Saturday, November 27, 2010

Valge paat ja öine meri


Veel hetki sellest kui see vana hea laul mu ära võlus...

















VALGE PAAT
Take My Heart
(Gordon Mills)


Sel ööl ei saanud ma und –
lakke suundus pilk
ja mõtteis kutsusin sind.
Oli vaikne. Just südaöötund.
Ja siis äkki saabus paat,
kus ootasid mind.

REFR.: Valge paat
sõuab ringi mööda vikerkaart,
korraks puudutab seal pilvesaart,
edasi meid üha viib.
Valge paat –
selles tähepeole sõita saad,
sellest näitad mulle muinasmaad…
Sinuga ma sinna jään.

Sel ööl su kätt ma hoidsin,
mööda Linnuteed
seal sõitsin sinuga ma.
Aga siiski viis unenäo koidik –
seda kõike nüüd vaid mõtteis
korrata saan.

Imeline elu ja mis täna juhtus...






Need Pildid said nüüd veits vales järjekorras, ma tahtsin alustada kuupaistega mere kohal ja siis näidata et seal olime ka meie, mina ja Ivo. Pea 2 aastat tagasi, jaanuaris 2009. Aafrikas, Egiptuses, Sharm el Sheigis Naama Bay rannas...nii umbes kella 10 paiku õhtul. Meid ümbritses soe salapärane hämarus, rand oli jumala inimtühi, ei ainsatki hingelist peale meie kahe. Ma käisin ka jalgupidi vees, soe, soe supp...Rannaribal muidugi kees elu ja inimesed istusid shiishade taga tänavakohvikutes, aga seal, mingi hotelli eraplaazhil, olime meie kahekesi. Ja meil oli kotis eesti õlut, Saku mingi variant, mida me mekkisime peale hingematvat toiduvitsutamist üleval mäe peal hotellis. Ja siis järsku tabasinend kuulamast seda laulu...Valge paat sõidab ringi mööda vikerkaart...kunagi ammu, Kuslap vist laulis. No seal lauldi muidugi inglise keeles ja palmide sahina taustal kõlas see eriti müstiliselt...Küsisin Ivolt, kes laulda võiks, ta ei oskanud vastata. Et Sinatra võibolla. Ja nii ma olen otsinud seda laulu siiamaani, ei ole pihta saanud, ja täna leidsin netist mingi saidi kust saab otsida laule sünade järgi. Ei uskunud et eesti keel tepsib, aga ennäe imet. ja ilmuski Valge paat...ka esitajaks vana hea Humperdinck!!! Aga laulu pealkiri on Take my Heart mis ei vähenda selle kaalu, kuulasin kohe mitu korda ja tuli see imeline õhtu seal Egiptuses jälle meelde. Mul on nii hea meel...et mu elus selliseid imelisi hetki on! Oh, neid on veelgi...

Wednesday, November 17, 2010

Kalev ja Baby-Chloe.


Üks väike Kalevi tuttav koer, aga see ei ole meie enda koer.

Aga nüüd on juba sügis




...ja meie Roosipargis ka sügise värvides.

Meenutusi suvest




Need pildid on tehtud ühel kaunil suvehommikul siin Porvoos Roosipargis kui sättisime end Ivoga Helsingisse Korkeasaari loomaaeda minema. Ja sellest tuli üks väga ilus suvepäev.

Meenutusi suvest

See pilt sai tehtud siin meie Roosipargis ühel kaunil suvehommikul kui sättisime Ivoga end Helsingisse Korkeasaari loomaaeda minekule. Sellest tuli üks väga tore suvepäev.

Sunday, November 14, 2010

Üks sügisene pühapäev Porvoos. Tööl. Isadepäev.

Nüüd on juba pühapäeva õhtu. Kuulen et väljas on jälle sadama hakanud. Kui peale tööd haigla juures bussi ootasin, oli nii meeldivalt soe, selline sametiselt udune, aga nagu veits seda moodi et võiks külmale minna. Otsustas hoopis sadama hakata...
Sadamisega on siin Porvoos huvitav - väga tihti on nii et öhtul hakkab sadama, öö läbi sajab, ja siis hommikul kui mul vaja tööle minna , jääb sadu järgi.Ja seda on juhtunud ikka nii tihti et hakkan seda juba võtma ki seaduspärasust. eriti tore on et seda on juhtunud pea iga kord pühapäeviti, siis kui mul vaja jala tööle minna mingi 3 km haigla juurde. Tõesti ei mäletagi enam, kuna oleks pidanud vihmaga minema, ikka on kas sadu lakanud või siis kergeks udutamiseks muutunud. Buss pühapäeva hommikul ei käi, õhtul koju saan õnneks ikka bussiga.
Täna õue minnes oli meeldivalt soe, udune , sügiseselt veits rõske aga värske ilm. Mulle meeldis. Kodunt teele asudes pistsin kotti paar kääru kuivatatud saia, oravatele. Ah, alles praegu tuleb meelde et meil on pähkleid mida Londoni oravatele ära ei jõudnud sööta. Nimelt otsustasin ma hakata kuivatama saia-leiba mis haiglas muidu ära visatakse, et seda talvel metsa loomadele viia. Lõikasin siit majade juurest otse , ja seal staadioni otsa juures ühe maja õues on palju lindude söögimaju ja tavaliselt kohtab seal ka oravaid kes koos lindudega puudel hüplevad ja toitu nosivad. Täna oli 1 orav, kes oli üsna julge ja huviga vaatas kui ma kotist saia välja otsisin. Puistasin just saia sinna aia äärde, kui nurga tagant tulid välja 2 väikest koera kes meeletult minu peale haukusid. Peremees siis tõmbas kohe rihmad pingu ja kadus kiiresti minust mööda, siin on ju kõik koerad nii hästi ära kasvatatud et ei kõssagi, haukumisest rääkimata, avalikus kohas. Nii ma siis ei näinudki kuidas orav minu külakostisse suhtus, aga katuselt lendas alla tuviparv ja usun et nemad võtsid selle noosi endale. Aga mul oli veel saia ja metsa puistasin ka saiatükikesi.
Siis möödusin Lilli majast, ikka palju lehti on nüüd veel riisumata, ehk jäävadki kevadeks. Ja edasi astudes märkasin huviga et naaberkrunt mis müügis oli on ilmselt uue omaniku saanud, remont käib ja maja hoopis uue välimuse saanud.
Loomade surnuaiast möödudes nägin et päris mitmel hauakesel põlesid küünlad, ja lilli oli palju - siin peetakse ikka lahkunud sõbrakesi meeles kenasti.Jõulu ajal süüdatakse igal haual küünal, siis on loomasurnuaed lausa tuledemeres.
Äkki kuulsin mingit huvitavat häälitsust, algul ei saanud arugi kust see tuleb, taevas ühtki lindu polnud. Aga siis kuulsin mere poolt tiibade pladinat ja see pilt oli küll vaatamist väärt! Luiged, loendades sain neid 14, suplesid madalas lahesopis ja laksutasid tiibu ja jutlesid häälekalt, ilmselt kogunesid äralennuks. Mõned paarid ujusid vaikselt , ikka kahekesi. Truud ju. Ilusad valged linnud kolletuvate kõrkjate vahel, sügisese sinitaeva all - see pilt oli nii pidulik kui kaunilt kurb ühteaegu. Oleks tahtnud istuda kännule ja nutta...ei teagi miks. Kurb ma nagu polnud, lihtsalt nii ilus oli et ajas nutma. Tõstsin neile viipeks käe, soovisin head teed ja et nad ikka kevadel sama moodi siia tagasi jõuaks. Et ma ootan...
Siis tulid veel ühed koerad vastu ja siis oligi juba haigla. Läksin ka alla suurde haiglasse, et tööriideid võtta, haigla uks oli veel lukus. Mulle nii jubedalt meeldib haigla hommikul vara, siis kui kedagi ei kõnni ja kõik veel magavad. Imetlesin õitsvaid bugenvilleaid valopihal ja töllerdasin niisama ringi, ma ei õpi kunagi ära kuidas liftiga täpselt õigesse kohta sõita, haigla suur ja sopiline. Võtsin oma riided ja läksin üles meie haiglasse ja alustasin tööpäeva.Haigeid oli vähe ja kuna oli isadepäev siis sai igasugu häid asju söödud. Ja oli igati tore lahe tööpäev. Ühtul koju tulles kohtasin jänkut.
Natuke mõtlesin isale. Tema on siitilmast juba lahkunud, ega me suured sõbrad olnudki, palju on väga halbu mälestusi. Aga nüüd õhtul põleb mul siin laual ikka küünal nii tema kui vanaisa mälestuseks.

Saturday, November 13, 2010

Pimedus hiilib ligi






Nii ta on, valget aega ei anta enam eriti palju siia põhjamaale. Pimedas, tööle, pimedas tagasi, ja niimoodi mingi märtsi lõpu - aprilli alguseni. Aga huvitav on see et see pimedus omamoodi nagu sobib siia , vähemalt Porvoosse, jah, kuigi nt. jaanuaris Londoni sooja päikesepaistesse sattudes hakkad jälle heietama seda igavest teemat kas ikka on õige ja hea ennast sinna soome matta jne. jne.
Nimelt ega siin seda pimedust selles mõttes ei ole et oleks mingeid pimedaid tänavaid või nurgataguseid parke või valgustamata kohti. Siin kesklinnas küll mitte, ja ka kui nüüd 2 jõuluõhtut olen läbi metsa koju tulnud jõeäärt mööda siis tee on lumest puhastatud, valge ja mingit hirmu pole tundnud.
Pimeduse tulles süttivad tuled.Juba praegu olen paljudel akendel märganud neid jõulukolmnurki ja lambikesi põlemas, ja vanalinnas on palju tuledega dekoreeritud aknaid. Peagi hakatakse ka rõdudele ja aedadesse jõuluvalgusi üles sättima, tihti elavate puude-põõsaste peale. Ja eriti meeldib mulle kui nt. maja ukse kohal võõi rõdul on laternad kus küünlad põlevad, elav tuli on ikka väga tore ja hubane. Ja siia puuarhitektuuri lisandiks sobib väga hästi.
Pildil on üks mitmest sillast mis üle jõe teisele poole viib, kokku on neid linnas vist viis. See sild on siin meie kodu lähedal ja siit üle pääseme Lidlisse poodi, mis on selline paras mugav jalutuskäik. Selle silla all voolab suviti väike kosk. Ivo Kosk ! on teinud sillast rea fotosid, nii talvel tuledesäras kui suvisel ajal.

Friday, November 12, 2010

tööl

see on meie kohviruum teisel korrusel