Monday, April 4, 2011

Ootamine. Ja kevade ootamine.



Ikka väga vaevaliselt tuleb kevad siia põhjamaile. Täna hommikul kui võrdlesin internetis Tartu ja Porvoo soojakraade, tõdesin kadedusega et nüüd on vastupidi kui tavaliselt - meil sooja vaid 1-2 kraadi, kodus koguni 5-8. Jaa, Eesti on siit vaadatuna ikka lõunamaa.
Mäletan paar nädalat tagasi just päeva kui oli kalendri- kevade alguspäev. Ronisime bussist Raijaga koos maha, mina kasukas Raija paksu salliga ja talvejopes. No palja peaga küll, ma käin siin terve talve palja peaga. Lund tuiskas mis kole, see kattis kinni eelmisel päeval väljasulanud jää ja tegi liikumise etteaimamatult ohtlikuks ja libedaks. Sestap Raijakene kõndiski kevadele vastu , saabastel libisemiskaitsed all. Tõttasime siis inimkõrguste lumevallide vahel mäest üles haigla poole, ise hõisates et oh kevad! kevad!
Eelmised päevad kuni eilseni sadas kogu aeg vihma, küll kõvemini küll uduvihmana, ja selle tulemusena paistab et tänavatelt on lumi enamjagu ära sulanud. Nii armas on näga lumevalli serva alt vastu vaatamas rohelist rohuliblet, pohla- või mustikavart. Lausa füüsiline puudus on rohetavast loodusest, sestap ahmid neid esimesi kevadliblesid. Kevadlilli küll veel mujal ei kohta kui majade ja poodide ees lillepottides, nartsisse ja lumeroose, ja needki tõstetakse veel ööseks sisse. Lund on veel paljudes kohtades ja nüüd näitab ta oma rokasemat palet, talvel kokkukuhjatud porised lumevallid vaid ootavad päikese lõplikku hävitustööd.Tänasekski on päikest lubatud, aga veel on sombune.Ja ootel...
Veel ootan ma Londoni reisi. See peaks nüüd lõppude lõpuks peale mitmete piletite raiskuminekut toimuma maikuus. Eile sai ostetud mineku - ja täna ka tagasituleku piletid. Tore on see et Londonist tagsi lennates liitub meie seltskonnaga ka Valdur, siis Londoni pärisasukas, kes tuleb Tartusse oma sünnipäeva pidama ja loodetavasti ka paar päeva veedab meie juures. Ja siis on Malle ka oma kolme kuu pikkuselt USA reisilt tagasi, nii et tõotab tulla muljeterohke puhkus.
Eile suundus Tartust Nepaali retkele Aado, minu kunagine kolleeg ja sõber Eesti Rahva Muuseumi päevilt. Tema on filmimees, hetkel küll ametis kirjandusmuuseumis ja rahvaluule vallas. Me kõik ootame et ta teeb oma reisil hästi palju toredaid pilte ja jagab blogis oma muljeid. Aadolt on ilmunud ka luuletusi, ta on väga tundliku sulega kirjamees. Eile komistasingi juhtumisi , ja õnneks, tema blogi otsa ja lugesin mitu tundi. Äärmiselt huvitav lugemine, sekka paar tuttavat inimest nii kirjas kui pildis. Ja luulet, paiguti aimatavat ja õhkõrna, samas kisendavat ja karmi. Üks läbinisti tubli Eestimaa mees, kes oma sinimustvalge kodumaa pärast südant valuatab. Olgu ta hoitud ja kaitstud oma teekonnal! Taas oli valus kogeda, et mitut mu endist tuttavat pole enam meie hulgas, nii Heno kui H.V. ...nemad on nüüd teisel pool vett. Väga kurb, kuid nagu loodame, saame kunagi seal teispoolsuses jälle kokku. Huvitav, kas oleme siis samasugused või on see üle vee rännak meid ka muutnud?
Pildid on ka ootamisest, kuid nendel piltidel on kevad juba ära oodatud ja lausa suve algus käes. Ja ootame hoopis bussi Haikoon Kartanon bussipeatuses, et peale pargirännakut koju Porvoosse sõita. Minul on sõidukaartgi näpu vahel.

Meie hetked 2

See pilt on tehtud meil kodus Tartus, eelmine sügis kui mul oli sünnipäev. Kalev on juba lahkunud, meie Ivoga veel siin enne minu tagasisõitu Soome.