Sunday, November 14, 2010

Üks sügisene pühapäev Porvoos. Tööl. Isadepäev.

Nüüd on juba pühapäeva õhtu. Kuulen et väljas on jälle sadama hakanud. Kui peale tööd haigla juures bussi ootasin, oli nii meeldivalt soe, selline sametiselt udune, aga nagu veits seda moodi et võiks külmale minna. Otsustas hoopis sadama hakata...
Sadamisega on siin Porvoos huvitav - väga tihti on nii et öhtul hakkab sadama, öö läbi sajab, ja siis hommikul kui mul vaja tööle minna , jääb sadu järgi.Ja seda on juhtunud ikka nii tihti et hakkan seda juba võtma ki seaduspärasust. eriti tore on et seda on juhtunud pea iga kord pühapäeviti, siis kui mul vaja jala tööle minna mingi 3 km haigla juurde. Tõesti ei mäletagi enam, kuna oleks pidanud vihmaga minema, ikka on kas sadu lakanud või siis kergeks udutamiseks muutunud. Buss pühapäeva hommikul ei käi, õhtul koju saan õnneks ikka bussiga.
Täna õue minnes oli meeldivalt soe, udune , sügiseselt veits rõske aga värske ilm. Mulle meeldis. Kodunt teele asudes pistsin kotti paar kääru kuivatatud saia, oravatele. Ah, alles praegu tuleb meelde et meil on pähkleid mida Londoni oravatele ära ei jõudnud sööta. Nimelt otsustasin ma hakata kuivatama saia-leiba mis haiglas muidu ära visatakse, et seda talvel metsa loomadele viia. Lõikasin siit majade juurest otse , ja seal staadioni otsa juures ühe maja õues on palju lindude söögimaju ja tavaliselt kohtab seal ka oravaid kes koos lindudega puudel hüplevad ja toitu nosivad. Täna oli 1 orav, kes oli üsna julge ja huviga vaatas kui ma kotist saia välja otsisin. Puistasin just saia sinna aia äärde, kui nurga tagant tulid välja 2 väikest koera kes meeletult minu peale haukusid. Peremees siis tõmbas kohe rihmad pingu ja kadus kiiresti minust mööda, siin on ju kõik koerad nii hästi ära kasvatatud et ei kõssagi, haukumisest rääkimata, avalikus kohas. Nii ma siis ei näinudki kuidas orav minu külakostisse suhtus, aga katuselt lendas alla tuviparv ja usun et nemad võtsid selle noosi endale. Aga mul oli veel saia ja metsa puistasin ka saiatükikesi.
Siis möödusin Lilli majast, ikka palju lehti on nüüd veel riisumata, ehk jäävadki kevadeks. Ja edasi astudes märkasin huviga et naaberkrunt mis müügis oli on ilmselt uue omaniku saanud, remont käib ja maja hoopis uue välimuse saanud.
Loomade surnuaiast möödudes nägin et päris mitmel hauakesel põlesid küünlad, ja lilli oli palju - siin peetakse ikka lahkunud sõbrakesi meeles kenasti.Jõulu ajal süüdatakse igal haual küünal, siis on loomasurnuaed lausa tuledemeres.
Äkki kuulsin mingit huvitavat häälitsust, algul ei saanud arugi kust see tuleb, taevas ühtki lindu polnud. Aga siis kuulsin mere poolt tiibade pladinat ja see pilt oli küll vaatamist väärt! Luiged, loendades sain neid 14, suplesid madalas lahesopis ja laksutasid tiibu ja jutlesid häälekalt, ilmselt kogunesid äralennuks. Mõned paarid ujusid vaikselt , ikka kahekesi. Truud ju. Ilusad valged linnud kolletuvate kõrkjate vahel, sügisese sinitaeva all - see pilt oli nii pidulik kui kaunilt kurb ühteaegu. Oleks tahtnud istuda kännule ja nutta...ei teagi miks. Kurb ma nagu polnud, lihtsalt nii ilus oli et ajas nutma. Tõstsin neile viipeks käe, soovisin head teed ja et nad ikka kevadel sama moodi siia tagasi jõuaks. Et ma ootan...
Siis tulid veel ühed koerad vastu ja siis oligi juba haigla. Läksin ka alla suurde haiglasse, et tööriideid võtta, haigla uks oli veel lukus. Mulle nii jubedalt meeldib haigla hommikul vara, siis kui kedagi ei kõnni ja kõik veel magavad. Imetlesin õitsvaid bugenvilleaid valopihal ja töllerdasin niisama ringi, ma ei õpi kunagi ära kuidas liftiga täpselt õigesse kohta sõita, haigla suur ja sopiline. Võtsin oma riided ja läksin üles meie haiglasse ja alustasin tööpäeva.Haigeid oli vähe ja kuna oli isadepäev siis sai igasugu häid asju söödud. Ja oli igati tore lahe tööpäev. Ühtul koju tulles kohtasin jänkut.
Natuke mõtlesin isale. Tema on siitilmast juba lahkunud, ega me suured sõbrad olnudki, palju on väga halbu mälestusi. Aga nüüd õhtul põleb mul siin laual ikka küünal nii tema kui vanaisa mälestuseks.

No comments: