Tuesday, May 21, 2019

Taas haarasin sule 😀

   Vaat nüüd ei oskagi. Kui ikka nii kaua aega pole selle kribamisega siin tegelenud ja ajad need ju ei peatu vaid tõttavad aina tuhatnelja edasi siis ongi nii et minusugune eideke/vanur/pensionär ei saa tehniliste asjadega enam mitte kuidagi järje peale. Või no kas nüüd just et mitte kuidagi aga igasugu komistuskivisid tuleb aina ette ja häda ei hüüa tulles ja minul endal jälle pole hädas kellegi poole hüüda.Nii ma siis nüüd pusin siin oma elukest edasi sinna päris lõpliku lõpu suunas ja iga päev üritan halva mängu juures head nägu teha. Eelkõige ikka enda jaoks, sest seltskonda kellele mu nägu korda läheks ausaltöeldes enam ei ole. Pole sõpru, pole tuttavaid ja ausalt öeldes vist pole isegi vaenlasi. Sest vaen ja vihkamine on tunded, tunded aga nõuavad emotsioone. Aga mulle tundub, ja ilmselt see nii ka on, et minu väike tähtsusetu isik ei lähe siin maamunal küll enam ammu kellelegi korda. Kalev on ainuke kes mu kõrvale veel on jäänud, tema on minu heaks küll viimasel ajal väga palju teinud ja aidanud ja igasuguste inimestega igasugu asju klaarinud. See on uskumatu kingitus mulle, sest me olime pikka aega teineteise jaoks kadunud ja polnud mingit sidet. Palun vaikselt jumalat et seda viimast inimest ja kallist poega enam kaotama ei peaks.                     Enda jaoks oleks nüüd päris huvitav ja kasulik siia üles märkida need muutused mis vahepeal toimunud on võrreldes selle ajaga kus ma kirjutamise katki jätsin.

    
Heihei kusagil on öeldud et kui kirjutamisega endast kurbust välja lasta siis hakkab kergem. no kui sulle enam eriti midagi pole jäänud siis hakkadki selliseid asju uskuma. lihtsalt uskumatu on see kui halvasti viimasel ajal kõik asjad on läinud ja olnud ja paistab et lõppu sellel ei näe tulevat. või no võibolla ongi lõpp lähedal, ma ei kahtle selles enam sugugi ja kui see lõpp on k a sõna otseses mõttes kõige lõpp ja minu lõpp siis praegu on mul sellest ausalt öeldes ka üsna pohhui. sest no sellist haigetsaamiste jada nagi siin viimasel ajal on olnud pole ka mõtet kaua taluda ja juba väga raske on sellest välja tulla või seda õletada, isegi nii tugeval inimesel nagu mina olen. Ma ei oska tõesti üles leida neid põhjusi miks viimasel ajal mulle kogu aeg näkku sülitatakse ja seda just mulle kõige lähedasemate inimeste poolt. ma arvan et selliseid asju oleks väga raske positiivsetena tajuda ükskõik kellel ja see et mind süüdistatakse selles et ma nende inetustele rõõmsa näo ja meelega ei reageeri neil harvadel kordadel kui ma üldse oma olemasoluga meelde tulen ...ma arvan siiski et see ei ole minu viga või põhjus ei ole minus.