Paigalseisus muutumine. Aasta 2014 lõpp.

Huh tükk tööd oli siia oma isiklikku blogisse sissesaamisega. Vaat see on kui ei kuluta kõiki uksi ja lased hingedel, nii elavatel kui uksehingedel, roostetama minna. Meenub  et Ivo kunagi nagu mainis midagi sellist et kui blogi ikka mingi tükk aega üldse ei uuenda siis kaob see nagu iseenesest ära või läheb lukku. Ma arvasin et nüüd ongi nii juhtunud  aga nagu näha siis asi niikaugel veel pole.
Ma pole kunagi teadnud ega tundnud neid kes siin lugemas on käinud. Mõnesid siis vaid, kes on kokkusaamistel vihjanud et nad on lugenud ja on meeldinud. Niisiis ei oska ma ka öelda kas neist mõnel ehk on tekkinud küsimus miks ma sel aastal, no või viimasel ajal enam ei kirjuta. Kui on, siis selgitus sellele on et - midagi halba pole juhtunud , kõik luudkondid  on terved, elu kulgeb suht endist viisi siin Porvoos, töökoht on endine, aadress tuleval aastal muutub nii kui ka elukoht aga seda kuhu ja kunas kolin ei tea ma hetkel ise ka veel.
Rõõmu on sel aastal väga palju olnud, kauneid ja kauneimaid hetki koos lähedastega, helgeim muidugi esimese lapselapse , Ivo ja Teele poja Luka sünd septembrikuu lõpus. Oh, see vääriks omaette kirjutist! Kaks väga õnnestunud reisi Londonisse, mais ja nüüd detsembris, koos Kaleviga. London haarab üha rohkem mind oma haardesse, näis millega see armastus kord lõpeb ;)
Nii et kõik on olnud vägagi hästi ja kulgenud tempokalt, vabadel päevadel kiiresti Eesti, öösel viimase laevaga siiapoole, paar tundi und ja siis 10ks tunniks tööle. Kerge see pole, minu eas, aga olen kuidagi toime tulnud ja ees on teadmine et paari aasta pärast see töölkäimine ära lõpeb.
   Miks enam ei kirjuta? Ka mu lapsed on seda küsinud. Vastus on -  olen end siin Soomes nii sisse elanud et see mis algusaastatel tundus huvipakkuv või jagamist väärt, on muutunud mu elu ja olu igapäevaosaks ja tundub juba niivõrd argine et ei vääri kirjapanekut. Sama näen siin paari teise väliseestlase blogiga. Kirjutatakse harva, ja siis pigem mitte niivõrd oma elust kui oma elamustest nt reisidel või võõrsilkäikudest . Ka kodumaa külastustest. Naljakaid pöördeid teeb elu vahel - sõit kodumaale, oma koju oma tuppa kujuneb oodatud reisiks! Vähemalt minul on küll alati nii, ja oh mis mõnus tunne on Tartu bussis istudes ja teades et iga rattaringiga jõuab lähemale eesti kodu oma eesti kohvitassi, eesti toitude ja lähedastega. Ja alati, pagan võtaks, on lahkumine raske! No on kindel teadmine et tuleb minna, et ma pean minema. Piletid valmis ostetud. Kõike on juba kümneid aastatid ikka ja jälle tehtud. Samad bussiajad, samad laeva väljumisajad. Isegi samad bussijuhid ja tuttavad kaptenid, kui nood laeva peal ringi jalutavad. Aga minek pole kunagi meeldiv. Mitte kunagi. Ei leevenda isegi teadmine et tulen ju nagunii peagi jälle...
   Võibolla see ongi selline paigalseis muutumises. Midagi nagu ei muutu, aga paigal ka ei seisa. Muutume eelkõige meie ise, selles elus. Pole me kindlasti enam homme need kes täna...ja ma ei räägi vananemisest. Aga üks mis kindel - niikaua kui veel suudan tahan olla mutuja selle muutumise keskel. Paigalseis ei ole minu maitse!

Üks päev novembris...

 November...
Täpsemalt 11. november, kui fotodelt vaadata. Peaks olema pime, sünge, porine, lägane ja vastik. Aga ei ole...
   Selle aasta november on nagu kingitus! Kulub ära ka, eriti mulle, ;) ! Kuigi mu sõbranna Ille ütleb et ``Kellele seda novembrit ikka vaja on``, siis ...no las ta ikka olla. Näiteks mina, novembrilaps, hahaa - ka kunagine oktoobrilaps, aga seda oleme ju tollal  kõik! Sügis on ja jääb minu lemmikaastaajaks, ja olgu ta siis see valmimisest pakatav kuldne sügis või juukseid peast rebiv tormisügis, ma armastan ikka. No vahel väga lühidalt ei armasta ka, aga see läheb ruttu üle. Mulle meeldib tormi trotsida ja ennast ületada, keerata nina vastu tuult, tõmmata kopsud õhku täis ja minna...Mulle meeldib see sume niiskus ja soojus, sametine pimedus, see meenutab alati sügisest Cholmley Parki Londonis...just see park on minu Londoni sügise võrdkuju. Ma tunnen siiani seda lehtede lõhna oma naha vahel...esimene kord Londonis, suures ja võõras Londonis...
Oh, sellest ajast on juba palju vett merre voolanud , ja ma ise mere äärde elama kolinud. Porvoo sügised on sama võrratud, aga siiski nii teistmoodi.
  sellel laupäeval, siis 11 . novembril 2013, paistis Porvoos päike , istusin haigla õues kiigel, kõndisin rohelisel murul ja hingasin soojust ...Oli nagu kevad, selline tunne et sinililled mu selja taga mäeveerul kindlasti võiksid õitseda. Õitsesid aga hoopis roosid meie akna all, neid on ka meie kohviruumist näha . UUed pungad on nii suured et iga hetk puhkemas, ja mu süda lausa lõhkeb kui lumi need enda alla mataks. Aga lund pole veel...

 Mulle alati meeldib laupäeval tööl olla, siis saab tulla hommikul poole 10ks, kodus kauem magada, siis saab bussiga tööle tulla ja teraapia poole akendest õhtuti kauneid päikeseloojanguid vaadata. Muidu ma õhtusel ajal tavaliselt sinna tiiba ei satu sel ajal kui päike puulatvade taha kukkuma hakkab. Aga see on alati nii kaunis! Päikeseloojang on tegelikult alati kaunis, ükskõik kus maailma paigas, arvan ma...Aga seda on nii raske pildile jäädvustada. Kergemini jäädvustub see hinge ja see ongi tegelikult palju õigem paik.

Ühtul bussilt tulles oli Roosipargis nii vahva sume soojus et istusin tükk aega pingil ega raatsinud tuppa minna. Vahtisin vastas asuvate villade poole, seal oli juba akendes jõulutulesid. Inimesed valgustavad  aknaid, väljastpoolt vaadates loob see nii hubase tunde pimeduse keskel. Nauditav.

 

Huvitav kaua seda soojust veel jätkub. Varsti peaks juba lumi tulema ja  porvoos elustub jälle iga-aastane muinasjutuline  Jõulumaailm. Ootan seda!

Hetki tänasest, ...16.11 2013

Õhtu. Istun siin arvutis blogides seilates ja vaatan ühe silmaga telekat. Sealt tuleb vägagi mitmeid kordi nähtud armas film `´Väike shokolaadipood`´. Järsku tabasin ennast meenutamast .Jaa, tänane päev  algas ja lõpeb shokolaadiga.  Hommikupoolikul, kui tööle läksin, olin just osakonda astunud. Mulle alati nii väga meeldib haigla hommikul, kui kõik on veel vaikne. Haigla magab . See on selline eriline aeg ...Ma tean et õed on kohviruumis ja joovad hommikukohvi, kantselei on tühi , palatite uksed suletud.
   Ja järsku astub minu juurde noormees, meie patsient, ja sirutab minu poole shokolaaditahvlit. ``Maistuisko pieni pala suklaata päivän aluksi?``...ja murrab mulle tüki oma shokolaaditahvlist. Nii armas! Pistan maiuse põske ja tunnen, kui palju rõõmu meile mõlemale valmistas see tükike shokolaadi. Rõõmu pakkujale, rõõmu pakutust osasaajale. Kui lihtne võib olla tekitada enda ümber õnne ja rõõmu! Oh, oskaksime seda vaid rohkem, avada oma südameid , üllatada pisiasjadega!
 Ja nüüd on päev lõppemas, Shokolaadipoes käib pidu ja Depp kutsub kohe Viannei  tantsule. Selles filmis jäävad nad alati, igavesti,  noorteks...Oo, shokolaad! Ood shokolaadile...

Läksin rappa (rabasse).

 

 Vist oli see minu armastatud Toscana-raamatute autor  Frances Mayes, kes kirjutas et kui eelmises peatükis lebab kaminasimsil püstol, siis õige pea ilmub päevavalgele laip. Ei, siin ei tule juttu ei püstolitest ega laipadest. Aga, kui ikka üle-eelmises peatükis liiga palju ja sageli põhjuseta naerdi, siis pole midagi imestada kui sellele järgneb rappa minek. Ainult et mina läksin rappa (rabasse) täiesti selge mõistuse ja kindla sihiga. Nimelt tulin ma kohe Eestist puhkuselt paar päeva varem tagasi, et siinset sügiset pildistada, rohkelt seeni korjata ja oma lemmik-aastaaega nautida. Aga selle koha pealt läks küll veidi nihu, et siia kohale jõudes nagu sügist veel polnudki, päike säras ja soojendas ja roosipargis ajasid roosid aina uusi nuppe lahti. Aga värvimängu ikka jagus juba kuhjaga, ka rabas. 

   Ei oskagi tegelikult täpselt liigitada, mille alla need maastikuvormid seal Joonasmäel käivad. Seal on muidugi päris palju kõrget kuusemetsa, igas mõõdus mände ja pinnas üldiselt pigem kaljune ja kivine. Uskumatu kui suuri ja kõrgeid kaljuplatoosid ikka on, mõnes kohas lähed nagu asfalti mööda, aga jalge all on jätkuvalt tasane kalju. Seda on aga küllaltki raske pildile saada. Ja siis neid igasuguseid huvitava kujuga kive, erinevat värvi ja erineva samblakattega. Aga kohati on maapind ikka üsna soine ja 

samblane. 

 

Kuigi aeg oli juba septembri lõpunädalas, leidus metsas veel väga palju mustikaid varte küljes. Tänavu oli ju taas jälle väga rikkalik mustikasaak, millest mina kahjuks oma jalamurru tõttu ilma jäin. Nii kahju , ja järgmine aasta küll midagi eriti oodata ei ole sest mustikavarred olid sel aastal nii marjadest tulvil et lausa nõtkusid vastu maad marjade raskuse all. Pohli aga oli vähe, ja kuna oli vihmavaene suvi siis jäid pohlamarjad pisikeseks ja kuivasid ruttu kokku. Muidu, pohlal ma isegi käisin, siis kui juba ühe karguga kõndisin. Aga marjad olid nii nirud et pikalt polnud mõtet küürutada. 

 

 Kuna kalendri järgi aeg juba sügises, aga endiselt suvesoe siis oli ka loodus omadega veidi sassi läinud ja mitmes kohas märkasin hämmastusega et pohlad olid hakanud teistkordselt õitsema! ja lausa massiliselt. Omamoodi oli seda kurb vaadata - milline pillamine, ja neist õitest ei kasva ju kunagi marju ...Looduse uperpallid. 

 

 Siis need pisikesed punased marjad, kohati oli neid ikka hästi palju. Need pole piibelehe marjad, ma ei teagi nende kirjakeelset nime. Aga minu vanaema nimetas neid `´leselehekesteks`´, taimel on selline südamekujuline leheke ja selle kaenlast kasvab valgete pisikeste õiekestega õitekobar. Hästi tagasihoidliku, peaaegu olematu lõhnaga armas lilleke. Vanaema armastas neid väga , ja neid kasvas meie maja juures kuusikus Setumaal. Lilled minu lapsepõlvest...

Kivisid ja kaljurünkasid oli seal Joonasmäel küll igasuguse kuju ja värvusega, neid oleks võinud pildistada lõpmatult...aga nagu alati, sobimatul ajal sai kaamera aku tühjaks. Ja vihma hakkas ka tibutama, kuigi siinsed inimesed on välja uitama tulles alati sobivalt riides (minu poolt palju naerdud tuulejoped ehk `´tuulipuku`´) nii et selline tibutus kedagi rajalt maha ei võta. Muide, kui ma seal oma kaameraga rändlesin siis igal pool teedel ja radadel, mida siin on rohkesti, kohtasin ma loodusnautlejaid-tervisejooksjaid koos koera, kahe koera või seltsilistega. Kohe rohkesti inimesi suure metsa sees. Isegi meie haigla lasteosakonna juhataja rühkis ühel rajal. Vahetasime naeratuse ja tervituse, aga kui ta minu käes kaamerat märkas siis lisas kiirust, ;) !

 

Mulle väga meeldivad igasugused samblad ja samblikud, mis sest et ma nende nimetusi ei tea. Erakordselt huvitava kuju ja faktuuriga. Ja mitmes kohas kohtasin ma sellist kohevat paksu samblavaipa  nagu oli meieoma soos kus me vanaisaga käisime `´sammalt lõikamas`´. Minu vanaisa oskas küll igasuguseid täid teha, ja oli oma oskuste poolest tunnustatud töömees . Tema oskas ka palkmaju `´üles raiuda`´, ja just sinna palkide vahele topiti ju soojapidavuseks sammalt. Tavalist soosammalt, mida me hobuvankriga käisime soost toomas. Vanaisal oli selline pika õhukese teraga saag millega ta saagis samblast neljakandilisi `´pätse`´, siis nagu plokke, mis ehituse käigus parajates peotäiteks laiali muditi ja palkide vahele topiti. Mina oskasin seda tööd, ja kui vanaisaga ehitustel kaasas käisin sain mina sammalt sinna palkide vahele toppida. Ühtlase kõrgusega ja tihedalt. 

 

Ma oleks seal metsas veelgi ringi tuuseldanud, aga kuna kaamera sai tühjaks siis otsustasin tänaseks lõpetada ja koju minna. Aga  oh mis kaunis seal küll oli! Olin oma rappa minekuga igati rahul ja kavatsesin seda järgmine päev korrata. Nüüd võiks küll juba lausa välja öelda et elu kisub rappa, aga mis sellest!

Karkudega roosiaias.

See roosiaed, ehk siis Roosipark nagu siin kutsutakse, asub kohe minu maja naabruses. Ühel pool on jahisadam ja teisel pool siis roosipark, pole kehvasti valitud elamiskoht, ega ju!?.

   Roosipark jääb Empiirlinnajao sinna osasse kus vanad villad asuvad. Tööl käies läbin selle pargi igal hommikul tööle minnes ja õhtul bussilt tulles . Selline lilledega kohtumine annab päevale alati rõõmsa alguse ja kui töölt koju tulen on siin enne tuppa minekut hea istuda, vahel on mul kaasas isegi raamat või ajakiri.Vahel liiga väsinuna panen lihtsalt silmad kinni ja lasen päikesel näole pai teha. Nii mõnus.  See polegi pargiks eriti suur maa-ala, aga eriliseks teeb asja see et siin kogu aeg nii lume sulamisest kuni uue lume tulekuni midagi õitseb ja lõhnab. Õitsemine algab kevadel nartsissidega, siis karikakrad, pojengid, muud püsililled ja muidugi roosid.Hästi palju roose, mis õitsevad kuni lume tulekuni ja mõnel aastal on nii et elavad üle isegi mitu esimese lume tulekut. Lausa uskumatu kui tugev ja külmakartmatu  võib olla üks uhke punane pargiroos. Teised sordid külma nii hästi ei talu.

Nüüd kui mul siin olude sunnil tuli käimisel kargud abiks võtta, oli just see roosipark esimene suur pingutus,  saavutus ja lõppjaam  kuhu peale mitmenädalast  toasistumist nõuks võtsin minna. See oli üks ilus pühapäeva õhtu, kõik oli akana taga sume ja suvine, ja vot siis ma äkki tundsin et lõpp, nüüd välja  ja vaatame kaugele jõuab. Õnneks teekond sinna pole pikk, ehk mingi 7-8 minutit üle tee minna, ja siis on kohe võimalik pingile istuda et jalgu puhata. Kui nüüd sel korral pingile jõudsin ja maha potsatasin , valdas mind suur õnn ja rõõm. Jah, õnn avaldub mitmel kujul - kes saab lotos jackpoti, kes uue auto või hea töökoha, kes kohtab armsat kaaslast või kelle ellu tuleb koer. Igaühel oma õnn. Aga õnn saab ka olla see kui suudad kõndida omal jalal, kasvõi kargu abiga, toast välja värske õhu kätte, suvesse, parki kus sind õmbritseb õitsvate rooside puna ja lõhn. Ja peab meeles pidama, et ülim õnn on üldse elada ja  elus olla ! Kuigi see tundub ju nii iseenesestmõistetavana, ei saa sulgeda silmi selle ees kui habras on siiski meid ümbritsev elu. Tuleks olla tänulikum ja osata seda rohkem hinnata.

 

   No nüüd peale seda esimest saavutust olen käinud siin istumas küllalt tihti, lihtsalt niisama aega veetmas või tulnud poest koju pargi kaudu. Poes käin ma sellise ratastel kotiga, hea lihtne veeretada ja ei pea käe otsas tassima. Sellised rataskotid on siin väga armastatud, eriti vanemas eas inimeste hulgas. 

  Suve hakul tundus et sel aastal ei saa roosidest õiget nahka, olid teised sellised kuivanud ja väetikesed, ei ajanud pikka aega kasvusidki. Talve eel  jäeti roosid tagasi lõikamata ja ilmselt see mõjutaski kevadel kiiret arengut. Kui aga Õielõikaja tuli ja vanad kuivanud oksad eemaldas ja uutele enam elujõudu andis , läks asi hooga käima ja minu arvates on just sel suvel mõned sordid eriti õierohked. Õielõikaja, küsite, et kes see veel on. Õielõikaja on üks suurt kasvu vanem rootsikeelne aednikmees, kes näeb välja tegelikult nagu jota. (Võibolla lisaks oma aednikuametile ta ongi jota, ega mina näe ega tea mis ta vabal ajal teeb). Ta on selline suur ja hõredate juustega ja mäletamist mööda ka punase näolapi ja ninaga. No viimase osas ma ehk eksin ja liialadan. Igatahes ta kas ei oska või ei räägi soome keelt. No Porvoo ongi ju tegelikult enam rootsikeelne kui soomekeelne linn, nii et rootsi keele rääkijaid on siin igal juhul piisavalt. Haiglas on mulle jutustatud, et aastakümneid tagasi oli üsna levinud, et siinsed kohalikud lausa sihilikult  ei rääkinud soome keelt,  ja küsimuse peale vastasid rootsi keeles. Polnud nende asi kas küsija seda oskas või mitte. See on see ajalooline taust, nagu Eestis  ühe tesie rahvusega. Peidetud vaen ja võitlus. Minu töökaaslane Raija  mäletab kesklinnas ühte kioskit, kus müüja ei vaadanud enne su poolegi , kui oma jäätist või viinerisaia ( no siis polnud see veel kuum koer) rootsi keeles ei küsinud. 

Aga mina saan Õielõikajaga suhelda ka ilma rootsi keelt oskamata. Nimelt siin paar aastat tagasi ma juhtusin parki just kui ta närbunud  ja veidi äraõitsenud roosiõisi oma suurde plastmasskorvi lõikas. Siis ristisingi ta salamisi Õielõikajaks. Ja minul tärkas kohe hea idee , et kui küsida neid suuri õisi endale et nendest võiks proovida roosimoosi keeta. Roosimoosi retsepti olin jus saanud mingist UK blogist ja seal aga kõik kiitsid kui imeline ja hea see on ja sobib igale poole küpsetistele ja jäätisele jne. No ja kui ma siis neid õisi küsisin, et kas võin endale võtta, tegi Õielõikaja paar kiiret liigutust oma kääridega  ja ulatas kohmaka kummarduse saatel mulle paar pikavarrelist kaunist roosi! Hm, nojah! Ega polegi enam aastaid juhtunud et võõrad mehed avalikus kohas kesk linna sulle roose kingivad...Ma siis ka ei hakanud selgitama oma kulinaarseid plaanitsusi, võtsin aga punastades oma roosid ja näitasin keha keeles ja soome sõnadega oma siirast tänu. Selline siis Õielõikaja. Eelmine aasta töötasid pargis ka mingid noored, mul oli päris kahju et oma vana tuttavat ei kohanud. Aga sel aastal on Õielõikaja taas tegutsemas. On veits vanemaks ja rohkem kööku jäänud.

 Aga roosid on uhked. Ja kuna mul aparaat enamasti käekotis on, ja pargis kedagi polnud, oli mul seal hea uhkes üksilduses iseendale poseerida et ikka üles võtta et ma tõesti seal roosiaias karkudega ringi olen koperdanud. See iseenda pildistamine on paras kunst, ma ei tea kuidas Ivo alati nii vaevatult enda kenasti pildile saab. No tal pikem käsi ka. Mul jääb pildile tavaliselt kas pool pead või mingi tohutut musklit kujutav käsivars, ja siis on koon alati kipras ja silmad suurest pingutusest taeva poole. Roose on palju lihtsam pildistada. 

Midnight in Paris.

Ei, mina ei käinud Pariisis. Ei keskööl, ei karkudega ega ilma. See on film, nagu teate.


Lihtsalt selline tore armas Woody Alleni filmikene tema Euroopa linnade triloogiast.  Pariisi film on nendest see kõige esimene, siis tuli ``Vicky and Christina in Barcelona`´ ja eelmine aasta nägin siin kinos Rooma filmi, `´With love to Rome`´. Ta ise osaleb igas filmis mingi pisikese suht tähtsusetu rollikesega, nii armas. Teised filmide osatäitjad on muidugi tippklassist.
   Seda Kesköist Pariisi olin ma enne juba mitu korda vaadanud, koos Ivoga  ja koos Kaleviga, sest see on meil nii kõvakettal kui arvutis. Minu jaoks avastas selle filmi Ivo, ja mina omakorda tutvustasin Kalevile. Kõigile meeldib . Minu jaoks on väga suur vedamine et mu poegadel on hea filmimaitse ja eriti see et nad mõlemad  minu maitset väga täpselt teavad. Alati kui filmi valimiseks läheb, siis ikka et emme sulle peaks see film meeldima. No eks nemad muidugi vaata lisaks ka  teissuguseid filme , rohkem noorte inimeste maitsele. Aga koos olles vaatame nö. emme filme.Ja klassikat.
  Kui pojad veel kooliealised olid siis alati koos vaatasime öiseid Oscarite jagamise gaalasid. . Siis suutsin mina ka veel kogu öö üleval olla ja aovalguseni vastu pidada, kuni kõik kuldmehed endale õilsa omaniku olid leidnud. Viimased aastad ma lihtsalt ei suuda, ei suuda öösel nii kaua ärkvel püsida. Aga kuna me lastega siis neid Oscareid jälgisime , said mu pojad juba üsna noorelt tuttavaks filmimaailma suurte tegijate ja aasta tippfilmidega. Teadsid, mida oodata ja vaadata. Ja mina omalt poolt rikkusin aastaid jämedalt koolikorda ja vastutustundetu lapsevanemana kobisin peale Oscarite saate lõppemist koos lastega põhku, lubades lastel sel päeval koolist puududa. Ega tundnud kunagi mingeid süümepiinu. Niisiis on need üleastumised meile kõigile vaid kasuks tulnud.
   Ma ei hakka seda Pariisi filmi siin ümber jutustama. Kes pole näinud, soovitan. Lihtsalt minu jaoks nii huvitavad need ajaloolised kujud kes seal oma ajastu miljöös tegutsevad. Tausataks romantiline Pariis oma turistliku võluga. Ma pole ise Pariisi jõudnud, aga olen sellest linnast palju lugenud ja pilte näinud tänu oma armsale blogituttavale Marisele. Marise silmade ja sule abil olen seda linna avastanud, arvustanud ja armastama hakanud. Nojah, tänapäevane 21. sajandi Pariis on muidugi hoopis midagi muud . Ja pariislaste kohta kirjutatakse kahjuks enam halba kui head. Aga see kõik ei loe..., nagu ütleb keegi teine oma blogis.
No ja miks ma sellest üldse siin kirjutan. Aga selleks , et pühapäeva õhtul juba hakkasin raamatut lahti tegema et lugemist jätkata, kui korraks televiisori avasin. Ja enneäe, juba esimesed kaadrid tuttavast filmist - tere tulemast vihmasesse Pariisi. Oligi seesama armas filmike, meie soome telekas, ma ei mäletagi enam mis kanalil. No miks mitte, seda filmi olen ma valmis alati ja ikka veel üks kord vaatama. Ja vaatamise käigus meenuvad ka need mõnusad korrad kui üks või teine poegadest on mul külas olnud ja koos nendega, punaveini pokaal käeulatuses, oleme koos seda filmi nautinud.