Monday, August 11, 2014

Lihtsalt üks niisugune päev...

   On olnud ridamisi , vist nii 35 sellist päeva millele võiks panna üldise nimetaja Pitkä kuuma kesä, ja mä elän sen...Muidugi elän, kus ma pääsen. No tegelikult on Pitkä kuuma kesä hoopis ühe populaarse soome levilaulu pealkiri, mis oli pop vahest oma 15 aastat tagasi, aga mida nüüdki veel mõnikord raadiost kuuleb. Kuna suvi on olnud tõesti üksainus pikk ja vaevaline higist nõretav katsumus, siis on see mind mõjutanud nii et panin isegi oma töökoha meili passwordiks midagi sellesarnast.
  Kuigi ilmaennustus siin on nagu veidikene lubanud leevendust, nii umbes et 28 kraadi asemel tühine 26, mis sisuliselt selles tuliseks köetud ja pruuniks kõrbenud maastikus küll nagunii mingit efekti ei annaks, siis...seegi nagu jälle vedas alt. Taevas on pilvitu, hommikul nagu silmad lahti teed päike irvitab vastu ja nagu haigla uksest sisse astud oled nagu inkubaatoris - soe, umbne ja higistama ajav. Aga tööl tuleb käia, kuhu sa pääsed, ja mis veelgi hullem, töö tuleb ka ära teha. Ülemused istuvad konditsioneeritud õhuga kabinettides ja kehitavad õlgu, aga kuhu seda kallilt kinnimakstud kunstõhku ei jätku on suletud psühhiaatria osakond. Suletud uksed, suletud aknad...suletud meeled. Aga ka hallil on mitmeid varjundeid ja kuigi on kuum, kuumem  ja väga kuum, armastan ma seda osakonda, meie inimesi ja patsiente. Mulle meeldib selles osakonnas töötada. Miks? Aga sellepärast, et on selliseid päevi nagu täna!
   Hommikul saab selgeks et täna kirjutatakse välja minu viimase aja lemmikpatsient. Mul on ikka ja jälle lemmikuid, inimesi kellega tekib kontakt , kes otsivad minuga kontakti, kes oleks nagu minuga samal lainel või on lihtsalt rohkem suhtlusaltid.
   Viimane   lemmikpatsient kandis saksapärast eesnime, rääkis telefonis ka saksa keeles ja enim kasutas rootsi keelt, soome keelt rääkis aktsendiga. Ta vaatas kõiki kuidagi omapärase , meeldiva nurga alt, kontakteerus vähe aga ometi teda märkasid. Võibolla , et lihtsalt minu jaoks oli ta rohkem olemas kui mõni teine, tuhmima olekuga patsient. Ja kuigi me rääkisime üsna vähe, tekkis mul tegelikult suur huvi selle inimese kohta rohkem teada saada, tunda tema minevikku, olevikku, mõtteid. Mis muidugi kunagi ei teostu, ja see ongi kummaline et viimasel ajal on tõesti väga vähesed inimesed mu mõtteid köitnud, isegi tuttavate elud ja olemised jätavad mind vägagi ükskõikseks. Ma tegelen oma eluga, mulle lähevad korda minu laste elud ja heaolu, ja tegelikult pea kõik sellest ringist väljaspool on mulle suht ükskõik. Miks ma siin sellest kirjutan, ongi see et mis küll on ja kust küll tuleb ikkagi see keemia, mis kellegi teise meie jaoks esile tõstab ja atraktiivseks teeb? Et äkki nagu tajud et miski, mida nagu aravsid et ei olegi olemas, et pole mõtet otsida ega odata laiast maailmast sellist inimest kes kannab endas sinu valmismõeldud mudelit, omab ideaalilähedaseks kujutletud välimust, unes nähtud häält ja aktsepteeritavaks sobivat hoiakut,  -et see inimene päriselt ongi olemas , kõnnib paari päeva jooksul umbisikuliselt sinu elust läbi ja siis ühel päeval astub välja uksest et enam mitte kunagi tagasi tulla , ega kunagi enam astuda su ellu. Kummaline.
Aga see oli alles hommik. varsti peatab mind koridoris teine patsient, naissoost, kes tuleb lõõgastusteraapia rühmast ja on nii rahul, rahulik ja lõõgastunud. Olevat olnud nii hea muusika ja tegevus, et ta peaaegu uinus, vist päris ikka uinuski, sest nägi unenägu delfiinidest. ta olevat sellest isegi pildi joonistanud. No jah, mina nägin ka seda joonistust tema palati laua peal,  delfiinidest. Aga siis kummardub ta saladuslikult minu kõrva äärde ja sosistab, et ta nägi unes veel midagi, õigemini kedagi...Ma ei lobise teise saladust välja, aga ta mainis et usaldas selle saladuse vaid mulle, ja me oleme mõlemad õnnelikud. Heidan veel üle õla, et kunagi ei või ette teada mis  üllatused elul varuks on. Teise õnn teeb ka mind õnnelikuks. Kuumusega on kergem leppida, eriti just nüüd kui lähen võtan ühe jaheda dushi.
   Peaarst on murdnud jala ja jäänud pikemale haiguslehele. Teda asendab arst kes meil tavaliselt öövalveid tegemas käib. Sellel arstiga me räägime teemal "meile meeldivad inimesed kelle sees elavad alati väikesed lapsed". Me arvame et meie oleme ka sellised, just kellel on säilinud seesmine lapsemeel, kuigi ise oleme mõlemad juba kuuekümnendates. ja temagi poetab mulle möödaminnes kõrva ühe saladuse, hahaa, mis meid mõlemaid naerma paneb. Hahaa, tore on olla samaaegselt laps ja täiskasvanu!
   Ja siis on juba õhtu, tööpäeva lõpp, kolleeg tõttab trepil minust mööda välisukse poole, üle õla hei-heid hõigates. Homme näeme jälle! Jaa, näeme!  hõikan vastu. Ja siis ta peatab, hakkab trepist ülespoole tulema, otsib telefonist ühte pilti mida tahab mulle näidata. Ma aiman.   Ja seal see ongi - kolleegi ema abiellus 70 aastasena peale kevadisel Kuuba reisil sõlmitud kihlumist. Väga, väga kaunis nooruslik naine lillelises suvekleidis seisab kirikutrepil, oma vastse abikaasa käevangus, ümbritsetuna oma kahest tütrest ja pojast. Ajatu kaunis hetk, ilus suvepäev, õnnelikud inimesed. Ainult et...me mõlemad teame, et kollegi ema tervist laastav vähk on jõudnud staadiumisse kus rohud enam ei aita ja ees on tee allamäge, kaduviku suunas. "Ema ütles, et ta tahab pulmad pidada enne kui keemiaravi juuksed endale saab ..." Ka selliseid varjundeid võib olla armastusel...Ja siis me nutame seal trepil kaelakuti  mõlemad.
   Praegu on juba hilja õhtul, kui kirjutan. On muutunud natuke jahedamaks, ja õhtus on juba nii palju, nii palju sügist. Kuigi on ju veel suvi.