Monday, May 13, 2013

Salaja sabub ...kevadekuu!


Salaja pungad puhkevad puul...Niimoodi kõlas üks ammune laul. Ja niimoodi ongi, et kuigi kevadet pikisilmi ootada ja ootad, tegelikult peaaegu juba sellest ajast kui jõulud lõpevad - saabub ta ikka kuidagi salamisi hiilides , et siis äkki põmm! ja ongi kohal ja läheb lahti!
   Selle aasta kevade tulek küll just kaugeltki äkki ei käinud, tegelikult oli juba suur tüdimus käes sellest lõputust ootamisest. Et ammu oleks juba aeg, aga kevadet ikka veel pole. Lumi ei sulanud ega sulanud, ja päikest nägi ka nii haruharva et kui ta üldse välja ilmus, oli see sama imeline kui kuuvarjutus. Lund sadas maailma sellisteski paikades nagu nt Londonis ja Hispaanias, kus see ikka lausa harukordne on. Võib öelda, et halva ilma tõttu jätsin isegi planeeritud kevadise Londoni reisi ära. Õigesti tehtud, sest plaanitud `´Suur Õitsemine`´´, mida taas kord kogeda ja imetleda tahtsin, tabas sel aastal Londonit alles mai alguses. Eelmine aasta õitses London juba aprilli keskpaigas.
   Põhjamaade kevad on minu arvates aga imeline just sellepärast, et ta avaneb niiviisi hiljukesi ja samm-sammult, ja kogu see uue tärkamine ja õidepuhkemine on nagu muusika. Algul vaikne avamäng, et siis lõpuks üle hõiskavaks hümniks paisuda. 
Praeguseks on küll siin Porvoos juba kevad helisemas üsna tugevalt, igal pool õitseb, murud haljendavad ja lindude laulukoor ei väsi isegi öötundidel. Liblikad lendavad ja mesilased sumisevad. Nii armas . 




Paistab et isegi autod vahetavad Porvoos kevade tulles kuube, sest sel päeval kui läksin välja kevadet otsima ja pildistama, seisis meie maja juures selline lustakas sõiduriist.
   Tegelikult olin näinud lumikellukesi juba Kevadpühade ajal Tartus, meie endise kortermaja esisel peenral, aga tahtsin veenduda et kevad ka otsaga juba Porvoosse jõudnud on. Oli küll. Nii armsad on need esimesed arglikud lillehakatised, mis nagu uudistades oma väikesed peakesed mullapõuest välja sirutavad. Justkui küsides, kas on juba õige aeg, et tulla?


 Ja kui päike päevadega jõudu annab, hakkab lumi sulama,  sirguvad varrekesed pikemaks ja õiekroonid avanevad.Üheks kevade saabumise tunnuseks igal aastal siin meie linnajaos on see, kui ühes teatud tänava ääres pajudel oksad maha pöetakse. Need tüved on siis lausa koomilised, aga hiljem kasvavad jälle nö. normaalseteks pajudeks. Nii igal aastal.


















Londoni blogi lõpp.





Täna avasin Londoni blogi ja kurb, nii kurb aga seal oligi see viimane lugu. Eva kolib oma perega Londonist tagasi Eestimaale ja nagu juba veidi aega tagasi teada antud, lõpetab ka Londoni-teemalise blogi kirjutamise.( Need, kellele ehk pole selge millisest blogist konkreetselt jutt, siis siin see on - (http://evajacolondonis.blogspot.fi).
   Nii see tänapäeva suhtlus on - interneti kaudu tutvud ja õpid tundma paljusid inimesi kellega ehk tavaelus kunagi kokku ei saa. Õpid neid tundma ja hakkad armastama kui sõpru, elad kaasa nende perede elule ja reisid koos nendega paikades kus nemad reisivad. See kahtlemata avardab ja annab palju toredates toonides elamusi.
   Eva ja nende pere ehk kambaga sattusin tegelikult kokku Eva õe Juta ümbermaailma reisi blogi kaudu (http://teeekond.blogspot.fi/), sest peaaegu samal ajal kui Juta pere end aasta-pikkusele ümbermaailmareisile oli asuntanud, kolis tema õde oma perega Londonisse elama. Ja et Eva ka blogimisega algust tegi, oli minul selle üle veel topelt hea meel, kuna üks teine Londoni blogi just lõpetas.Minul aga on juba aastaid võiks öelda et haiglane igatsus Londoni järele ja ahmin aina kõikjalt pilte ja teavet selle linna kohta ja loen ka  mitmeid blogisid. Mõni linn lihtsalt võidab nii suure poolehoiu ja mis seal salata, London on London, küllaga ajalugu, romantikat ja põnevust. Asjata ei öelda, et kes on väsinud Londonist, on väsinud elust! Kitsamas laastus muidugi tuleb tõdeda et olen minagi olnud väsinud Londonist, kui lihtsalt füüsiliselt enam ei jaksa  iga päev minna uutele avastusretkedele kuhugi hiigelmuuseumi või lossi või linnaosasse ja eelistad kas toas raamatut lugeda või oma tänava maju pildistada. Aga - see läheb üle, ja homme jälle turistitad nii et tallad valusad!
   Nüüdseks siis oleme pea nelja aasta jooksul igal teisipäeval harjunud oma arvutist leidma uue postituse Eva  pere käekäigust, sekka elamusi Londoni vaatamisväärsustest, laste koolielust, pere reisidest. Ja nagu antud lubadus oli, et see tore pere on Londonisse kolinud vaid kolmeks aastaks ja seejärel Eestimaale ehk koju tagasi suundub, nii ka läinud on. Kolmest aastast sai küll neli, aga nüüd on nad koduteel. Olime Ivoga Londonis just 2012 aasta kevadel, kui rippus veel õhus see neljas lisaaasta. Tegime Richmondi kohalikus pubis Princess Head ühed pindid õlut, vestsime juttu  ja kohtumise lõpus tegi Ivo meist ülaloleva foto. Alles hiljem märkasin, et olime pildi teinud mingi tänavaehituse kila-kola taustal, tegelikult on see Richmondi rongijaama esine tänav.Tore  mälestus ikkagi!
   Kuigi Eva tuleb ju Tallinna ja seega isegi lähemale, on ikkagi kahju et teisipäeviti enam `´järjejuttu`´ ei ilmu ja Londoni uudiseid ei kuule. Aga loomulikult , on ju tore et pere asub tagasi oma tõelisse koju, mille järele nad ju tegelikult ikka on igatsenud. Ja et kamp toredaid eestimaa tütreid-poegi taas kodumaale tagsi tuleb, pungil pagasiga maailmas veedetud muljetest ja rikkamana uute toredate sõpradega kohtumisest. Aga nagu Mäemamma kirjuta - `´Miks siis mina kurb olen!`´ ...Jaa, kurb olen minagi, aga samas rõõmus ka. Ja saladuskatte all...ees on ootusi ja lootusi...kuna mul Eva õe Juta raamatus `´Samba, sake ja tshillikun`´ veel autori allkiri puudub, viskasime välja väikse mõtte suvel kunagi kohtuda. Ja siis on ju Eva ka juba Eestis! Nii et...elame, oleme rõõmsad!