Friday, November 23, 2012

Roos sünnipäevaks osa 2

Kuna ma pole viimasel ajal siia blogisse kirjutanud siis teen nüüd neid ülestähendusi selliste osade kaupa, et kindel olla kas kõik ikka talletub. Kirjutasingi just enne pika jutu 2 osasse, ja pagan ei tulnud läbi. Arvuti hakkas tõrkuma ja ei saanud salvestda ega midagi, kogu mu üllitis lenadas vastu taevast.  Aga ma olen visa vennike, mis sitasti see uuesti. Aega mul ju on, olen haiguslehel.
   No olin siis kenasti 2 vabapäeva , laupäeva ja pühapäeva kodus, neelasin rohtu ja vedelesin voodis. Isegi õues ei käinud, oli ikka selline takkus olemine ja käsi kuumas endiselt.
   Esmaspäeval otsustasin ikka tööle minna, sest nädalavahetusel on keeruline asjast Leenale teatada ja temal asemikku otsida. no muidugi kui ikka vaja on siis saab ka otse koju jääda, aga ma arvasin et saan parema käega hakkama, põletik oli ju vasemas küünarnukis.
   Aga helistasin kohe hommikul Cristelile et soovin arsti aega . Too vastu et kahjuks saab alles kl. 14ks aga kui peaks varem mõni aeg vabanema et siis helistab. tegin siis tasapisi tööd , õnneks oli vaikne ja vähe patsiente, aga kui kell juba 14.15 sai siis panin padavai alla haigla poole minema.
   Ooteruumis oli 2 inimest minu ees, aga kui arst tuli siis võttis minu kõigepealt ja ütles et minuga läheb kiirelt, et vaid vaja kontrollida. Arst oli toosama trummimees. Kui käe tagurpidi pööras, et küünarnukki näha, tuli kohe `´Tämä on ruusu!`` Koheselt saateleht meie valvepolikliinikusse ja koheselt vaja hakata soone siseselt antibiootikume andma, kuna punetus oli juba kolme käelaba laiuseks läinud.
Võtsingi siis jope käevarrele ja matkasin haiglasse. Olin meie haiglas polikliinikus patsiendina teist korda elus, esimene kord oli selle kõrge vererõhuga ja siis ka kupatati koheselt arsti telefonikõne peale. Jälle oli hea asi see et olin haigla ametiriietuses, punane ohunupp rinda ehtimas - kohe aru saada et omad joped, ja veel psühhiaatriast! Valmistusin juba pikemaks ootamiseks, aga õnneks varsti tuligi noor meesarst ja kutsus mu sirmi taha läbivaatluseks. Vererõhk oli muidugi jälle üle piiri kõrge, aga selgitasin ka et olen terve päeva arstile pääsu oodanud ja pabistanud et mis selle käega siis üldse lahti on. Ja kõrva sisse torgati mingi väike masinake, mis klikk tegi. See oli kiirtermomeeter, mis koheselt palavikku näitab - väga nobe ja mugav. Kõsimused küsitud, palus ta mul ooteruumis vereproovile saamist oodata. Varsti tuligi tüse tädike oma ratastel lauakesega, kus kõik verevõtuks vajalik olemas, ja asus mu olematuid sooni kompima. Muidugi selle ärevusega olid sooned jälle olematuks muutund ja ära kadunud, nii et seal ootesaalis ei tulnud asjast midagi välja. Läksime siis kõrvale kabinetti, ja kui ma toolil istudes veel õtlesin et olen ka verevõtul ära minestanud, soovitas tädi mul kushetile heita, sõnadega `´Emmä viitti sinua tästä lattialta nostelemaan tulla`´ ehk Ma ei soovi sind sealt põrandalt üles upitama hakata. Hahahaa, nojah! Igatahes saadi veri kätte ja viidi uurimiseks. Siis sain küll oodata, aga lõpuks saabus üks noor naisarst kes selgitas et asjad nii et algab tiputus ehk tilgutamine, et põletiku levikule piir panna kiiresti. Siis tuli kõige esimene noormees-arst ja paigutas mulle kanüüli paremasse kätte, kust siis tilkuma hakkas. Ah jaa, enne juba oli mu vasak käelaba kinni seotud, sest nad ei saanud verd mujalt kui labakäest.
Kui 2 pudelit mingit ainet oli minu siise tilkunud, tuli arst ja pani kolmanda pudeli rippuma. Siis ma küll juba vaatasin et ...no palju võib. Aga ta ütleski, et see on tavaline soolalahus, mis nagu uhab soone läbi et kõik kallis rohuke ikka sisse voolaks ja voolikutesse ei jääks. Ja et sooned ei tursuks ega põletikku ei tekiks. Too läkski ruttu, käsi mähiti sidemesse ja veidikese ootamise järel sain haiguslehe ja teadmise et homme tagasi tulla, enne vereproovi ja siis tilgutusse. Hoolduspolikliinikusse. Ma ütlesin et ma ei tea kus see asub, ta ütles et 5st osakonnast vasakule. ma arvasin et teen ennast ikka liiga lolliks kui ütlen et ega ma õieti ei tea kus see 5 osakond ka asub...Ma nimelt ei tea osakondi numbrite järgi, pigem nimetuste või et kes meie omadest kus töötab. Aga no mu suu polnud veel sidemes , ainult mõlemad küünarnukid ja mõlemad labakäed, niisiis lootsin et küll homme uurin ja küsin. ja läksin koju.

No comments: