Teele ja Ivo kostitavad sushiga ...

...ehk sushi kolmele.
   Ühel õhtul saabusid Ivo ja Teele õhinal koju ostudega ja teatasid et täna õhtul tuleb sushi. Oh mis tore! Minus tärkas ootus ja juba ette nautisin head suupistet.
   Nemad kas on mõlemad tublid kokkajad, Ivo siis isegi paberitega kokk ja Teele see kes meeleldi teeb süüa, katsetab uusi asju ja tõega juba omab väga laia kogemust igasuguste roogade ja hoidiste valmistamisel. Ta on ka pärit kodust kus , nagu kuulukse, on alati armastatud hästi süüa, sööki valmistada ja tohutul hulgal kõiki oma aia saadusi talveks talletada. Ja nüüd ongi tore et kokku on saanud kaks tublit noort inimest, et koos kokata ja teineteise seltskonda hea suupärasega rikastada.

   Juba uue aasta tulekul kodus olles kuulsin et Teele oli oma külalistele sushit valmistanud  ja kuna seltskond oli rahvusvaheline, siis päelvinud kiidusõnu ka kellegi lausa aasia päritolu külalise suust. Nii et igati usaldatav meister. Nüüd kasutati valmistamisel siutsulõhet, marineeritud kurki, värsket kurki, avokaadot, paprikat. No mõistagi siis immutatud riis, wasabi ja ingver ka.

Kõrvale jõime kõik kokat, kuigi me kõik äsja olime just lugenud Facebookist seda õõvastavat hoiatust mis kaka meie kehasse sattudes teeb. Nojah,...aga maitseb hästi . Ja tegelikult sama õõvastavaid stoorisid võiks ehk kirjutada pigem alkoholi ja paljude muude asjade kohta, mida endale sisse sööme. Nii et kõik arvasime et kui tagasihoidlikult tarbida, siis see pisku kaokasõõm ehk ei tapa. Vast teeb tugevamaks,  st. kuna liikvel olgi gripipisik, siis et koka ehk tapab ka need oma laastamistöös ära.
   Maitsev oli küll, nämm-nämm. Kui teised juba ägisesid siis mina aga ikka sirutasin kätt ja mugisin edasi, va täitmatu. Need sushid maitsesid küll palju paremini kui viimati Porvoos sushibaarist ostetud. Kuigi ka nood valmistati koe meie silme all ja olid maitsvad küll, aga mitte nii. Kunagi paar aastat tagasi oli meil siin maja nurga taga kallis gurmeepood, kust sai tellida jaapanlasest koka poolt valmistatud sushisid. Vaat need noorte tehtud palad olid sama head või isegi paremad!
Tore kui sul on sellised head kokad ligiduses, kes maitvate palade laualejõudmise eest hoolitsevad.

Tagasi Soomes. Eesti puhkus seljataga.

Saabusin üleeile õhtul. Kui ma päev enne Tartust äratulekut nagu iseenda ees vabandasin et veel ikka ei saa ära sõita, kuna see ja too asi on veel tegemata ja nüüd on mul aega ja peaks ikka rohkem ära korraldama, siis lahkumise päeval, kui piletid juba ostetud  jne, tundsin et vat nüüd on hetk ärasõiduks küps ja õige. Kindlasti on see sisetunde küsimus,  et kunas tuleb ennast sundida midagi  tegema sest valikut lihtsalt pole; ja kunas ise tunned et vaat nüüd ja praegu tahan ja toimin just nii. Igatahes päris valutu oli tunda et nii, täna aga istun jälle bussi ja õhtuks olen juba Porvoos. Nojah, etterutates peab mainima et minu puhul ikka nagu päris ilma minoorsete emotsioonideta ei saa, sest kui Porvoosse jõudsin oli küll täiesti hea tunne kohal olla, aga juba õhtul tundsin puudust sellest et Tartus olid pojad ikka mu lähedal, või kasvõi telefonikõne kaugusel. Nüüd enam mitte, ja sellest oli nii valusalt kahju, ja taas olin üksi. Üksi. Üksi.
Ilmselt on mulle määratud kogu elu suures plaanis kulgeda üksi ja oma teed. Või ei oska ma tajuda inimesi enda ümber sel viisil, et tihti ka suures seltskonnas end üksikuna tunnen. Kuigi omast arust olen vägagi avatud, kontakteeruv ja hea suhtleja. Ja tegelikult mulle meeldib olla üksi, naudin seda. Aga veel rohkem mulle meeldib kui mu lähedased oleksid mu lähedal, nii et oleks võimalik olla nii nedega koos kui ka üksi, vastavalt soovile ja tujule. Aga - kõike me elus ei saa. Üks mu lemmikütlusi pärinebki Winfred Opralt, kes on öelnud et ``me võime küll elus saada kõik, aga me ei saa seda kõike korraga, samaaegselt``. Selles on iva.
   Mulle on alati olnud väga, väga tähtis et keegi mind Tartust ära sõites bussile saadaks. Juba algusest peale, ja alati ongi saadetud. Kas Ivo või Kalev või mõlemad koos, viimasel ajal ka Ivo koos Teelega. Korra tulin kodust bussile üksi ja see oli ikka väga valus , niimoodi üksildaselt lahkuda. Aga kui saadetakse, siis on vahva, ei tunne seda ängi mis mul tavaliselt ikka tuleb kui on see hetk et jätad nagu ühe armsa elu seljataha ja liigud kaheteistkümne tunni jooksul nii busside, laeva kui trammiga teise ellu, mis ju ka tegelikult on hea ja armas. Aga maha jätta on raske, lihtsalt ära minna. Sellepärast ongi tore kui saatma tullakse, siis saab kuni bussi astumiseni olla saatjaga koos ja ei tunneta seda üksinda äraminekut nii teravalt. Ja juba bussis istudes, akna tagant saatjale lehvitades, oled tegelikult juba teel, ja siis muudkui suundud eemale.
   Sel korral olin juba leppinud, et tuleb üksi minna, sest Ivo on nüüd ka päeval tööl ja Kalev oli raskes gripis. Mis seal ikka, toime tulen. Aga tegelikkuses kujunes hoopis nii, et Teele, kes oli ka gripis ja arstilt veel haiguspuhkust juurde sai, oli hommikul koos minuga kodus ja jutustasime , ja Ivo tuli töölt lõunale ja kohtusime kaubamaja juures. Käisime veel koos Rimis , ostsin kaasa teele viinamarju ja Ivo ostis endale lõunasööki, ja Ivo saatis mu bussile. Oh kui meeldiv see tunne oli, et kõik nii hästi läks!
 Laevas ikka nagu tavaliselt, karaoke ja kohvrist saiakeste pugimine, ei viitsinud isegi parfürmeerias ennast sisse kreemitada. See ongi rohkem tuleku ajal, kui tahad ennast ilusaks meikida, sest Soome jõudes on nagunii pime ja õhtu käes, mis ilu seal enam vaja. Trubaduur oli ka selline värvitu, mulle üldse ei meeldinud.
   Aga hoopis tore oli kui laevast väljumist oodates ühte Porvoo eestlast, Anitat nägin. Ka kohe ukse lähedal, et esimesel võimalusel liikuma pääseda ja kohe trammile saada, kiirelt Kamppi Porvoo bussile. Nii panimegi padavai mõlemad ühtse massiga ajama, ma ka ikka sammusin oma paranenud jalaga päris vilkalt mööda neid pikki koridore, Eckerölt on ju hirmus pikk mahaminek. Jõudsime Anitaga pea samal ajal ootavale trammile, kusjuures Anita ütles et tema piletit ei osta. Mul hakkas ikka kripeldama ja mina ostsin, no kontrolli loomulikult ei olnud. Pärast oli nagu veits kahjugi, sest ega vist paljud ei osta piletit, kellel just kuukaarti ei ole. Kamppi tulima ka eri teid pidi, mina nurgauksest liftiga ja tema sõitis veel peatuse edasi ja tuli üle väljaku. Mina jõudsin loetud sekundid varem, ja ilmselt see lifti tee on ikka lühem ja siseruumides, aga siis peab täpselt teadma seda reitti et mitte aega kaotada. Igatahes kohe keeras ette Porvoo buss, roolis istus noor soomlasest juht kellega Anita kohe vestlusse astus. Ja nii Porvoosse saabusimegi, pimedas, küllaltki jahedas, aga siin on ikka veel üsna roheline kõik. Isegi vahtrad pole veel eriti värvilised. Aga tunduvalt jahedam küll kui Tartus. Ja kodus juba köetakse, tuba oli saabudes meeldivalt soe. Lohutus seegi, kuigi olin üsna kindel selle kütmise kohapealt.
   Ja kui olin uksest sissepääsemiseks umbes pool meetrit reklaami ja muud makulatuuri eemale lükanud, kohvri sisse veeretanud ja kodu üle vaadanud, tabas mind terav kahetsus et ma Tartus ikka kolme nädalaga nii vähe teha ja nautida jõudsin. Miks küll? Olin seal kogu aeg nii väsinud, tujutu, üksi, eksinud, kurb, tusane, isegi enesele vastik ja tundsin end kodus nagu külaline. Isegi toredaid hetki nautisin nagu läbi mingi prisma, uduselt. Ma nagu ei pääsenud kellelegi ja millelegi lähedale, kõik jäi kaugeks, kaudseks ja häguseks. Ja ma ei arva et selles keegi teine süüdi oleks, ilmselgelt on asi ikkagi minus eneses. Aga miks nii? Ma ei tea...kahju on raisatud ajast. Kahju et ei osanud täiel määral nautida. Aga ikkagi oli see vaheldus, ja juba eile hakkasin lugema päevi mil taas oleks võimalik Tartu koju minna. Kunagi novembris...

Aga jah, selline olen ma alati olnud - ikka tahtmas midagi muud kui mul parajasti on. Võibolla see polegi nii paha, vähemasti asjal on perspektiivi...Hahaa!

Mis mulle meeldib ...ja mis ei meeldi.

Haa! Olen Eestis, Tartus, kodus. Juba kolmandat nädalat...So nii kaua, et tahan juba koju. Mis kodus ja mis koju, võite küsida. Imelik jah, see tunne meil, kellel kaks ja enam kodu ja mitu kodumaad. Kui olen Soomes siis tahan siia, Eestisse. Ja siin olles on selline äraeksinud turisti tunne, nagu oleks iseendal külas. Just nimelt, selline tunne ongi kogu aeg nagu oleks iseendal külas. Isegi kodus on juba selline külasoleku tunne.
No ma ei kurda ega hädalda. Mul on puhkus ja olen vaba mees, so tegelikult siis ikka naine. Ja olen vaba siin olema ja siit lahkuma, kui tunnen et aeg õige ja küps on. Keegi mind kinni ei hoia. Siis saab jälle teiselpool lahte unistama hakata kuna laevaga siiapoole kaldale pääseb. Ma olen eluaeg selline rahutu olnud, tahan aina seda mida mul hetkel pole. Ja kui mõni asi kaotet, siis oskan alles hinnata millest ilma olen jäänud. Ega selles eas enam õpi ka, vaevalt.
   Aga selle meeldimise juurde. Nii meeldiv on kui inimesed on avatud, reageerivad kiirelt, nende mõte on liikvel, eriti kui nad on minuga samal lainel. Nii meeldiv on hommikul arvuti avada ja virtuaalselt käia külas oma blogisõpradel, kaasa elada nende rõõmudele ja muredele. Mulle meeldib kui hilisel hommikul kommenteerin Mäemamma blogi ja lõuna ajal leian sealt juba vastukommentaaari. Mitte nii, et kui siin Tartus kellegagi hakkad plaanima kokkusaamist, kohtad probleemi et `´tantsukaart`´ on nii täis et ega ikka enne paari kuu möödumist polegi võimalust vaba tunnikest leida et kusagil kokku saada ja tass kohvi juua. Seda kummalisem, kui nii käituvad üsna kodused, tööta ja väheliikuvad inimesed.Kui mõni käib tööl, siis jäetakse mulje et tööl ollakse 24/7. No vabandage, ma käin ka tööl! Aga siiski mitte ööpäevaringselt ja ilma puhkepäevadeta. Vaevalt see Eestiski teistmoodi on.
 Loomulikult aktsepteerin nende otsuseid, mis muud valikut mul olekski. Lihtsalt  - ma tõesti ei mõista, miks siinsetel inimestel mõte töötab nii aeglaselt ja elu lihtseigad nii suurt mõttepingutust ja eneseületamist nõuavad. Jumala eest, ma ei saa aru. Ma suudan vaevata suhelda inimestega Londonis, Stockholmis, Luxemburgis. Aga Tartus kunagise sõbrannaga kohvikusse minek  nõuab tihti tohutut helistamist, ümberhelistamist, mõttepingutust ja lõpuks vajub kõik ikka ära ja asjast ei tule midagi.  Muidugi teatud inimeste puhul, ja taas teistega on kõik lihtne ja sipsti paigas. On siis siis tegu nn. tõeliste sõprade ja  lihtsalt tuttavatega? Kus läheb see piir? On mõnedel elu tõesti nii ülearu keeruline või suhtlus komplitseeritud? Vaat minu mõistus seda ei võta ja üha enam saab selgeks et õigem ja lihtsam on kõige minevikuga passiivselt hüvasti jätta ja lasta sel lihtsalt minna. Unustada. Ka inimesed. Pole vaja teiste  argipäeva trügida ja nende elu keeruliseks teha. Parem istu vaikselt oma Soomes ja ära jää kellelegi jalgu.
Aga pilvises taevas on ka päikesekiiri, satub minugi teele veel inimesi kes mu käekäigu kohta huvi tunnevad, kohvitada soovivad ja mulle külla tulla või mind külaliseks kutsuvad.
Aga ikka ma ei saa aru kuidas on kergem suhelda kellegi teises Euroopa otsas elavaga, ja kui Tartus või mujal maailmas kokku saame oleks nagu eile lahku läinud. Samas mõne eluaegse sõbrannaga ei suuda telefonitsi kolme lauset rääkida. ilma et piinlikku vaikust tekiks. Mis värk on?

Karkudega roosiaias.

See roosiaed, ehk siis Roosipark nagu siin kutsutakse, asub kohe minu maja naabruses. Ühel pool on jahisadam ja teisel pool siis roosipark, pole kehvasti valitud elamiskoht, ega ju!?.

   Roosipark jääb Empiirlinnajao sinna osasse kus vanad villad asuvad. Tööl käies läbin selle pargi igal hommikul tööle minnes ja õhtul bussilt tulles . Selline lilledega kohtumine annab päevale alati rõõmsa alguse ja kui töölt koju tulen on siin enne tuppa minekut hea istuda, vahel on mul kaasas isegi raamat või ajakiri.Vahel liiga väsinuna panen lihtsalt silmad kinni ja lasen päikesel näole pai teha. Nii mõnus.  See polegi pargiks eriti suur maa-ala, aga eriliseks teeb asja see et siin kogu aeg nii lume sulamisest kuni uue lume tulekuni midagi õitseb ja lõhnab. Õitsemine algab kevadel nartsissidega, siis karikakrad, pojengid, muud püsililled ja muidugi roosid.Hästi palju roose, mis õitsevad kuni lume tulekuni ja mõnel aastal on nii et elavad üle isegi mitu esimese lume tulekut. Lausa uskumatu kui tugev ja külmakartmatu  võib olla üks uhke punane pargiroos. Teised sordid külma nii hästi ei talu.

Nüüd kui mul siin olude sunnil tuli käimisel kargud abiks võtta, oli just see roosipark esimene suur pingutus,  saavutus ja lõppjaam  kuhu peale mitmenädalast  toasistumist nõuks võtsin minna. See oli üks ilus pühapäeva õhtu, kõik oli akana taga sume ja suvine, ja vot siis ma äkki tundsin et lõpp, nüüd välja  ja vaatame kaugele jõuab. Õnneks teekond sinna pole pikk, ehk mingi 7-8 minutit üle tee minna, ja siis on kohe võimalik pingile istuda et jalgu puhata. Kui nüüd sel korral pingile jõudsin ja maha potsatasin , valdas mind suur õnn ja rõõm. Jah, õnn avaldub mitmel kujul - kes saab lotos jackpoti, kes uue auto või hea töökoha, kes kohtab armsat kaaslast või kelle ellu tuleb koer. Igaühel oma õnn. Aga õnn saab ka olla see kui suudad kõndida omal jalal, kasvõi kargu abiga, toast välja värske õhu kätte, suvesse, parki kus sind õmbritseb õitsvate rooside puna ja lõhn. Ja peab meeles pidama, et ülim õnn on üldse elada ja  elus olla ! Kuigi see tundub ju nii iseenesestmõistetavana, ei saa sulgeda silmi selle ees kui habras on siiski meid ümbritsev elu. Tuleks olla tänulikum ja osata seda rohkem hinnata.

 

   No nüüd peale seda esimest saavutust olen käinud siin istumas küllalt tihti, lihtsalt niisama aega veetmas või tulnud poest koju pargi kaudu. Poes käin ma sellise ratastel kotiga, hea lihtne veeretada ja ei pea käe otsas tassima. Sellised rataskotid on siin väga armastatud, eriti vanemas eas inimeste hulgas. 

  Suve hakul tundus et sel aastal ei saa roosidest õiget nahka, olid teised sellised kuivanud ja väetikesed, ei ajanud pikka aega kasvusidki. Talve eel  jäeti roosid tagasi lõikamata ja ilmselt see mõjutaski kevadel kiiret arengut. Kui aga Õielõikaja tuli ja vanad kuivanud oksad eemaldas ja uutele enam elujõudu andis , läks asi hooga käima ja minu arvates on just sel suvel mõned sordid eriti õierohked. Õielõikaja, küsite, et kes see veel on. Õielõikaja on üks suurt kasvu vanem rootsikeelne aednikmees, kes näeb välja tegelikult nagu jota. (Võibolla lisaks oma aednikuametile ta ongi jota, ega mina näe ega tea mis ta vabal ajal teeb). Ta on selline suur ja hõredate juustega ja mäletamist mööda ka punase näolapi ja ninaga. No viimase osas ma ehk eksin ja liialadan. Igatahes ta kas ei oska või ei räägi soome keelt. No Porvoo ongi ju tegelikult enam rootsikeelne kui soomekeelne linn, nii et rootsi keele rääkijaid on siin igal juhul piisavalt. Haiglas on mulle jutustatud, et aastakümneid tagasi oli üsna levinud, et siinsed kohalikud lausa sihilikult  ei rääkinud soome keelt,  ja küsimuse peale vastasid rootsi keeles. Polnud nende asi kas küsija seda oskas või mitte. See on see ajalooline taust, nagu Eestis  ühe tesie rahvusega. Peidetud vaen ja võitlus. Minu töökaaslane Raija  mäletab kesklinnas ühte kioskit, kus müüja ei vaadanud enne su poolegi , kui oma jäätist või viinerisaia ( no siis polnud see veel kuum koer) rootsi keeles ei küsinud. 

Aga mina saan Õielõikajaga suhelda ka ilma rootsi keelt oskamata. Nimelt siin paar aastat tagasi ma juhtusin parki just kui ta närbunud  ja veidi äraõitsenud roosiõisi oma suurde plastmasskorvi lõikas. Siis ristisingi ta salamisi Õielõikajaks. Ja minul tärkas kohe hea idee , et kui küsida neid suuri õisi endale et nendest võiks proovida roosimoosi keeta. Roosimoosi retsepti olin jus saanud mingist UK blogist ja seal aga kõik kiitsid kui imeline ja hea see on ja sobib igale poole küpsetistele ja jäätisele jne. No ja kui ma siis neid õisi küsisin, et kas võin endale võtta, tegi Õielõikaja paar kiiret liigutust oma kääridega  ja ulatas kohmaka kummarduse saatel mulle paar pikavarrelist kaunist roosi! Hm, nojah! Ega polegi enam aastaid juhtunud et võõrad mehed avalikus kohas kesk linna sulle roose kingivad...Ma siis ka ei hakanud selgitama oma kulinaarseid plaanitsusi, võtsin aga punastades oma roosid ja näitasin keha keeles ja soome sõnadega oma siirast tänu. Selline siis Õielõikaja. Eelmine aasta töötasid pargis ka mingid noored, mul oli päris kahju et oma vana tuttavat ei kohanud. Aga sel aastal on Õielõikaja taas tegutsemas. On veits vanemaks ja rohkem kööku jäänud.

 Aga roosid on uhked. Ja kuna mul aparaat enamasti käekotis on, ja pargis kedagi polnud, oli mul seal hea uhkes üksilduses iseendale poseerida et ikka üles võtta et ma tõesti seal roosiaias karkudega ringi olen koperdanud. See iseenda pildistamine on paras kunst, ma ei tea kuidas Ivo alati nii vaevatult enda kenasti pildile saab. No tal pikem käsi ka. Mul jääb pildile tavaliselt kas pool pead või mingi tohutut musklit kujutav käsivars, ja siis on koon alati kipras ja silmad suurest pingutusest taeva poole. Roose on palju lihtsam pildistada. 

Midnight in Paris.

Ei, mina ei käinud Pariisis. Ei keskööl, ei karkudega ega ilma. See on film, nagu teate.


Lihtsalt selline tore armas Woody Alleni filmikene tema Euroopa linnade triloogiast.  Pariisi film on nendest see kõige esimene, siis tuli ``Vicky and Christina in Barcelona`´ ja eelmine aasta nägin siin kinos Rooma filmi, `´With love to Rome`´. Ta ise osaleb igas filmis mingi pisikese suht tähtsusetu rollikesega, nii armas. Teised filmide osatäitjad on muidugi tippklassist.
   Seda Kesköist Pariisi olin ma enne juba mitu korda vaadanud, koos Ivoga  ja koos Kaleviga, sest see on meil nii kõvakettal kui arvutis. Minu jaoks avastas selle filmi Ivo, ja mina omakorda tutvustasin Kalevile. Kõigile meeldib . Minu jaoks on väga suur vedamine et mu poegadel on hea filmimaitse ja eriti see et nad mõlemad  minu maitset väga täpselt teavad. Alati kui filmi valimiseks läheb, siis ikka et emme sulle peaks see film meeldima. No eks nemad muidugi vaata lisaks ka  teissuguseid filme , rohkem noorte inimeste maitsele. Aga koos olles vaatame nö. emme filme.Ja klassikat.
  Kui pojad veel kooliealised olid siis alati koos vaatasime öiseid Oscarite jagamise gaalasid. . Siis suutsin mina ka veel kogu öö üleval olla ja aovalguseni vastu pidada, kuni kõik kuldmehed endale õilsa omaniku olid leidnud. Viimased aastad ma lihtsalt ei suuda, ei suuda öösel nii kaua ärkvel püsida. Aga kuna me lastega siis neid Oscareid jälgisime , said mu pojad juba üsna noorelt tuttavaks filmimaailma suurte tegijate ja aasta tippfilmidega. Teadsid, mida oodata ja vaadata. Ja mina omalt poolt rikkusin aastaid jämedalt koolikorda ja vastutustundetu lapsevanemana kobisin peale Oscarite saate lõppemist koos lastega põhku, lubades lastel sel päeval koolist puududa. Ega tundnud kunagi mingeid süümepiinu. Niisiis on need üleastumised meile kõigile vaid kasuks tulnud.
   Ma ei hakka seda Pariisi filmi siin ümber jutustama. Kes pole näinud, soovitan. Lihtsalt minu jaoks nii huvitavad need ajaloolised kujud kes seal oma ajastu miljöös tegutsevad. Tausataks romantiline Pariis oma turistliku võluga. Ma pole ise Pariisi jõudnud, aga olen sellest linnast palju lugenud ja pilte näinud tänu oma armsale blogituttavale Marisele. Marise silmade ja sule abil olen seda linna avastanud, arvustanud ja armastama hakanud. Nojah, tänapäevane 21. sajandi Pariis on muidugi hoopis midagi muud . Ja pariislaste kohta kirjutatakse kahjuks enam halba kui head. Aga see kõik ei loe..., nagu ütleb keegi teine oma blogis.
No ja miks ma sellest üldse siin kirjutan. Aga selleks , et pühapäeva õhtul juba hakkasin raamatut lahti tegema et lugemist jätkata, kui korraks televiisori avasin. Ja enneäe, juba esimesed kaadrid tuttavast filmist - tere tulemast vihmasesse Pariisi. Oligi seesama armas filmike, meie soome telekas, ma ei mäletagi enam mis kanalil. No miks mitte, seda filmi olen ma valmis alati ja ikka veel üks kord vaatama. Ja vaatamise käigus meenuvad ka need mõnusad korrad kui üks või teine poegadest on mul külas olnud ja koos nendega, punaveini pokaal käeulatuses, oleme koos seda filmi nautinud.

Lihtsalt niisugune päev.

Täna tundub et on selline jama päev milliseid harva, aga siiski ikka mõnikord olema satub. Päev algas juba väga vara ja kohe jamaga pihta. Nimelt  pannakse meie tänavas ja otse vastasmaja esisel teelõigul uut asfalti. Tegelikult on neil panijatel vist käsil selline aukude lappimine kogu tänava ulatuses sest linnapoole on juba uusi tumedaid kattekaike näha. Lihtsalt nüüd siis täna jõudis pidu otse minu akna alla. Nagu Soomes tavaline, algab siin igasugustel usinatel töömesilastel tööpäev kell 6. Nii ka nendel sidrunikollaste vestidega teetöö mesilastel. Kell 6 algab akana taga selline hirmus madin ja kolin ja mingid hiiglasuured autod nagu emalaevad voorivad kohale ja röögivad ja piibitavad ja edastavad ja tagurdavad ja selline tunne on et kohe-kohe sõidab mingi kallur või rekka otse mu aknast sisse. Mis sest et teine korrus, suured masinad ju! Mul on koguaeg aken  lahti, aga nüüd ei saa. See müra ja müdin on lihtsalt kohutav kuulata, sest meil on ju siin muidu vaikne nagu hauas. Nii et nüüd siis selline vastik jama, ja ajal mil mina kodus haiguslehel olen ja rahulikult ja kaua magada saaks. No ja ilmselt jätkub see trall ka otse minu maja poolsel tänaval, pole parata. Kodulinn vajab kaunistamist, justkui ta veel niigi küllalt kaunis poleks. 
   Õnneks toovad nad oma sodi hommikul kohale ja siis on praktiliselt küll terve päev vaikne, hahaa, kui välja arvata töömeeste eestikeelsed hõiked ja omavaheline jutt. 
   Lugesin hommikukohvi kõrvale blogisid , saatsin paar meili ja aelesin niisama netis. Aina enam kaldub mu valik soomlaste kirjutatud blogide suunas, eestimaised nagu ei tõmba enam eriti. Maitse asi muidugi, ma ei ütle et eestlaste hulgas häid kirjutajaid poleks. Aga see teema , välismaale elama asunud eestlaste elu, hakkab nagu natuke kaootiliseks ja laialivalguvaks minema. Nojah, laias laastus on ju elu igal pool ühesugune, olen ma ise öelnud. Suve aeg ka, väljamaa eestlased on kas suvitamas või Eestimaal, so kodumaad külastamas. 
   Ja ega siis kogu aeg ei olegi midagi hirmus huvitavat millest kirjutada, nii minul kui teistel. Mina murdsin jalaluu katki, kui Ivo ja Teelega siin mägesid mööda ringi ronisin. Juba juuni alguses, nüüd teist kuud haiguslehel ja kalpsan ringi karguga. Selline suvi siis, mis sest ikka kirjutada. Loodan vaid et jalakene terveks saab. Eestlase põhi mure on ju see et ikka tervist oleks nii et võimalikult palju tööd suudaks vehkida. Alguses oli küll võõras nii pikalt siin kodus lebotada, ma ju alati vabal ajal sõitsin koju Tartusse. Nüüd siis sundseis, ei sõida kuhugi, tööle ka ei saa. Ja veel uus ülemus ja suvine puhkuste aeg, raske asendajaid saada. Aga no selle üle muretsevad teised ja mina pole korvamatu. Pole õige nii mõelda. Ja nüüd, kui aus olla, olen selle kodus lebotamisega ikka väga ära harjunud. Saab magada , lugeda, telekat vaadata ( muide, teleka mingilt kanalilt tuleb igapäevaselt McGaiver  ja ükspäev oli isegi film Godzilla is back!) Igav juba ei hakka! No kuna mul siin kanaleid jagub siis õhtuti näeb ikka midagi mõistlikku ka. Kuigi põhiliselt loen, tuli hoog olemasolevad Henning Mankelli raamatud uuesti läbi lugeda. Mankell on tõesti hea.
  Raamatuid mul siin jagub, olen selle mõne siinelatud aastaga ikka väga hea soomekeelse kogu endale soetanud. Ja mis eriti tore, pea kõik mu eestikeelsed lemmikraamatud on mul siin soomekeelsena olemas! Kaasaegseid autoreid ja menuteoseid tõlgitakse pea samal ajal nii eesti kui soome keelde, ja nii on hea et Tartu kodus on eestikelsed lemmikud ja siin soomekeelsed  versioonid. Alati midagi mida öökapil hoida. Varem olin usin raamatukogus käija, aga nüüd saab ostetud nii palju raamatuid koju et nagu ei tekigi vajadust kogust laenata. Kuigi Porvoos on väga ilus, kaasaegne ja tohutu mõnus raamatukogu. Ja valik on ka päris hea, kunstiraamatuid on ikka väga hea valik.  
   Ega ma saanudki kodus neid asfaldipanijaid nii pikalt kaifida, sest kella 11ks oli mul aeg röntgenisse. Kuna ilm oli super, ei liiga kuum, siis otsustasin et lähen bussiga ega hakka taksot tellima. Paaril korral kui arstile minekuks takso olen tellinud, on saabunud ukse ette mingi keskmisest suurem must mikrobuss, kus istekohti 12 inimesele! Ja sinna on hoopis halvem astmetest üles ronida kui tavalisesse taksosse ja mulle ei meeldi üldse sellise suure bussiga sõita. Kasvõi tahaks tellides öelda, et olge kenad ja saatke mulle tavaline takso, mitte see 12-kohaline. Et reisin kahekesi oma karguga ja mulle pole nii suurt vaja.
  Selle suure taksobussi puhul tuli mul meelde üks naljakas lugu mida lugesin Teelel kaasas olnud ajakirjast. Eestimaal elanud üks mees, mingi restoraniomanik Tallinnas vist, kes iga hinna eest tahtnud kõigile näidata oma suurt rikkust. Tellinud siis restorani sõiduks 2 autot, kuigi sõitjaks olnud vaid tema üksinda. Aga reisis ta siis nii, et ühes autos sõitis ta ise ja teises sõitis tema kaabu. Vaat see on juba klass! 
  Aga mina sõitsin bussiga ja õnneks oli bussipeatus ka  selle Arstikeskuse peaaegu peaukse juures, siis hästi ligidal. Mida siin tavaliselt kunagi ei juhtu. Bussiga ei saa kunagi ei kuhugi poe, ostukeskuse ega tervisekeskuse juurde. Bussipeatus on tavalilselt sellistest kohtadest ikka mingi kas pool km, no vahel ka vähem , aga ikka tükk maad eemal. Ja palju siin neid on kes bussiga poodi või arsti juurde sõidavad. Ikka auto või taksoga. Võibolla on see ka selline väikelinna eripära, ma ei julge neid asju küll ülesoomelisteks üldistada. '
  Arstikeskuse (Lääkärikeskus)  juurest jätkas sama liin edasi mere äärde ja oli hästi mugav bussiga edasi sõita Haikkoosse, kus minu eestlannast sõbranna elab ja töötab. Tal on seal  mõnus (ja väga odav!) ametikorter, aga nüüd uues kohas nii et pidin küsima kuidas see üles leida. Kui nimetasin kelle juurde teed küsin, hakati minuga kohe eesti keeles rääkima, Haikkoos on ju  palju eestlasi tööl. Nii kodune.Haikkoo mõisas seal hotelliosas on sellised läikivad graniitparketist põrandad, mis klantsisid nii et mul läks silme eest kirjuks ja põrand tundus nii libe et peaaegu ei julgenud oma karguga sinna koperdama minna. Aga no õnneks jõudsin sekeldusteta liftini ja sealt edasi olid juba tavalised vaipkatted.
 Vahva oli nokalaata pidada , sõime koos kerge lõunaeine ja peale selle läksime mere äärde kõndima ja  pingile päikese kätte. Ikka mõnus on vee ääres - kerge laineloks,  lahel ringitiirutavad mootorpaadid ja valendavad purjekad.No purjekad tõtt öelda eriti ei valendanud, ilmselt polnud piisavalt tuult et purjesid üles tõmmata. 
Enam silmailu pakkus teineteise seltsi nautiv luigepaar, kes  meist väljagi ei teinud ja laisalt ringi tiirutas. Väga oleks tahtnud nendelt küsida et kas olete needsamad linnud kes kevadel Sikosaare kanalis uperpalle tegid. Ja et kas teil lapsi ka on. Aga , kahjuks ei oska luigekeelt. Jäigi saladuseks. 

     Sõbranna lahkus ära õhtusesse vahetusse tööle ja mina tulin bussiga koju. Vaatan et isegi selle lühikese ajaga on natuke päikest peale hakanud, isegi minule kes ma kunagi pruuniks ei lähe. Aga vee ääres ja puhas õhk, see mõjub. Püüdsin iseenda rõõmuks ja sõbranna rõõmuks ka, seal siledate kõnniteeplaatide peal ka veidi juba ilma karguta ringi kõndidda. Inimene õpib kogu elu, nagu laulus öeldakse. No nii minagi. Vaja ikka enne 60 aastaseks saamist kahel jalal ja ilma abiratasteta kõndima õppida! Nali naljaks, ega tegelikult nii naljakas polegi ja eks tulevik teeb ikka muret küll. Aga nagu Scarlett O´Hara ütles, et sellele mõtlen ma alles homme...nii püüan teha ka mina. Olla positiivne.

   Õhtul saab veel sauna, loodan hirmsasti et peale seda kuuma päeva tuleks äikest. Aga ega vist täna enam tule, eile öösel sadas ja välgud sähvisid nagu Oscarite jagamisel. Aga mulle nii väga meeldib saunalaval istuda kui väljas vihma kallab ja äike müristab. Ja kui sinna komplekti veel kuulub värske kaseviht ( mida mul täna pole) ja näiteks päeval korjatud maasikatest tehtud toormoos pannkookidega ( mis oli paar kuud tagasi, nüüd vaid mälestus), siis ei saa küll taganeda tõdemusest et elämä on laiffi. Aga no kõike head korraga ei saa ja mõni päev las olla lihtsalt niisugune tavaline. 

 
  
 

Sähköbussin kyydissä ehk turistina oma kodulinnas.

 

Sellel suvel sõitis Porvoos kolm nädalat ringi tasuta elektribuss. `´ Pärisemätön pärinävekotin `´ ehk ilma põrinata sõiduk, nagu soomlased selle kohta ütlesid. Oli jah selline hääletu ja tasane, aga liikus küll.
   Selle imeriista linna ilmumisest kirjutati juba enne nii kohalikus ajalehes kui postis tuli koju voldik koos info ja sõiduplaaniga. No jahtisime seda imeriista siis ka meie kui Ivo Teelega siin olid, korra see isegi möödus meist Taidetehase juures aga ikka oli nii et kas olime meie vales kohas või buss liiga kaugel ilma et küüti hüpata oleks saanud. Aga mina , visa sell, võtsin ikka ette ja tegin sõidu ära.
  Koju saabunud voldikust võis lugeda et elektribuss on osa Porvoo linna hankest ja mõeldud testima et kas tulevikus võiks praegused ja üsna vanamoodsad linnaliinibussid välja vahetada selliste keskkonnasõbralike kaasaegsete sõiduriistade vastu. Sellised bussid nt on hetkel juba kasutusel turistide veoks Austrias, oli vist Salzburgis. No minu arvates pole meie linnaliini bussidel häda midagi, istmed on neil korralikud ja talvel soe ja eriti tore on see et bussi astudes laseb juht selle niimoodi tänavakiviga samale tasemele et mõnus on bussi siseneda. Siis tõstab  ta bussi jälle õigesse asendisse ja annab gaasi. Ja üldse, ...siin on liinibussiga sõitjaid ikka häbemata vähe. Tavaliselt kui ma 17.30 ajal haiglast koju sõidan, teen seda uhkes üksilduses, st ainsa reisijana. No kui 3-4 inimest pardal siis võib juba öelda et buss on üsna täis! Aga siiski on meie linnas 5 bussiliini ja ilmselt lõunaajal, kui nt mina tööl olen ja tavaliselt kunagi bussiga ei sõida, on ka reisijaid rohkem. Ja tuleviku tendents on selle poole et inimesed rohkem ühistransporti kasutaks kui isiklike autodega sõidaks. Kuigi , siin Porvoos on küll raske kujutleda et liikuv inimene ilma autota toime tuleks. Sest bussiga lihtsalt ei saa igale poole ja individuaalelamute ja kaugemate linnaosade teedel bussiliinid lihtsalt puuduvad. Seal on tavaline et maja juurde kuulub garaazh kahele autole.
   Aga tagasi elektrisõiduki juurde. Reklaamvoldikult oli näha bussi liikumise trajektoor 3, 5 km jõe mõlemal kaldal ja buss läbis siis nagu lõikena turistidele enim atraktiivsemaid paiku. Kuna ma elen ju otse ühe turistilõksu, Jõepromenaadi ja jahisadama kõrval, siis üks peatus oli kohe siinsamas võõrassadamas ja plaan näitas et sealt edasi sõidab buss kohe vurinal, ...st vurinata ! minu maja otsast mööda läbi Empiirlinnajao kesklinna suunas. Võiksin kohe selle bussiga turul käia , näiteks!

Bussis oli ka keskkonnakaitse ameti asjur, kui teda võiks nõnda nimetada. Tema pakkus täitmiseks blankette mille abil koguti siis teavet ja vastukaja millised mõtted ja emotsioonid reisijatel sellise liiklusvahendi testimisel tekivad. Isegi mingi auhind oli välja kuulutatud, vist tasuta Taidetehase näitusepileteid vms. Kuulsin kui ta kellelegi seletas et Porvoost läheb see buss edasi testile Turkusse ja sealt Rovaniemelle. 

Kui mina bussile sain siis oli seal täitsa palju rahvast nii et kõik istekohad olid hõivatud ja seisjaidki jagus. Kui ma nüüd õigesti mäletan siis teatas silt bussi seinal, et seal on 11 seisukohta, 9 istekohta ja 1 ratastoolikoht.  Varsti läkidki mingid prouad maha ja mulle vabanes istekoht. Kohti jäi veel teisel poolgi vahekäigus vabaks ja sisenejad märkasid nõutult et istmete kohal oli invaliidi koha märk. Hahaa, üks vanem  mees vaatas julgelt ringi ja julgustas ennast sõnadega umbes nii et  no kuna siin ``kepillisiä`´ (kepiga kõndijaid, st invaliide) näha pole, siis tema istub. Ma vaatasin oma kohta ja seal ilutses ka see kollane kepillise märk, ja siis leidsime kaassõitjaga et ilmselt olidki kõik istekohad selle tähistusega. Tervejalgsed seisavad püsti. Huvitav oli aga see, et kui kirikuplatsil palju inimesi maha läks ja uued küüti tulid, siis ei istunud seadusekuulekad soomlased üldsegi nendele invakohtadele vaid seisid tühja istme kõrval püsti. Ma kohe imestasin seda soomlastesse sisse juurdunud seadusekuulekust - kui ikka invakoht siis sinna ei istu niisama. No samas , võiks ju ikka istuda, ja vajadusel kui tõesti keegi siseneb kes seda kohta enam vajaks, saab ju püsti tõusta ja koht loovutada. Aga ei, silt on seadus. (Kui ise paari nädala pärast olin sunnitud linna vahel karguga ringi kõndima, tajusin ka seda et lausa piinlik kui tähelepanelikult igal pool minusse ja minu kargust abilisse suhtuti. Autod peatasid igal pool, poes lasti järjekorras ette ja kohvikus kus muidu iseteenindus tõi ettekandja mu kohvid-saiad mulle lauale.Väga meeldiv !). Euroopa keeli kõnelevaid turiste see silt istumast ei paistnud keelavat, isegi noored lartsatasid istuma samas kui eakamad soome papid kuulekalt püsti seisid ja torust kinni hoidsid. Lausa jahmusin kui lugesin kusagilt et näiteks noored jaapanlased metroodes täiesti eiravad vanemaealisi ja keegi neile istet ei paku. Japsid, kellele viisakus peaks ju emapiimaga sisse olema kasvatatud! Nojah, tänapäeval heaoluühiskondades ju asendatakse tihti emapiim toitesegudega, võibolla see ei 

mõju enam  nii nagu vaja :)

 

Bussis reieis üks hästi vahva perekond, kes kõik kandsid  musta-valge ehk marimekkolikult triibulisi rõivaid. Triipu ja eriti must-valget klassikut  kohtab Soome tänavapildis  väga ja väga tihti, ja seda armastatakse kanda. Minu arvates on see nagu üks osake soomluse visiitkaardist, mille järgi neid ära tunneb ka Euroopa tänavapildis.

Ja kõige lõppu nagu kirsiks koogi peale - bussijuht! Veel viimasel hetkel tuli meelde temast ka pilti teha, kuigi siis juba kohe ta vuraski minu vääteväljast minema .

Kui hästi vaadata siis isegi pildistav mina koos Sokos-marketi kilekotiga on sellele pildile jäänud. 

Peab ütlema et elektribuss oli üpris populaarne nii turistide kui ka kohalike hulgas. Ja minu suureks imestuseks käisid sellega sõitmas väga paljud eakad inimesed ja aina nägi kuidas rõõmsaid pensionäre bussile astumas ja sealt väljumas nägi. Põhjus ehk selles et neil on ju nagunii aega, nad ehk on rohkem suvel linnas sel ajal kui aktiivsed soomlased mööda ilma ringi turistitavad ja mökkides elu naudivad. Ja bussiga mööda künklikke munakivitänavaid õõtsuda on ikkagi palju lõbusam ja turvalisem kui jalgsi.Võibolla kasutati ära sedagi võimalust et elektribuss oli ju kõigile tasuta. Siin muidu pole pensionäridele sellist sõidusoodustust linnaliinidel nagu nt Eestis. Bussipilet maksab 3.30 euri. Mingeid tunni ega päevapileteid ei eksisteeri. Kuupileti hind 50 euri.

   Mina arvan küll et kui 2017 aastal on kavas Porvoo linnabussid uutega asendada siis võiksid selle väikse ja vaikse linna tänavatel sõita keskkonnasõbralikud elektrisõidukid.