Saturday, December 27, 2014

Eel-Jõulud koos kallitega Tartu kodus ( enne päris-Jõule). Tartus, 2014

Minule omase enda huvides ponnistamise ja muu sitkuse tulemusena õnnestus mul lõpuks, peale mitmeid ette tulnud kivisid-kändusid, asjad ikka niikaugele saada et saime Londonist koos Kaleviga üheskoos ühes lennukis Tallinna poole tagasi suunduda. No ühed siiapoole piletid läksid raisku, aga mis on see selle kõrval et nüüd kenasti koos saime Londonist lennukile asuda, Tallinna lennujaamas kohvi juues kodu bussi oodata ja rõõmsalt Tartu poole vurada! Saame ju niigi ikka nii vähe koos olla, kuigi muidugi käime ju tihti üksteisel külas aga alati oleks nagu aega liiga vähe.
   Korraldasime oma tagasituleku nii et Tartu bussijaamas kohtasime juba ka Moonat kes töölt otse sinna oli tulnud, et koos taksoga Annelinna sõita. Algas minu jõulupuhkuse teine osa ehk 4 päeva Tartus koos lähedastega.
   Kui reisiväsimus välja magatud, oli aega arutada selliseid teemasid nagu et kas Kalev jõuluks kuuse ka toob, palju see maksab, kas ikka oleks vaja jne. Kalev on tegelikult meil alati olnud lapsest saadik see kuuse tooja, kas siis otse füüsiliselt kuuse koju tassija või lihtsalt muidu see kes toob kuuse koju ja paika paneb. Eredalt on meeles ühed jõulud kui minul jalg kipsis oli ja pidin voodis lamama. Kalev tõi jõulukuuse, ehtisid Ivoga ära, ja koos Nuuksukesega kogunesime kõik selle ümber. Ilusad ajad mida meenutada. Nuuksukene kartis veel säraküünlaid...
   Ja nüüd, üllatus üllatus - tulen mina linnast koju ja meil on kodus kuusk! Kalev ja Moona saabusid poest koos toidukraami ja ka kuusega. Tore!




Moonal oli veel peas  selline kaasaja tehnika suursaavutus - päkapikumüts kus värvilised tulukesed rõõmsalt helklesid. Moona oli üldse selline töökas päkapikk, kuigi Kalev teda kogu aeg kallistamise eesmärgil töö juurest eemale kiskus. Järgmine kord ikka toon Londonist selle mistle-toe ära, päris suur punt neid puuvõõrikuid maksis Londoni Kolumbia lilleturul vaid 6 paundi, aga minu arvates polnud sel loodusimel küll ei õiget tegu ega nägu. Aga no pidi musitamist soodustama, lausa kohustama, kui selline tuust lakke on riputatud! Tuleb oma noorte peal järele proovida!

Selline siis see puuvõõrik, marjad üsna meie lumemarjade moodi. Aga turul oli seda müügil muide vaid paaris kohas, nii et kas olid kõik juba endale ära varunud või ikka pole asjal tänapäeval enam õiget väge. Kes teab.

Mina tuletasin köögis pliidi ääres toiduvalmistamist meelde. Ma ju Soomes olles suurt kodus toitu ei valmista. Aga ikka mõnus - oma tuttav köök, oma pliit, head eestimaised toidud ja toorained. Suur potitäis hapukapsast (millest Soomes vaid und võib näha, vähemalt Porvoos!), peekonisse keeratud jõuluvorstid, rosolje, hapukurk, roheline hernes. Lisaks sellele veel kordi ja kordi nähtud, aga ikka nauditav ``Home alone 2`` ja jõulutunne missugune! No kui aus olla siis oleks neist toitudest mõnda küll hõlpsalt siit ka saada, aga...lihtsalt mõned asjad maitsevad kodus ühte ja teises kodus teistmoodi. Tegelikult siin Soomes olles mul absoluutselt ei tule meeldegi isutada näiteks eestimaise hapukoore või kodujuustu järele. Siin on siinsed toidud.
  Järgmiseks päevaks ootasime külla ka Ivot, Teelet ja Lukat. Lukale oli see esimene kord oma nn ``isakoju`` tulla, kus Ivo enne elas. Eka me kunagi räägime talle ja näitame pilte. Keerasin jälle uue kapsa-vorstilaari, Teele poolt olid külakostiks ise tehtud ja kaunistatud piparkoogid. Need olid lausa nii ilusad et mul siiani veel 2 tükki siin alles, ei raatsi ära süüa.



Ja nüüd kirsiks koogi  peal -  Luka ! Esimest korda Annelinnas.


 Ja minu armsad pojad Ivo ja Kalev.



 Ja lõpetuseks veel selline vanarahva tarkuse tõeteraks muutumine et pill tuleb pika ilu peale. Kahjuks jah siia Soome jõudes sai kõik hea otsa,  jäin väga raskelt haigeks. No gripp, pigem ehk kopsupõletik kuigi täpset diagnoosi veel ei ole. Aga olin nii raskelt kopsuga hädas et lausa kartsin et ei sa enam hingata, õhk lihtsalt ei pääsenud enam liikuma. Täna on haiguse 8 päev ja nagu näha olen suutnud juba üleval istuda ja oma kaunid jõulud siia mäletamiseks üles tippida. mida muud kui uuelt aastalt tervist ja samatoredaid jõule paluda :)



Paigalseisus muutumine. Aasta 2014 lõpp.

Huh tükk tööd oli siia oma isiklikku blogisse sissesaamisega. Vaat see on kui ei kuluta kõiki uksi ja lased hingedel, nii elavatel kui uksehingedel, roostetama minna. Meenub  et Ivo kunagi nagu mainis midagi sellist et kui blogi ikka mingi tükk aega üldse ei uuenda siis kaob see nagu iseenesest ära või läheb lukku. Ma arvasin et nüüd ongi nii juhtunud  aga nagu näha siis asi niikaugel veel pole.
Ma pole kunagi teadnud ega tundnud neid kes siin lugemas on käinud. Mõnesid siis vaid, kes on kokkusaamistel vihjanud et nad on lugenud ja on meeldinud. Niisiis ei oska ma ka öelda kas neist mõnel ehk on tekkinud küsimus miks ma sel aastal, no või viimasel ajal enam ei kirjuta. Kui on, siis selgitus sellele on et - midagi halba pole juhtunud , kõik luudkondid  on terved, elu kulgeb suht endist viisi siin Porvoos, töökoht on endine, aadress tuleval aastal muutub nii kui ka elukoht aga seda kuhu ja kunas kolin ei tea ma hetkel ise ka veel.
Rõõmu on sel aastal väga palju olnud, kauneid ja kauneimaid hetki koos lähedastega, helgeim muidugi esimese lapselapse , Ivo ja Teele poja Luka sünd septembrikuu lõpus. Oh, see vääriks omaette kirjutist! Kaks väga õnnestunud reisi Londonisse, mais ja nüüd detsembris, koos Kaleviga. London haarab üha rohkem mind oma haardesse, näis millega see armastus kord lõpeb ;)
Nii et kõik on olnud vägagi hästi ja kulgenud tempokalt, vabadel päevadel kiiresti Eesti, öösel viimase laevaga siiapoole, paar tundi und ja siis 10ks tunniks tööle. Kerge see pole, minu eas, aga olen kuidagi toime tulnud ja ees on teadmine et paari aasta pärast see töölkäimine ära lõpeb.
   Miks enam ei kirjuta? Ka mu lapsed on seda küsinud. Vastus on -  olen end siin Soomes nii sisse elanud et see mis algusaastatel tundus huvipakkuv või jagamist väärt, on muutunud mu elu ja olu igapäevaosaks ja tundub juba niivõrd argine et ei vääri kirjapanekut. Sama näen siin paari teise väliseestlase blogiga. Kirjutatakse harva, ja siis pigem mitte niivõrd oma elust kui oma elamustest nt reisidel või võõrsilkäikudest . Ka kodumaa külastustest. Naljakaid pöördeid teeb elu vahel - sõit kodumaale, oma koju oma tuppa kujuneb oodatud reisiks! Vähemalt minul on küll alati nii, ja oh mis mõnus tunne on Tartu bussis istudes ja teades et iga rattaringiga jõuab lähemale eesti kodu oma eesti kohvitassi, eesti toitude ja lähedastega. Ja alati, pagan võtaks, on lahkumine raske! No on kindel teadmine et tuleb minna, et ma pean minema. Piletid valmis ostetud. Kõike on juba kümneid aastatid ikka ja jälle tehtud. Samad bussiajad, samad laeva väljumisajad. Isegi samad bussijuhid ja tuttavad kaptenid, kui nood laeva peal ringi jalutavad. Aga minek pole kunagi meeldiv. Mitte kunagi. Ei leevenda isegi teadmine et tulen ju nagunii peagi jälle...
   Võibolla see ongi selline paigalseis muutumises. Midagi nagu ei muutu, aga paigal ka ei seisa. Muutume eelkõige meie ise, selles elus. Pole me kindlasti enam homme need kes täna...ja ma ei räägi vananemisest. Aga üks mis kindel - niikaua kui veel suudan tahan olla mutuja selle muutumise keskel. Paigalseis ei ole minu maitse!