Roos sünnipäevaks osa 3

Ja nii ma siis käisin seal haiglas kuni eilseni, so neljapäevani.
   Mõnes mõttes oli päris huvitav oma haiglas patsient olla. Muidugi kohtasin koridorides oma kaastöötajaid kes kõik head paranemist soovisid ja kaasa tundsid.
   Selle õige koha leidsin kergesti üles ja palatis oli meid 3 , üks mees ja üks vanem rootsikeelne proua. Kuna seal olid parajasti ametis ka praktikandid, siis tegi üks mulle kanüüli korgi avamisel veidi haiget, aga no ainult veidi - no nad ju ka peavad õppima ja harjutama kellegi peal.Mulle ikka nii väga meeldib siin soomes see meditsiiniline käitumine, kui nii võiks nimetada. No patsient olla on ikka nagu ta on, haigust ei soovi ju endale keegi. Aga personal - kõik on nii naeratavad, nii rahuliku, tatsuvad aga rahulikult oma asju tehes. tavaliselt tuleb alati veidi pekemalt oodata, tundub et siin on kõigil aega ...Aga kuhu sellel haigel siis ikka nii väga kiiret on. Ja samas olen tajunud et see ootamine tegelikult maandab pingeid, eriti minusuguse pabistaja puhul. Ja olgu siis need arstid nii naljakad nagu nad on, trummimehed või muud mehed - kuidagi mina tunnen et usaldan end nende hoolde, et nad hoolivad ja ikka teavad mida teevad. No jah need meie tööarstid ongi veidi teine tera - nemad on ju haigla juhtkonna poolt paika pandud ja sellised veidi poolarstid, nemad vaid saadavad edasi, ega nad ju ise ei ravi. Nemad võivadki trummimehed olla.
Meile pakuti seal palatis süüa ka, sai mahla, jogurtit või bagetti. Kolmapäeval, kui mul oli sünnipäev, ja juba enne olin naljatamisi vihjanud et näe sain enne sünnipäeva juba roosi, siis nüüd naersin et võiks väikse annuse punaveini ka sinna üles vooliku otsa panna. Siis nad kohe kõik naersid, mul hakkas isegi veidi piinlik, nagu oleks tegu mingi elukutselise viinaninaga kes voolikte otsaski aina mõtleb kust tiba märjukest hankida. Ja siis see vanaproua oma jogurtitopsi õngitsedes õngitses oma kanüüli vooliku otsast lahti, nii et veri voolas voodisse. No ta ärevalt seltas rootsi keeli, ma ei saanud aru ja ei näinud ka oma voodist. Siis hõikusime mõlemad kooris Apua! Hjälp! Hjälp! aga muidugi keegi ei kuulnud. Nüüd mul polnud punast nuppu ka, nagu kunagi varem, kui ikka tõesti abi vaja on siis sind keegi ei kuule. Mina sain oma tilgutusega liikuda, proua oli juhtmega seinas kinni. Ma siis suundusin oma statiiviga abi otsima, ja jälgisin vaid rattaid, ja põrutasin seinal nurgiti olevasse telekaase! Õnneks jäi kõik paika ja terveks ja mulle juhtmed külge ja siis juba tulid õed ka ja kõik sai korda. Proua oli mulle siiralt tänulik.
   Eile oli verevõtjaks meie A osas, ehk siis oma töötajad saavad labrasse eelisjärjekorras, üks noor eeti tüdruk. savonlinna haiglaste meile tulnud, neljandat päeva siin. Nime järgi nägi et eestlane ja siis edasi rääkisime eesti keeles. Ta ikka ütles et see arstluse värk eestis on hetkel väga halvas seisus ja rõõmustasime koos et siin mõlemad selle riigi turvas oleme. Kui kabinetist välja tulin, istus ühe kse taga suur must koer - no seda koera ma juba tunnen. Tema perenaine on vaegnägija, liigub mehhaanilise sõidukiga  ja see on juhtkoer, aga kabinetti siis ta viisakalt ei läinud vaid ootas ukse taga . Olen neid kohanud palju poes, linnas ja meie roosipargis. Armas truu koer.
   Kuna mu käsi oli juba väga punane siis otsustati kanüül eemaldada ja tänasest olen tableti antibiootikumi kuuril. 40 tabletti 10 päevaga. Küll oli hea tunne kui sidemed ära võeti, kuigi käelaba on sinipunane, aga ei enam valu tegevat kanüüli ja saab käsi pesta normaalselt.
   Ja siis ma läksin linna ja ostsin endale naaritsakasuka!