Thursday, February 10, 2011

Sinine hetk. Mõtlen täna surmast. Elu...Nuuksu

Selle pildiga algab ja lõpeb kõik. Temast paremat pole. Teda enam pole...Mina olen, veel. Ei teagi, kui kauaks, ja selgi pole tähtsust. Kungi läheme ju kõik.
Tahan tabada sinist hetke. Siin Soomes peaks see olema võimalik. Aga keegi täpselt ei tea, kus, kunas ja kui pikalt seda sinist hetke on, et talle pihta saada. Olemas ta igatahes on, sest mõned on suutnud seda pildistada ja Fazer isegi shokolaadi valmis teha. Sinine hetk tekib talvel, peale päikese loojumist, kui valgus kuidagi langeb sellise nurga alt et kõik tundub värvuvat siniseks. Sinine hetk ei kesta kaua, peale seda algab pimedus. Tavaline õhtuhämarus.
Mulle tundus täna, et oli nagu päris sinine, see hetk, kui töölt tulin. Mõned korrad enne ka olen arvanud, et see on see. Võibolla peab selleks aga hoopis kusagil nt. Lapis olema, kus valgust rohkem ja valgusel ruumi mängida. Võib-olla aga on see sinine hetk ka midagi sellist, mis tuleb hoopis seestpoolt, et tunned et nüüd on sinine hetk. Kindlasti seda ka, ja kui ümberringi ongi lumine talv ja loojund päike värvib varjud siniseks, siis ongi käes...No püüan hetke edasi, eks näis.
Mõtlen täna kogu aeg surmast. Eitea miks. Anne saatus ilmselt mängib siin ka rolli. Ärevaks teeb, et me ette ei tea, kuidas ja kunas kohtume surmaga. Mõnes mõttes on see hea, et ette ei tea, kunas ta tuleb. Imelik, kas tunneme ta ära. Küllap tunneme, aga siis me enam ei saa sellest kahjuks rääkida. Siis oleme surnud. Sellepärast ongi surm ka salapärane. Mõnel puhul on surm julm ja halastamatu ja tuleb pealetükkivalt valel ajal. Nagu Nuuksukesele...Ja vanaisa oleks pidanud saama kauem elada, tema oleks pikemat elu väärinud selle sõna parimas tähenduses. Endast ma mõtlen nii ja naa, tegelikult , ah elatud ja rassitud siin ilmas juba küll , võibolla olekski aeg alla anda. Pole vaja enam nii hirmsasti mõelda et ilma minuta siin hakkama ei saadaks. saadakse küll, asendamatuid inimesi pole olemas. Ma ikka alles hiljuti muretsesin et kui ära suren et kuidas siis kõik korraldatud saab ja äkki suren siia Soome ja siis peab siit Eestisse viima jne. Ja siis tabasin end mõttelt, et - aga siis olen mina juba surnud ja nagunii kuidagi aidata ei saa. See mõte on küllaltki vabastav. Eks keegi ikka kuidagi midagi teeb, tegelikult minul on ju siis juba jumala ükskõik. Siis saabub sinine hetk.