi paar aastat tagasi oli meil siin maja nurga taga kallis gurmeepood, kust sai tellida jaapanlasest koka poolt valmistatud sushisid. Vaat need noorte tehtud palad olid sama head või isegi paremad!
Tore kui sul on sellised head kokad ligiduses, kes maitvate palade laualejõudmise eest hoolitsevad.

Thursday, September 26, 2013

Tagasi Soomes. Eesti puhkus seljataga.

Saabusin üleeile õhtul. Kui ma päev enne Tartust äratulekut nagu iseenda ees vabandasin et veel ikka ei saa ära sõita, kuna see ja too asi on veel tegemata ja nüüd on mul aega ja peaks ikka rohkem ära korraldama, siis lahkumise päeval, kui piletid juba ostetud  jne, tundsin et vat nüüd on hetk ärasõiduks küps ja õige. Kindlasti on see sisetunde küsimus,  et kunas tuleb ennast sundida midagi  tegema sest valikut lihtsalt pole; ja kunas ise tunned et vaat nüüd ja praegu tahan ja toimin just nii. Igatahes päris valutu oli tunda et nii, täna aga istun jälle bussi ja õhtuks olen juba Porvoos. Nojah, etterutates peab mainima et minu puhul ikka nagu päris ilma minoorsete emotsioonideta ei saa, sest kui Porvoosse jõudsin oli küll täiesti hea tunne kohal olla, aga juba õhtul tundsin puudust sellest et Tartus olid pojad ikka mu lähedal, või kasvõi telefonikõne kaugusel. Nüüd enam mitte, ja sellest oli nii valusalt kahju, ja taas olin üksi. Üksi. Üksi.
Ilmselt on mulle määratud kogu elu suures plaanis kulgeda üksi ja oma teed. Või ei oska ma tajuda inimesi enda ümber sel viisil, et tihti ka suures seltskonnas end üksikuna tunnen. Kuigi omast arust olen vägagi avatud, kontakteeruv ja hea suhtleja. Ja tegelikult mulle meeldib olla üksi, naudin seda. Aga veel rohkem mulle meeldib kui mu lähedased oleksid mu lähedal, nii et oleks võimalik olla nii nedega koos kui ka üksi, vastavalt soovile ja tujule. Aga - kõike me elus ei saa. Üks mu lemmikütlusi pärinebki Winfred Opralt, kes on öelnud et ``me võime küll elus saada kõik, aga me ei saa seda kõike korraga, samaaegselt``. Selles on iva.
   Mulle on alati olnud väga, väga tähtis et keegi mind Tartust ära sõites bussile saadaks. Juba algusest peale, ja alati ongi saadetud. Kas Ivo või Kalev või mõlemad koos, viimasel ajal ka Ivo koos Teelega. Korra tulin kodust bussile üksi ja see oli ikka väga valus , niimoodi üksildaselt lahkuda. Aga kui saadetakse, siis on vahva, ei tunne seda ängi mis mul tavaliselt ikka tuleb kui on see hetk et jätad nagu ühe armsa elu seljataha ja liigud kaheteistkümne tunni jooksul nii busside, laeva kui trammiga teise ellu, mis ju ka tegelikult on hea ja armas. Aga maha jätta on raske, lihtsalt ära minna. Sellepärast ongi tore kui saatma tullakse, siis saab kuni bussi astumiseni olla saatjaga koos ja ei tunneta seda üksinda äraminekut nii teravalt. Ja juba bussis istudes, akna tagant saatjale lehvitades, oled tegelikult juba teel, ja siis muudkui suundud eemale.
   Sel korral olin juba leppinud, et tuleb üksi minna, sest Ivo on nüüd ka päeval tööl ja Kalev oli raskes gripis. Mis seal ikka, toime tulen. Aga tegelikkuses kujunes hoopis nii, et Teele, kes oli ka gripis ja arstilt veel haiguspuhkust juurde sai, oli hommikul koos minuga kodus ja jutustasime , ja Ivo tuli töölt lõunale ja kohtusime kaubamaja juures. Käisime veel koos Rimis , ostsin kaasa teele viinamarju ja Ivo ostis endale lõunasööki, ja Ivo saatis mu bussile. Oh kui meeldiv see tunne oli, et kõik nii hästi läks!
 Laevas ikka nagu tavaliselt, karaoke ja kohvrist saiakeste pugimine, ei viitsinud isegi parfürmeerias ennast sisse kreemitada. See ongi rohkem tuleku ajal, kui tahad ennast ilusaks meikida, sest Soome jõudes on nagunii pime ja õhtu käes, mis ilu seal enam vaja. Trubaduur oli ka selline värvitu, mulle üldse ei meeldinud.
   Aga hoopis tore oli kui laevast väljumist oodates ühte Porvoo eestlast, Anitat nägin. Ka kohe ukse lähedal, et esimesel võimalusel liikuma pääseda ja kohe trammile saada, kiirelt Kamppi Porvoo bussile. Nii panimegi padavai mõlemad ühtse massiga ajama, ma ka ikka sammusin oma paranenud jalaga päris vilkalt mööda neid pikki koridore, Eckerölt on ju hirmus pikk mahaminek. Jõudsime Anitaga pea samal ajal ootavale trammile, kusjuures Anita ütles et tema piletit ei osta. Mul hakkas ikka kripeldama ja mina ostsin, no kontrolli loomulikult ei olnud. Pärast oli nagu veits kahjugi, sest ega vist paljud ei osta piletit, kellel just kuukaarti ei ole. Kamppi tulima ka eri teid pidi, mina nurgauksest liftiga ja tema sõitis veel peatuse edasi ja tuli üle väljaku. Mina jõudsin loetud sekundid varem, ja ilmselt see lifti tee on ikka lühem ja siseruumides, aga siis peab täpselt teadma seda reitti et mitte aega kaotada. Igatahes kohe keeras ette Porvoo buss, roolis istus noor soomlasest juht kellega Anita kohe vestlusse astus. Ja nii Porvoosse saabusimegi, pimedas, küllaltki jahedas, aga siin on ikka veel üsna roheline kõik. Isegi vahtrad pole veel eriti värvilised. Aga tunduvalt jahedam küll kui Tartus. Ja kodus juba köetakse, tuba oli saabudes meeldivalt soe. Lohutus seegi, kuigi olin üsna kindel selle kütmise kohapealt.
   Ja kui olin uksest sissepääsemiseks umbes pool meetrit reklaami ja muud makulatuuri eemale lükanud, kohvri sisse veeretanud ja kodu üle vaadanud, tabas mind terav kahetsus et ma Tartus ikka kolme nädalaga nii vähe teha ja nautida jõudsin. Miks küll? Olin seal kogu aeg nii väsinud, tujutu, üksi, eksinud, kurb, tusane, isegi enesele vastik ja tundsin end kodus nagu külaline. Isegi toredaid hetki nautisin nagu läbi mingi prisma, uduselt. Ma nagu ei pääsenud kellelegi ja millelegi lähedale, kõik jäi kaugeks, kaudseks ja häguseks. Ja ma ei arva et selles keegi teine süüdi oleks, ilmselgelt on asi ikkagi minus eneses. Aga miks nii? Ma ei tea...kahju on raisatud ajast. Kahju et ei osanud täiel määral nautida. Aga ikkagi oli see vaheldus, ja juba eile hakkasin lugema päevi mil taas oleks võimalik Tartu koju minna. Kunagi novembris...

Aga jah, selline olen ma alati olnud - ikka tahtmas midagi muud kui mul parajasti on. Võibolla see polegi nii paha, vähemasti asjal on perspektiivi...Hahaa!


Monday, September 16, 2013

Mis mulle meeldib ...ja mis ei meeldi.

Haa! Olen Eestis, Tartus, kodus. Juba kolmandat nädalat...So nii kaua, et tahan juba koju. Mis kodus ja mis koju, võite küsida. Imelik jah, see tunne meil, kellel kaks ja enam kodu ja mitu kodumaad. Kui olen Soomes siis tahan siia, Eestisse. Ja siin olles on selline äraeksinud turisti tunne, nagu oleks iseendal külas. Just nimelt, selline tunne ongi kogu aeg nagu oleks iseendal külas. Isegi kodus on juba selline külasoleku tunne.
No ma ei kurda ega hädalda. Mul on puhkus ja olen vaba mees, so tegelikult siis ikka naine. Ja olen vaba siin olema ja siit lahkuma, kui tunnen et aeg õige ja küps on. Keegi mind kinni ei hoia. Siis saab jälle teiselpool lahte unistama hakata kuna laevaga siiapoole kaldale pääseb. Ma olen eluaeg selline rahutu olnud, tahan aina seda mida mul hetkel pole. Ja kui mõni asi kaotet, siis oskan alles hinnata millest ilma olen jäänud. Ega selles eas enam õpi ka, vaevalt.
   Aga selle meeldimise juurde. Nii meeldiv on kui inimesed on avatud, reageerivad kiirelt, nende mõte on liikvel, eriti kui nad on minuga samal lainel. Nii meeldiv on hommikul arvuti avada ja virtuaalselt käia külas oma blogisõpradel, kaasa elada nende rõõmudele ja muredele. Mulle meeldib kui hilisel hommikul kommenteerin Mäemamma blogi ja lõuna ajal leian sealt juba vastukommentaaari. Mitte nii, et kui siin Tartus kellegagi hakkad plaanima kokkusaamist, kohtad probleemi et `´tantsukaart`´ on nii täis et ega ikka enne paari kuu möödumist polegi võimalust vaba tunnikest leida et kusagil kokku saada ja tass kohvi juua. Seda kummalisem, kui nii käituvad üsna kodused, tööta ja väheliikuvad inimesed.Kui mõni käib tööl, siis jäetakse mulje et tööl ollakse 24/7. No vabandage, ma käin ka tööl! Aga siiski mitte ööpäevaringselt ja ilma puhkepäevadeta. Vaevalt see Eestiski teistmoodi on.
 Loomulikult aktsepteerin nende otsuseid, mis muud valikut mul olekski. Lihtsalt  - ma tõesti ei mõista, miks siinsetel inimestel mõte töötab nii aeglaselt ja elu lihtseigad nii suurt mõttepingutust ja eneseületamist nõuavad. Jumala eest, ma ei saa aru. Ma suudan vaevata suhelda inimestega Londonis, Stockholmis, Luxemburgis. Aga Tartus kunagise sõbrannaga kohvikusse minek  nõuab tihti tohutut helistamist, ümberhelistamist, mõttepingutust ja lõpuks vajub kõik ikka ära ja asjast ei tule midagi.  Muidugi teatud inimeste puhul, ja taas teistega on kõik lihtne ja sipsti paigas. On siis siis tegu nn. tõeliste sõprade ja  lihtsalt tuttavatega? Kus läheb see piir? On mõnedel elu tõesti nii ülearu keeruline või suhtlus komplitseeritud? Vaat minu mõistus seda ei võta ja üha enam saab selgeks et õigem ja lihtsam on kõige minevikuga passiivselt hüvasti jätta ja lasta sel lihtsalt minna. Unustada. Ka inimesed. Pole vaja teiste  argipäeva trügida ja nende elu keeruliseks teha. Parem istu vaikselt oma Soomes ja ära jää kellelegi jalgu.
Aga pilvises taevas on ka päikesekiiri, satub minugi teele veel inimesi kes mu käekäigu kohta huvi tunnevad, kohvitada soovivad ja mulle külla tulla või mind külaliseks kutsuvad.
Aga ikka ma ei saa aru kuidas on kergem suhelda kellegi teises Euroopa otsas elavaga, ja kui Tartus või mujal maailmas kokku saame oleks nagu eile lahku läinud. Samas mõne eluaegse sõbrannaga ei suuda telefonitsi kolme lauset rääkida. ilma et piinlikku vaikust tekiks. Mis värk on?