Maarjalaat septembrikuises Tartus, 2013

Kell hakkas juba päeval kolme poole nihkuma, kui mina ikka veel voodis vedelesin ja raamatut lugesin. Oli kuidagi eriliselt lazy Sunday,  st. tuleb meelde üks inglismaine kohvisort mida me Valduri eestvedamisel Londonis olles ikka joogiks ostame. Selle kohvisordi nimetus ongi just Lazy Sunday ja see nimi toob minule alati meelde just sellise kiiretu naudingulise pühapäevahommiku tunde, kus päike paistab akna taga ja pannkoogid särisevad pannil.
   Sellel septembripealelõunal polnud ei päikest ei pannkooke, hommikukohv oli juba mitu tundi tagasi joodud ja üldse, Inglismaal  nad vist pannkooke üldse niiväga ei harrastagi. Kuigi on olemas pannkoogikohvikud, Londoni üks parimaid asub Trocaderas, nimi mis mulle tohutult meeldib. Trocadera - kõlab nii ahvatlevalt, sellest võiks loota küll palju enamatki kui pannkooke!
   Aga hoopis helises telefon ja Kalev oli nii õhinal et emme, siin on mingi laat  raekoja platsil ja müüakse igasugu huvitavaid isetehtud asju , tule ka vaatama! Küll on tore et minu lapsed, haa, minu pojad  - et nemad peavad lugu käsitööst ja käsitsi valmistatud esemetest ja oskavad neid hinnata. Nojah, eks nad ole ju üles kasvanud koos kunstkäsitöölisest ema tegemistega. Alati oli siid raamil ja kui nemad kooli läksid, avas ema koduateljee ukse ja asus maalima. Alati oli vähe aega, palju tööd ja raha nappis. Kunstiga ennast Eestis elatada on viimastel aegadel olnud küll üsna julge ettevõtmine. Aga ellu me jäime ja omamoodi oli see ju tore aeg. Loominguline, täis vabadust ja salongide hõngu. Nüüdseks minevik.
   Teele oli ka kohe hakkamas linna minema , helistasime takso ette ja varsti olimegi laadasaginas. Kahjuks küll olime magusama aja juba maha maganud, tootjad -müüjad hakkasid juba asju kokku pakkima. Nii mõnelgi ju veel pikk kodutee ees, kuigi Eesti on pisike, aga ikka.

 Tegelikult oleks siin laadal ikka hommikust peale olnud huvitavat vaatamist ja mekkimist! Ma polnud juba mitu aastat sellisele üritusele sattunud ja jääb üle vaid imestada, mida kõike Eestimaal ei kasvatata, toodeta ja valmistata! Selline viinamarjasortide rohkus tundus mulle küll lausa uskumatuna, aga peremees väitis et kõik on pärit omast talust. Lausa ime, aga sel suvel tundus et oli ka parajalt päikest ja soojust et viinamari meie põhjamaal valmis suudaks küpseda. Õunauputusest ma ei räägigi. ja neid sibulavanikuid ja kaunivärvilisi astelpajukuhjasid! Ostsin minagi neid tervistavaid marju.
   Teelega koos oli hea käia, tema teadis neid tooteid ja valmistajaid ja mis hea mis  mitte. Ostsime ühelt valmistajalt hästi lõhnavaid küünlaid ja teiselt hästipuhastavaid seepe.
Nii väike kui see laadaplats oligi, ei leidnud me Kaleviga teineteist ikka ilma helistamata üles. Ja siis lõpuks selgus et olime vaid paari meetri kaugusel teineteisest. Kalev esitles ka oma ostusid ja jätkasime kolmekesi. Tore oli , et üsna tihti jäi keegi meist oma tuttavatega juttu ajama ja siis teised ootasid, et õige pea oma tuttavatele otsa sattuda. Kohtasin minagi õige mitut tuttavat oma siidimaalimise-minevikust. Küllike Tuvike  oli rõõmus mind nähes, olin ju vanasti üks tema salongi siidimaalijatest. Temagi on nüüdseks salongi sulgenud ja siirdunud tagasi oma põhiloomingu, moe juurde. Särav leid oli ka taaskohtumine ARSi endise kaastöötaja Evaga,  keda samuti polnud pikka aega näinud. Vahetasime telefoninumbrid ja hiljem käisin Eval külas tema imekenas elukohas Jakobimäel. Milline õnn elada Tartu vanalinna piiril, omada kaunist koduaeda ja istuda hea tuttavaga tema õdusal verandal endisi õnnelikke aegu meenutades! Meil oli tõesti ütlemata tore, sai palju naerdud ja nii palju jutte jäi veel rääkimata. Seda kõike ikka saad osaks inimestega, kellega nagu mina ütlen,  - `´on koos palju soola ära söödud`´. 
   Tegime veel toredaid pilte koos Teele ja Kaleviga, ja puust Karuga. Selliseid karusid olen isegi siin Porvoos kohanud.

  Teele lahkus oma toimingutele ja meie Kaleviga läksime kaubamaja kohvikusse sööma. See olevat üks Kalevi lemmiksöögikohti, ja toit ning kohv maitses tõesti hea. Hind minu arvates pisut kallis, aga teenindus ok.
  Kõhud täis , suundusime Kaleviga kaubamajja sest mina tahtsin osta talle kingituseks veinipokaalid tema uue kodu jaoks, aga nii et valiksime neid koos. Meil kõigil on üsna täpne nn ``oma maitse`´ ja hea on kui kodus leiduvad asjad on just täpselt niisugused mis meie maitsele vastavad. Leidsime kenad pokaalid, aga puudu olev suhkrutoos jäi veel ostmata kuna me ikka õiget ei leidnud. Nüüd jätkus teekond mäest üles Kalevi poole, et pokaalid ja Kalevi tänane ost, uus nahktagi, sisse õnnistada.

Tagasi Soomes. Eesti puhkus seljataga.

Saabusin üleeile õhtul. Kui ma päev enne Tartust äratulekut nagu iseenda ees vabandasin et veel ikka ei saa ära sõita, kuna see ja too asi on veel tegemata ja nüüd on mul aega ja peaks ikka rohkem ära korraldama, siis lahkumise päeval, kui piletid juba ostetud  jne, tundsin et vat nüüd on hetk ärasõiduks küps ja õige. Kindlasti on see sisetunde küsimus,  et kunas tuleb ennast sundida midagi  tegema sest valikut lihtsalt pole; ja kunas ise tunned et vaat nüüd ja praegu tahan ja toimin just nii. Igatahes päris valutu oli tunda et nii, täna aga istun jälle bussi ja õhtuks olen juba Porvoos. Nojah, etterutates peab mainima et minu puhul ikka nagu päris ilma minoorsete emotsioonideta ei saa, sest kui Porvoosse jõudsin oli küll täiesti hea tunne kohal olla, aga juba õhtul tundsin puudust sellest et Tartus olid pojad ikka mu lähedal, või kasvõi telefonikõne kaugusel. Nüüd enam mitte, ja sellest oli nii valusalt kahju, ja taas olin üksi. Üksi. Üksi.
Ilmselt on mulle määratud kogu elu suures plaanis kulgeda üksi ja oma teed. Või ei oska ma tajuda inimesi enda ümber sel viisil, et tihti ka suures seltskonnas end üksikuna tunnen. Kuigi omast arust olen vägagi avatud, kontakteeruv ja hea suhtleja. Ja tegelikult mulle meeldib olla üksi, naudin seda. Aga veel rohkem mulle meeldib kui mu lähedased oleksid mu lähedal, nii et oleks võimalik olla nii nedega koos kui ka üksi, vastavalt soovile ja tujule. Aga - kõike me elus ei saa. Üks mu lemmikütlusi pärinebki Winfred Opralt, kes on öelnud et ``me võime küll elus saada kõik, aga me ei saa seda kõike korraga, samaaegselt``. Selles on iva.
   Mulle on alati olnud väga, väga tähtis et keegi mind Tartust ära sõites bussile saadaks. Juba algusest peale, ja alati ongi saadetud. Kas Ivo või Kalev või mõlemad koos, viimasel ajal ka Ivo koos Teelega. Korra tulin kodust bussile üksi ja see oli ikka väga valus , niimoodi üksildaselt lahkuda. Aga kui saadetakse, siis on vahva, ei tunne seda ängi mis mul tavaliselt ikka tuleb kui on see hetk et jätad nagu ühe armsa elu seljataha ja liigud kaheteistkümne tunni jooksul nii busside, laeva kui trammiga teise ellu, mis ju ka tegelikult on hea ja armas. Aga maha jätta on raske, lihtsalt ära minna. Sellepärast ongi tore kui saatma tullakse, siis saab kuni bussi astumiseni olla saatjaga koos ja ei tunneta seda üksinda äraminekut nii teravalt. Ja juba bussis istudes, akna tagant saatjale lehvitades, oled tegelikult juba teel, ja siis muudkui suundud eemale.
   Sel korral olin juba leppinud, et tuleb üksi minna, sest Ivo on nüüd ka päeval tööl ja Kalev oli raskes gripis. Mis seal ikka, toime tulen. Aga tegelikkuses kujunes hoopis nii, et Teele, kes oli ka gripis ja arstilt veel haiguspuhkust juurde sai, oli hommikul koos minuga kodus ja jutustasime , ja Ivo tuli töölt lõunale ja kohtusime kaubamaja juures. Käisime veel koos Rimis , ostsin kaasa teele viinamarju ja Ivo ostis endale lõunasööki, ja Ivo saatis mu bussile. Oh kui meeldiv see tunne oli, et kõik nii hästi läks!
 Laevas ikka nagu tavaliselt, karaoke ja kohvrist saiakeste pugimine, ei viitsinud isegi parfürmeerias ennast sisse kreemitada. See ongi rohkem tuleku ajal, kui tahad ennast ilusaks meikida, sest Soome jõudes on nagunii pime ja õhtu käes, mis ilu seal enam vaja. Trubaduur oli ka selline värvitu, mulle üldse ei meeldinud.
   Aga hoopis tore oli kui laevast väljumist oodates ühte Porvoo eestlast, Anitat nägin. Ka kohe ukse lähedal, et esimesel võimalusel liikuma pääseda ja kohe trammile saada, kiirelt Kamppi Porvoo bussile. Nii panimegi padavai mõlemad ühtse massiga ajama, ma ka ikka sammusin oma paranenud jalaga päris vilkalt mööda neid pikki koridore, Eckerölt on ju hirmus pikk mahaminek. Jõudsime Anitaga pea samal ajal ootavale trammile, kusjuures Anita ütles et tema piletit ei osta. Mul hakkas ikka kripeldama ja mina ostsin, no kontrolli loomulikult ei olnud. Pärast oli nagu veits kahjugi, sest ega vist paljud ei osta piletit, kellel just kuukaarti ei ole. Kamppi tulima ka eri teid pidi, mina nurgauksest liftiga ja tema sõitis veel peatuse edasi ja tuli üle väljaku. Mina jõudsin loetud sekundid varem, ja ilmselt see lifti tee on ikka lühem ja siseruumides, aga siis peab täpselt teadma seda reitti et mitte aega kaotada. Igatahes kohe keeras ette Porvoo buss, roolis istus noor soomlasest juht kellega Anita kohe vestlusse astus. Ja nii Porvoosse saabusimegi, pimedas, küllaltki jahedas, aga siin on ikka veel üsna roheline kõik. Isegi vahtrad pole veel eriti värvilised. Aga tunduvalt jahedam küll kui Tartus. Ja kodus juba köetakse, tuba oli saabudes meeldivalt soe. Lohutus seegi, kuigi olin üsna kindel selle kütmise kohapealt.
   Ja kui olin uksest sissepääsemiseks umbes pool meetrit reklaami ja muud makulatuuri eemale lükanud, kohvri sisse veeretanud ja kodu üle vaadanud, tabas mind terav kahetsus et ma Tartus ikka kolme nädalaga nii vähe teha ja nautida jõudsin. Miks küll? Olin seal kogu aeg nii väsinud, tujutu, üksi, eksinud, kurb, tusane, isegi enesele vastik ja tundsin end kodus nagu külaline. Isegi toredaid hetki nautisin nagu läbi mingi prisma, uduselt. Ma nagu ei pääsenud kellelegi ja millelegi lähedale, kõik jäi kaugeks, kaudseks ja häguseks. Ja ma ei arva et selles keegi teine süüdi oleks, ilmselgelt on asi ikkagi minus eneses. Aga miks nii? Ma ei tea...kahju on raisatud ajast. Kahju et ei osanud täiel määral nautida. Aga ikkagi oli see vaheldus, ja juba eile hakkasin lugema päevi mil taas oleks võimalik Tartu koju minna. Kunagi novembris...

Aga jah, selline olen ma alati olnud - ikka tahtmas midagi muud kui mul parajasti on. Võibolla see polegi nii paha, vähemasti asjal on perspektiivi...Hahaa!