Friday, November 30, 2012

Tuisk. Kalevi sünnipäev 30. nov. 1984


Tuiskab...Juba eile õhtul hakkas tuul undama ja pea olematuid lumekübemeid mööda ilma laiali keerutama. Öösel arkasin üles selle peale et tuul akna taga ulgus. Vesi minu veskile - mulle meeldivad igasugu looduse stiihiad olekus kui ma ise neist piisavalt eraladtud ja safe olen. Tuisk meeldib eriti, selline hull jalustmattev tuuline lumetrall, mis nagu tahaks sind maapealt minema pühkida ja sulle õige koha kätte näidata. Ja siis mina võitlen selle tuisuga...Ja jään võitjaks, naudin ja naeratan talle - see meeldib mulle veel kõige rohkem!
   Aga täna tuisk mulle ei sobi. Täna 28 aastat tagasi sündis väike Kalev, pisipisikene, armas esikpoeg. Siis oli Tartus Toomemäel väheke lund, maa musta katte all ja isegi päike tuli meid tervitama. Nüüd aga ei lase seesama tuiska Kalevil siia minu juurde sõita. Juba eile õhtul helistasime ja me mõlemad olime seda meelt et vaatame mis ilm teeb, et mõttetu on hakata kahtlase ilmaga tulema ja riskima. Tean neid sügisesi torme, olen ise paar korda kogenud. Õõtsud seal laevas mürava mere meelevallas ja ei saa enda heaks mitte midagi teha. Õõtsud ja õõtsud ja aina kuulad et sõit pikeneb halva ilma tõttu tunni, poolteist, kaks tundi. Nojah, seda tormi mida kunagi noorema Jaapani merel kogesin, ei saa muidugi võrrelda, aga...torm on torm ja ebameeldiv ikkagi.
Täna hommikul ärkasin juba kell 4 üles selle peale et akna taga laulis, ulgus ja kees . Puude oksad kaardusid hullumoodi, valget vahtu keerutas ümber katuseharja ja vastasmaja peaaegu polnud näha. Oleme nüüd Kaleviga terve päeva helistanud ja oodanud, et äkki tõmbab tagasi. Aga kui arvutis laevapiletite veeru avasin, nägin et kõik tänased vaäjumised nii Tallinnast kui Helsingist olid tähistatud hüüumärkidega - laevad ei müü pileteid. Ilmselt ka ei välju. Lennukitega olevat sama asi olnud.
   Ja nii ei pääsegi mu armas poja sealtpoolt siiapoole, kuigi meritsi eraldab meid vaid 80 kilomeetrit. Vahust ja möllavat vett. Kalev käis sadamas ja kuulis et torm olevat dokis seisva Baltic Printsessi vintsdest lahti tõmmanud. Sellist asja pole kuulnudki. Aga hea on teada et mu laps on Tallinnas kindlal maal ja täna ei hakka tulema. Eks homme vaatama kuidas ilmaolud on. Siin on küll veidi vaiksem, aga laterna valgusringis näeb ikka kuidas lumehelbed tuule taktis tantsivad.


   Sellisel ajal oleme sündinud , mina ja mu poeg - sügava pimeduse ja sametise romantika lapsed. see on omamoodi ilus ja armas aeg...Kuu ja küünlakolmnurgad akendes valgustavad nii pimedust kui hinge.

No comments: