Wednesday, April 24, 2013

Eestimaast , elust , elurõõmust ja missioonist.



Olgu see postitus nüüd nagu väikeseks jätkuks eelnevale. Nendel teemadel kirjutada võiks ju paljugi, ja ilmselt seda ka tulevikus teen. Eestimaa ei kao minu elust kuhugi, lihtsalt vaatan hetkel asju kaugemalt  ja kõrvalt. Aga, paraku,  - paljud asjad paistavad teravamalt ja selgemalt silma just kaugelt vaadatuna!
   Lugesin taaskord Epp Petrone Ameerika-raamatut, lõiku kus keegi 5 aastat USAs elanu tunnistab et ta ei ela enam ``ei siin ega seal`´, so samasugune jagamine  kahe elu vahel nagu ühes oma eelmises postituses olen kirjutanud. Tuttav mullegi see tunne, aga elu on edasi läinud , aastad on asju  ja suhtumist muutnud. Kuigi seilan samamoodi tihedalt kahe kalda vahet, siis nüüd juba enma ``siit sinna``, so Soome poole pealt Eesti suunas, ei vastupidi. Ja eluga olen ikka juba päris kindlalt ``siin``, so Soomes. Tunnen end siin vägagi kodus olevat, ja peatselt, 1. mail saab ka juba 5 aastat paikselt  Porvoos elatud. Olen ise vahel mõelnud, et kuidagi see viimane 5 elatud aastat tundub palju pikemana, kuigi tegelikult on see ju kogu elatud elust vaid pisike murdosa. Lihtsalt  viis viimast, aastat siis, on olnud nii mitmekülgsed, täis eneseleidmist, meeldivat tööd, toredaid reise, süvenevat sisseelamist nii uude kodulinna kui soome ellu ja soomlusesse. Täis sügavat õnne selle üle et laev on mu õiges kohas kaldale heitnud! Siin tahan pikemalt peatuda, enne kui eluga edasi liigun või hoopis siia jään. Igatahes sel aastal kavatsen  esitada nii endale kui elule uue väljakutse  - plaan hakata taotlma Soome kodakondsust. See oleks ehk päris tore kingitus 60 aastaseks saamise puhul.
   Viimasel ajal järjest rohkem ja rohkem olen mõelnud oma elust, sellest mis seljataga ja sellest mis ees. Kuigi on olnud kuradima raskeid aegu, tundub et mul on siiski ikka tohutult vedanud ja tunnistan ausalt, et mulle meeldib mu elatud elu. Vahest ongi nii, et ei ole paremaid, halvemaid aegu; lihtsalt igast ajast tuleb võtta paremad võimalused ja ise oma elu toredaks ja rikkaks ja õnnelikuks elada. Mina olen alati püüdnud piire ületada ja ettemääratud seadusi rikkuda  igal võimalikul viisil, ja õnneks on see ka vilja kandnud. Hea on minevikule tagasi vaadata.
   Gruusia vanasõna ütleb, et mees peab tegema elu jooksul kolm asja – ehitama maja, istutama puu ja üles kasvatama poja. Mina olen naine. Olen üles kasvatanud 2 poega, istutanud 2 puud  aga maja on siiamaani ehitamata.Võibolla ongi nii et maja peab ehitama mees, mitte naine. Aga selle maja teemaga on mul hoopis teised plaanid. Samas olen ma elu jooksul teinud vägagi häid tehinguid kinnisvara ostu ja müügi valdkonnas, nii et julgen loota et see ka sinna majaehitamise lahtrisse läheb. Puudega on nii, et männike mille Ivoga istutasime Nuuksu hauale, ei läinud kasvama. Sirgus aastakese, ja kõik oli hästi, aga eelmisel aastal kuivas. Sel aastatl proovin uuest, küll ma õnnestun. Teine puu, elupuu, aga sai juba oma 30 aastat tagasi istutatud minu vanavanemate  talu aeda Setumaale. Mis on ühtlasi ka minu lapsepõlvekodu ja minu jaoks kõige kallim paik sellel maamunal. Nüüdseks olen mina talu omanik ja elupuu kasvab mühinal, on juba õige suur puu. Minu jaoks on elupuu nagu sümbol. Elu - puu. Kuigi elupuud muidugi kohtab Setumaa taluaias õige harva, seda enam olen õnnelik oma valiku üle.
Seda illustreerib kenasti lõik minu kommentaarist Epp Petrone kirjutisele - ``Ka minu lapsepõlvekodu Setumaal ootab taastamist. Ma pole seda müünud ega sellest loobunud ka materiaalselt väga rasketel aegadel, sest tean et tulgu mis tuleb, saagu mis saab, olgu maailm nii lai ja magus kui on – mul on jalatäis kodu-maad mis mu alati lillelõhnalisena avasüli vastu võtab.`` See teadmine paitab hinge.
   Minu pojad elavad Eestis ja on õnnelikud ja rahul. Selle üle on mul tegelikult väga hea meel ja tunnen et olen auga oma elulise missiooni Eestimaa ees täide viinud.Illustreerin selle kirjutise oma kõige kallimate - Ivo, Kalevi ja Teele piltidega. Rahvatantsu pildid on tehtud selle aasta  Eesti Iseseisvuspäevale pühendatud piduõhtult Reola kultuurimajas, kus Teele esines naiste rahvatantsurühmas, ja meie ülejäänud, talle plaksutamas ja ise pidu nautimas käisime. Tänu Teelele saime meiegi osaleda kodumaa sünnipäevapeol.



  

Tuesday, April 16, 2013

Mõtteid Eestimaa elust.

Kirjutasin täna kommentaari vastukajaks  ühe oma blogituttava tähelepanekutele Eesti elust  ja kitsaskohtadest. Ma ei pürgi muidugi mingi politoloogi tasemele ja tegelikult mis see blogis heietamine ikka annab. Aga...nagu Tikker ütles - see et me kitsaskohtadest ei räägi ei tähenda et me nende pärast südant ei valutaks. Siin mõned uitmõtted, mida sinna blogisse panin :

  `` Aga eelmisest postitusest. Jaa, käisin minagi seda huviga mitmed korrad kaemas, et kas kommentaare on. Ja lõpuks olin juba ise sõna võtmas, kui keegi ei reageerinud. No see eesti vaesuse teema on veits selline...kisub poliitikaks. Hästi öelda midagi pole, halvasti ütlemine tihti nimetatakse vingumiseks. No siis parem juba vait olla ja eemalt vaadata. Vaat see vait olemine ongi minu arvates üks suur põhjus miks Eestimaal nii pikka aega midagi paremuse poole ei muutu. Tunnistan ausalt, et ma Eesti elust enam eriti palju ei tea, kuigi käin seal pea iga kuu - mind ei huvita, nagunii pole see keskkond kus mina elan, ja kodus käies püüan vältida kohalikku olmet niivõrd kui võimalik. Sest ma vist enam ei oska õigesti käituda ja saan alati piki pead , kui kuhugi valesse kohta oma nina pistan. Mäletan kuidas paar aastat tagsi rääkisin lastele imestusega kuidas mulle bussis jala peale astuti ja ei vabandatud. Mulle tundus see tõesti imelik. Lapsed kehitasid vaid õlgu...Lapsed - so minu täiskasvanueas pojad. Just hoolimatus kaasinimeste vastu ja ükskõiksus ja üleolek ja sallimatus on neid põhjusi mis mulle kodueestlaste juures nii vastukarva on. Näiteks soomepoole laevades - soomlased hoolitsevad alati selle eest et esmajoones eakad ja lastega reisijad lifti mahuks, ikka püütakse ennast koomale tõmmata et teistele ruumi teha, küsitakse mis korrusel keegi väljuda tahab ja tehakse talle tee vabaks. Tihti siseneb kaasmaalane lifti ja vajutab uksed su nina ees kinni, et uhkes üksinduses minema suhiseda. Miks on see nii? Kuna ise töötan ka lähes teenindussfääris, tundub siin maal olevat inimeste prioriteet teistele head teha, teiste vastu tähelepanelik olla,   abi pakkuda  ja  samasugust suhtumist vastu saada. Naeratuse saatel. No igaks juhuks lisan siia nüüd et Eestimaa jah, on ilus ja armas ja täis keni ja armastusväärseid inimesi  jne,  - aga liiga palju on seal ka teistsugust elu, teistsugust suhtumist ja halastuse rauad on  ikka roostes, mis parata. Võibolla mul pole õigus, ehk ma vaatan juba eesti elule   nagu pealiskaudne turist, olen võhik (jah, tegelikult olin võhik juba Eestis elades!), teen kellelegi liiga. Aga ikka mulle tundub et hetkel on asi nii et - selleks et oma miinimumpalga juures ellu jääda, on inimesed nii väsinud olmemuredest, nii kinni oma pisukesegi sissetuleku küljes, nii piiratud et hoomata et kusagil mujal maailmas on hoopis teissugused palgad, teine elu ja võimalused. Aga kinni ollakse ka oma rutiinses mugavuses, minnalaskmises ja talupoeglikus orjameelses kannatamises. Need kes jaksavad ja elu laiemas perspektiivis suudavad näha, kolivad ( kasvõi mingiks ajaks) mujale, välismaale, ja need kes ei saa, ei oska, ei suuda  - neile jääbki see miinimumpalga elu. Väike sissetulek, pidev kurnatus, Maxima odavletid ja kindlal kellaajal telekst tulevad seebiooperid. Ja kõige selle kõrval eksisteerib siiski  õnneks ka õnnelik Eesti, kes teeb oma lemmiktööd, saab haridust ja inimväärset palka, elab kaunites kodudes, kasvatab keni lapsi  ja reisib ringi.Ma ei ole sugugi seda meelt, et minge kõik ära välismaale , seal on kerge elu ja saab palju raha. Elu on tegelikult keskmiselt ühesugune igal pool maailmas, kui laias laastus võtta. Kandikul ei kanta ette midagi. Tööd tegemata ka ei saa eriti midagi, ja tööd teha tuleks ehk rohkemgi kui kodueestis , ja teha korralikult. Lihtsalt muidu ei püsi konkurentsis.Aga oi kuidas mulle hakkab vastu see paljude eestlaste hoiak umbes nii et - mul on nii väike palk, no mis te selle eest veel ootate, et peaks tööd ka tegema?! Tean oma tuttavaid, kes sellise põhjendusega käivad töö ajast juuksuris, poes, trennis jne...Meenub soome telekas näidatav kolmapäevane humoorikas vestlussaade, kus väideti et kuna soome hotellimaksud on nii kõrged, pole eriti vale kui lahkudes väike meene hüvitusena kaasa võtta - käterätt, prügikast või keraamineli plaat vannitoa seinast...hahaa, et sai ju liiga palju makstud nagunii !Raha - tore öelda et rahas ei peitu õnn, ja tegelikult ei peitugi, aga mina ütlen ausalt välja - raha annab vabaduse ja võimalused, mida ilma rahata ei saa. Rikkus  - see kindlasti pole sama mis palju raha. Mis üldse on mõõdupuuks rikkuse ja vaesuse vahel? See juba sõltub igaühe intelligentsitasemest, elukogemusest ja maailmapildi tundmisest. Need mallid mis mõõdavad rikkust eesti mõistes ei sobi tavaliselt maailmalaiuseks mõõdupuuks. Minu isiklik rikkuse  mõõdupuu on selline - rikas on see kellel on koer! Veel rikkam kellel on kaks või kolm koera. Koerte varjupaik võrdub minu jaoks pea kullaauguga, sest neil on nii palju koeri. Lähitulevikus on mul selline unistus, et kui ma enam tööga seotud ei ole, lähen tegema vabatahtlikku tööd kuhugi Kreeka või Hispaania koerte varjupaika. Ma olen üsna kindel, et see toob  mulle nii palju õnne kui rikkust. Loodan et niimoodi saan mõnegi silmapaari ja käpakandja õnnelikuks teha ja paremale elujärjele aidata, kuigi selles loos saab kindlasti olema ka palju kurbust ja raskuste ületamist. Ma ei karda, sest ma tean oma kogemusest mis tunne on , kui sul on neljajalgne lemmik kes teeb sinu elu igast päevast peo.
Tagasi tulles Eestimaa juurde -  Eestis on ka palju head, saab teha kiirpassi (just seda lähen Tallinnasse esmaspäeval tegema!)  ja hoida oma pangaasju arvuti kaudu.nii hea meel on kuulda oma tuttavaid paari võõrsil oldud aasta järel kodumaale tagasi pöördumas.Küll oleks tore kui ikka rohkem oleks neid eestimaalasi kel soovi oma maad hoida , armastada ja paremaks muuta. Eesti, see on kodu, mina muidugi kuulun hetkel nende õnnelike hulka kel hetkel on kaks kodu ja mõlemad samavõrra armsad.
Nii et meie, kes muretseme Eestimaa pärast - oh kui tore oleks kui saaksime konkreetselt midagi ära teha. Mina alustaksin sellest et paneksid poed nädalavahetusel kinni, maksaksin müüjatele enam palka ja laseksin neil kodus oma perede juures olla. Mida arvate teie?

Friday, April 12, 2013

Pühademunad.

Pean juba ette vabandama et nii minu elu kui blogimine kui siinsed postitused on kõik segamini nagi Kört-Pärtli särk mingil teatud hommikul. Nimelt kuna ma oma kõrges vanaduses püüan kogu aeg aktiivselt orbiidil püsida ja aina ringlen kahe maa vahet ja teen usinasti tööd ja püüan oma 24-tunniseid päevi ikka kogu aeg pikemaks venitada, siis lihtsalt ei kuku välja nii et kõik korralikult sirges reas riiulil oleks. Niisiis, munapühad on möödas, aga alles nüüd sain mahti pildid arvutisse tõmmata ja siit nad nüüd tulevad. 
   Nagu juba öeldud saabusin Kevadpühadeks Tartusse, siis sellel Vaiksel Neljapäeval nahistasin vaikselt kohale. Laevasõit koos sugulastega möödus kiiresti, Tartu bussile oli ka ettenägelikult pilet ära ostetud mis oligi igati õige sest juba Tallinnas jäi mitu sõitasoovijat nukralt maha ja lennujaamas bussijuht vaid hõljutas käsi - kohti pole, välja müüdud. Aga ilm oli ilus, Eestimaa teeveered ikka juba paiguti olid lumevabaks sulanud ja kuigi lund laius veel kõikjal, võis aimata et midagi ikka kevade suunas nagu liiguks.Kui aga koduhoovis taksost maha astusin oleks nagu Gröönimaale sattunud - meie viiekordse kortermaja öu oli üleni  künkliku lausjääga kaetud , ei teed ei tulukest nagu Juhan Liivgi juba oma kaasajast luuletas. vahtisin õhku ahmides ringi et ...kustkaudu ja mil viisil nüüd kolpa purustamata oma ukse ette õnnestuks saada. Ma ei taha viriseda jne..., aga kohati see eestimaalaste suhtumine ja ahvikannatus ikka paneb mind pead vangutama küll. Kuna maja ees on parkimiskoht 60le autole siis mingi (parem) osa maja elanikkonnast suudab igapäevaselt kulgeda oma auto ja majaukse vahet ja ellu jääda ja terake liiva pudeneks ehk ainult siis kui kiirabiauto ja ...üks teiene auto juba liiga tihti hakkaks teiste autode väljapääsuteed tõkestama. No kuna siiani vist inimkaotusi veel pole, jätame teed tähistama ja liivatera puistamata, talv kestab eestimaal ju kõigest pool aastat! Ühelt majanaabrilt laekus hiljem ka sellist teavet et liiva ei puistata sellel põhjusel et muidu kannaksid inimesed selle jalgadega koridori ja kuna ühistu esimehe abikaasa on ka trepikodade hooldaja, raskendaks see tema tööd. Ja vanuritele ja muudele vaegkõndijatele ja autota elanikele olevat antud heasoovlik hoiatus et püsige parem korterites ja ärge libedaga välja minge.Hea on olla turvatud ja hoolitsetud!
Seda kirjutades tuli meelde kuidas paar aastat tagasi Soomes sain hommikul oma telefonisse ka sellise teate - kuna väljas on ilmastikuolud halvad ja teeolud libedad, vältige võimalusel kodust väljumist  ja tehke seda ainult vajadusel. Hahaa, kuigi see teade oli suunatud esmajoones siinsetele vanuritele, jätsid koolilapsed rahumeeli kooli minemata ja pöörasid voodis mõnusalt teist külge. Enam pole ma selliseid teateid saanud...
.Ah jaa, nimelt kuna meie maja hoovipääsu tõkestab tõkkepuu ja mul pole telefonis siiamaani seda parooli ja pulti valdab Ivo, siis ei pääsenud ma taksoga majaukseni vaid tuli jääda tõkkepuu taha. sellest siis see libeda hoovi ületamine.
Koju on alati tore saabuda, ja võiksin öelda et sama tore nii Tartus kui Porvoos! Kui ainult seda merd ja pikka bussisõitu vahel poleks! Klapita kuidas tahad, ühest uksest teiseni jõudmiseks kulub alati mitte vähem kui 11-12 tundi, kuigi vahemaa ise on naeruväärselt lühike. No hea niigi, Porvoo on ikka Helsingi suhtes vähga soodsas kohas ja bussiliiklus nii tihe, et helsingisse minnes ma lihtsalt lähen kodust bussijaama ja kui bussi kohe ees ei ole, tuleb mingi helsingi buss kas järgneva 5 või 15 minuti jooksul kindlasti. Ja peaaegu ööpäevaringselt.
Ivo oli juba varem mulle kirjutanud et bugenvillea on üleni õites, et loodetavasti ka minu koju saabumisel veel. Nii oligi, lill uhkeldas aknalaual nagu roosa pall, tervitades mind õitemerega. Tore!
Pikal Reedel (Pitkäperjantai) käis meil Kalev külas  ja tõi ka meile kasutada huvitavad munalakid, mis metalliku läikega tulemuse jätavad. tema oli ekslikult oma munad juba reedeks valmis maalinud ja imestas, et õige päev on alles pühapäeval. Püüdsin poega klerikaalsetes küsimustes veidi enam õigele teele suunata, järgmine aasta ta siis juba teab.
Meie keetsime pühapäeva hommikul 10 valge koorega muna ja asusime neid siis värvima. Ivo, Teele ja mina. Polnudki ammu millegi loomingulisega tegenud. Ja lausa huvitav oli ikka vaadata kuidas tulemus on tegija nägu ehk igaühe värvitud munad peegeldasid mingil määral teda ennast. Mulle imponeerisid nii Teele suht jõulise värvikattega munad kui Ivo graafilised taotlused ja puna-kollane-roheline räpimehe rastamuna. Ma arvan et see oleks Bob Marleylegi meeldinud! Minu munad olid väga lüürilised...
No tööga me ennast ei tapnud , see polnud ka eesmärk, munad said kauni kuue ja jäid oma kurba saatust ootama. So katki koksitud ja ära söödud saada...pole just hiilgav  aga mis teha. Munast jälle algab uus elu...
Kõige kaunimad pühademunad minu jaoks olid aga kahtlemata minu noored armunud kaaslased Ivo ja Teele. Kaunid ilma värvimatagi!