Sähköbussin kyydissä ehk turistina oma kodulinnas.

 

Sellel suvel sõitis Porvoos kolm nädalat ringi tasuta elektribuss. `´ Pärisemätön pärinävekotin `´ ehk ilma põrinata sõiduk, nagu soomlased selle kohta ütlesid. Oli jah selline hääletu ja tasane, aga liikus küll.
   Selle imeriista linna ilmumisest kirjutati juba enne nii kohalikus ajalehes kui postis tuli koju voldik koos info ja sõiduplaaniga. No jahtisime seda imeriista siis ka meie kui Ivo Teelega siin olid, korra see isegi möödus meist Taidetehase juures aga ikka oli nii et kas olime meie vales kohas või buss liiga kaugel ilma et küüti hüpata oleks saanud. Aga mina , visa sell, võtsin ikka ette ja tegin sõidu ära.
  Koju saabunud voldikust võis lugeda et elektribuss on osa Porvoo linna hankest ja mõeldud testima et kas tulevikus võiks praegused ja üsna vanamoodsad linnaliinibussid välja vahetada selliste keskkonnasõbralike kaasaegsete sõiduriistade vastu. Sellised bussid nt on hetkel juba kasutusel turistide veoks Austrias, oli vist Salzburgis. No minu arvates pole meie linnaliini bussidel häda midagi, istmed on neil korralikud ja talvel soe ja eriti tore on see et bussi astudes laseb juht selle niimoodi tänavakiviga samale tasemele et mõnus on bussi siseneda. Siis tõstab  ta bussi jälle õigesse asendisse ja annab gaasi. Ja üldse, ...siin on liinibussiga sõitjaid ikka häbemata vähe. Tavaliselt kui ma 17.30 ajal haiglast koju sõidan, teen seda uhkes üksilduses, st ainsa reisijana. No kui 3-4 inimest pardal siis võib juba öelda et buss on üsna täis! Aga siiski on meie linnas 5 bussiliini ja ilmselt lõunaajal, kui nt mina tööl olen ja tavaliselt kunagi bussiga ei sõida, on ka reisijaid rohkem. Ja tuleviku tendents on selle poole et inimesed rohkem ühistransporti kasutaks kui isiklike autodega sõidaks. Kuigi , siin Porvoos on küll raske kujutleda et liikuv inimene ilma autota toime tuleks. Sest bussiga lihtsalt ei saa igale poole ja individuaalelamute ja kaugemate linnaosade teedel bussiliinid lihtsalt puuduvad. Seal on tavaline et maja juurde kuulub garaazh kahele autole.
   Aga tagasi elektrisõiduki juurde. Reklaamvoldikult oli näha bussi liikumise trajektoor 3, 5 km jõe mõlemal kaldal ja buss läbis siis nagu lõikena turistidele enim atraktiivsemaid paiku. Kuna ma elen ju otse ühe turistilõksu, Jõepromenaadi ja jahisadama kõrval, siis üks peatus oli kohe siinsamas võõrassadamas ja plaan näitas et sealt edasi sõidab buss kohe vurinal, ...st vurinata ! minu maja otsast mööda läbi Empiirlinnajao kesklinna suunas. Võiksin kohe selle bussiga turul käia , näiteks!

Bussis oli ka keskkonnakaitse ameti asjur, kui teda võiks nõnda nimetada. Tema pakkus täitmiseks blankette mille abil koguti siis teavet ja vastukaja millised mõtted ja emotsioonid reisijatel sellise liiklusvahendi testimisel tekivad. Isegi mingi auhind oli välja kuulutatud, vist tasuta Taidetehase näitusepileteid vms. Kuulsin kui ta kellelegi seletas et Porvoost läheb see buss edasi testile Turkusse ja sealt Rovaniemelle. 

Kui mina bussile sain siis oli seal täitsa palju rahvast nii et kõik istekohad olid hõivatud ja seisjaidki jagus. Kui ma nüüd õigesti mäletan siis teatas silt bussi seinal, et seal on 11 seisukohta, 9 istekohta ja 1 ratastoolikoht.  Varsti läkidki mingid prouad maha ja mulle vabanes istekoht. Kohti jäi veel teisel poolgi vahekäigus vabaks ja sisenejad märkasid nõutult et istmete kohal oli invaliidi koha märk. Hahaa, üks vanem  mees vaatas julgelt ringi ja julgustas ennast sõnadega umbes nii et  no kuna siin ``kepillisiä`´ (kepiga kõndijaid, st invaliide) näha pole, siis tema istub. Ma vaatasin oma kohta ja seal ilutses ka see kollane kepillise märk, ja siis leidsime kaassõitjaga et ilmselt olidki kõik istekohad selle tähistusega. Tervejalgsed seisavad püsti. Huvitav oli aga see, et kui kirikuplatsil palju inimesi maha läks ja uued küüti tulid, siis ei istunud seadusekuulekad soomlased üldsegi nendele invakohtadele vaid seisid tühja istme kõrval püsti. Ma kohe imestasin seda soomlastesse sisse juurdunud seadusekuulekust - kui ikka invakoht siis sinna ei istu niisama. No samas , võiks ju ikka istuda, ja vajadusel kui tõesti keegi siseneb kes seda kohta enam vajaks, saab ju püsti tõusta ja koht loovutada. Aga ei, silt on seadus. (Kui ise paari nädala pärast olin sunnitud linna vahel karguga ringi kõndima, tajusin ka seda et lausa piinlik kui tähelepanelikult igal pool minusse ja minu kargust abilisse suhtuti. Autod peatasid igal pool, poes lasti järjekorras ette ja kohvikus kus muidu iseteenindus tõi ettekandja mu kohvid-saiad mulle lauale.Väga meeldiv !). Euroopa keeli kõnelevaid turiste see silt istumast ei paistnud keelavat, isegi noored lartsatasid istuma samas kui eakamad soome papid kuulekalt püsti seisid ja torust kinni hoidsid. Lausa jahmusin kui lugesin kusagilt et näiteks noored jaapanlased metroodes täiesti eiravad vanemaealisi ja keegi neile istet ei paku. Japsid, kellele viisakus peaks ju emapiimaga sisse olema kasvatatud! Nojah, tänapäeval heaoluühiskondades ju asendatakse tihti emapiim toitesegudega, võibolla see ei 

mõju enam  nii nagu vaja :)

 

Bussis reieis üks hästi vahva perekond, kes kõik kandsid  musta-valge ehk marimekkolikult triibulisi rõivaid. Triipu ja eriti must-valget klassikut  kohtab Soome tänavapildis  väga ja väga tihti, ja seda armastatakse kanda. Minu arvates on see nagu üks osake soomluse visiitkaardist, mille järgi neid ära tunneb ka Euroopa tänavapildis.

Ja kõige lõppu nagu kirsiks koogi peale - bussijuht! Veel viimasel hetkel tuli meelde temast ka pilti teha, kuigi siis juba kohe ta vuraski minu vääteväljast minema .

Kui hästi vaadata siis isegi pildistav mina koos Sokos-marketi kilekotiga on sellele pildile jäänud. 

Peab ütlema et elektribuss oli üpris populaarne nii turistide kui ka kohalike hulgas. Ja minu suureks imestuseks käisid sellega sõitmas väga paljud eakad inimesed ja aina nägi kuidas rõõmsaid pensionäre bussile astumas ja sealt väljumas nägi. Põhjus ehk selles et neil on ju nagunii aega, nad ehk on rohkem suvel linnas sel ajal kui aktiivsed soomlased mööda ilma ringi turistitavad ja mökkides elu naudivad. Ja bussiga mööda künklikke munakivitänavaid õõtsuda on ikkagi palju lõbusam ja turvalisem kui jalgsi.Võibolla kasutati ära sedagi võimalust et elektribuss oli ju kõigile tasuta. Siin muidu pole pensionäridele sellist sõidusoodustust linnaliinidel nagu nt Eestis. Bussipilet maksab 3.30 euri. Mingeid tunni ega päevapileteid ei eksisteeri. Kuupileti hind 50 euri.

   Mina arvan küll et kui 2017 aastal on kavas Porvoo linnabussid uutega asendada siis võiksid selle väikse ja vaikse linna tänavatel sõita keskkonnasõbralikud elektrisõidukid.