Wednesday, December 15, 2010

Püha Lucia päev ehk lusiapäev. Valguse püha.



Lucia päeva tähistatakse Püha Lucia mälestuseks 13. detsembril. See mälestuspäev on algselt kuulunud katoliku pühakutekalendrisse, aga tänapäeval tähistatakse seda eelkõige rootsikeelses kultuuris. Keskseks kujuks on niisiis Lucia- neidis, kes on riietunud pikka valgesse rüüsse ja tema pihale on seotud punane vöö. Peas on tal küünlakroon ja käes hoiab Lucia põlevat küünalt.

Niipalju siis kuiva teadmist Luciast ja tema päevast. Huvitav on veel see et see Lucia-nimeline pühak on sündinud Sitsiilias, seepärast valisin jutule ka Sitsiilia-ainelise pildi kuna Lucia-neiust pilte ei suutnud siia üles panna.

Aga tahtsin hoopis kirjutada sellest et eile käis meil haiglas Lucia ehk nagu soomlastele suupärasem Lusianeito. Lusia nagu lusikas! Oli juba teada et tuleb õhtul kell 5 ja Pia ja Märta panid ala-aulasse jõulukuuse püsti ja tuled külge ja tähe ka tippu. Kuigi kunstpuu, oli see ka kenake ja ilutses võidu haigla peaukse ette püstitatud suure ehtsa jõulukuusega.Mina ka andsin omapoolset lihvi, pühkisin ja nühkisin ja masindasin põranda puhtaks ja harjasin vaibad. No oleks ma ette teadnud et Lucia tulekul kõik tuled surnuks lastakse poleks ehk nii palju pingutanud.

minu lemmikpatsient oli juba mitu päeva väga ärevil ja ikka tuletas mulle meelde et Lucia tuleb ja samas kohe küsis et kunas Lucia tuleb. No eile ta oli asjas juba kindel ja terve päeva laulis mulle köögi lahtises ukseaugus hoogsalt Santa-Luciat.

Legend kannab sõnumit et Lucia tõi valgust talve pimedasse aega ja seda päeva tähistataksegi valguse pühana, mis aitab valgustada ka aasta kõige pikemat ööd.

Thursday, December 2, 2010

Joulu, joulu!


Jõul hiilib ligi, esimene advent juba möödas ja teine tulekul. Nii kahanebki see jõulu ootuse aeg, mis minule meeldib palju rohkem kui jõul ise. Just see algus on nii tore, kui marketites ja poeakendel hakatakse üles panema jõuluteemalisi kaubapakkumisi ja ilmuvad esimesed kolmnurga-küünlad akendele jms. Porvoo oma väikeste puumajade ja kitsaste tänavatega on jõuluks nagu loodud, terve detsembri elame siin nagu jõulumuinasjutus, ja nii ilus on igal pool. Turistid vahivad, suud ammuli, jaapanlastel lähevad kohe pilukil silmadki ümmargusteks. No nendel juba miskit sellist ei ole seal oma kaugel Jaapanimaal!Vanalinnas püüavad poekesed üksteist üle trumbata vaateakende kujunduses, jõululilli ja kuusevanikuid ja küünlaid on igal pool. Mulle nii meeldib kui need suured väliküünlad kohvikute treppidel põlevad, elav tuli meelitab tõesti sisse astuma.
Inimesed on kuidagi enam õhinal, ostetakse laternaid, jõululilli, küünlaid. ja paljudel on riietuses midagi punast, kas sall, müts, punane jope või päkapikumüts. Ja just täiskasvanutel, mitte lastel. Ja siin nagu ei märka seda jõulusurvet, mida sundostlemine ja kingituste valimine pidavat kaasa tooma. See ehk kuulubki ikka rohkem ameerika hiigelmarketite juurde ja nad ise meelsasti õhutavad seda a la igaühele midagi odava krääsa kokkuostmist. Ja siis terve jaanuari veetakse seda kingitud krääsa kaubamajadesse tagasi, sest tõesti-tõesti, keegi ei vaja ju korraga seitset karumustriga pidzhaamat igal aastal! Epp Petrone on sellest oma Ameerika-raamatus kirjutanud ja olen temaga täitsa päri.Kingitustele pidavat isegi hinnasildid külge jäetama, et siis on lihtsam neid kauplustele tagasi parseldada...oh jeerum!... Ja need armsad jõulupaberid, mis alul hoolikalt kingikarpe katavad ja siis hiljem masohhistliku kirega katki käristatakse...Mulle nii meeldib kinke rahulikult lahti harutada, see nagu ju pikendab seda magusat ootusaega, ja mina olen ka üks neist kes triigib sirgeks ja hoiab rullikeeratuna alles kauneimad kingipaberid. Ja mis selles siis halba on?
Sellel aastal kujunevad jõulud vist elus esimest korda sellisteks et veedan need üksi siin Porvoos, loodetavasti saan tööl olla sest üksi siin vabapäevana oleks jõul küll üsna kurb. Kui kõik õnnestub, on Ivo selleks ajaks Hollandis ja Kalev ju nagunii Tallinnas, ja Nuuksukene puhkab kodumail Tartus. Jõulu ajal on haiglas tööl olla vahva, kõik on vaikne ja rõõmus, see on kuidagi selline eriline aeg kus hooldajad ja haiged tunnevad erilist ühtekuuluvust, kaovad piirid kes kelle jaoks kohal on. Seda on tore läbi elada.
Praegu sajab akna taga laia lund, päikest täna ei näe, ja varsti lähengi välja et natuke värskes õhus kõndida ja jõulumelust osa saada.
Pildid pärinevad eelmiste astate jõuluajast siin Porvoos.