Lihtsalt niisugune päev.

Täna tundub et on selline jama päev milliseid harva, aga siiski ikka mõnikord olema satub. Päev algas juba väga vara ja kohe jamaga pihta. Nimelt  pannakse meie tänavas ja otse vastasmaja esisel teelõigul uut asfalti. Tegelikult on neil panijatel vist käsil selline aukude lappimine kogu tänava ulatuses sest linnapoole on juba uusi tumedaid kattekaike näha. Lihtsalt nüüd siis täna jõudis pidu otse minu akna alla. Nagu Soomes tavaline, algab siin igasugustel usinatel töömesilastel tööpäev kell 6. Nii ka nendel sidrunikollaste vestidega teetöö mesilastel. Kell 6 algab akana taga selline hirmus madin ja kolin ja mingid hiiglasuured autod nagu emalaevad voorivad kohale ja röögivad ja piibitavad ja edastavad ja tagurdavad ja selline tunne on et kohe-kohe sõidab mingi kallur või rekka otse mu aknast sisse. Mis sest et teine korrus, suured masinad ju! Mul on koguaeg aken  lahti, aga nüüd ei saa. See müra ja müdin on lihtsalt kohutav kuulata, sest meil on ju siin muidu vaikne nagu hauas. Nii et nüüd siis selline vastik jama, ja ajal mil mina kodus haiguslehel olen ja rahulikult ja kaua magada saaks. No ja ilmselt jätkub see trall ka otse minu maja poolsel tänaval, pole parata. Kodulinn vajab kaunistamist, justkui ta veel niigi küllalt kaunis poleks. 
   Õnneks toovad nad oma sodi hommikul kohale ja siis on praktiliselt küll terve päev vaikne, hahaa, kui välja arvata töömeeste eestikeelsed hõiked ja omavaheline jutt. 
   Lugesin hommikukohvi kõrvale blogisid , saatsin paar meili ja aelesin niisama netis. Aina enam kaldub mu valik soomlaste kirjutatud blogide suunas, eestimaised nagu ei tõmba enam eriti. Maitse asi muidugi, ma ei ütle et eestlaste hulgas häid kirjutajaid poleks. Aga see teema , välismaale elama asunud eestlaste elu, hakkab nagu natuke kaootiliseks ja laialivalguvaks minema. Nojah, laias laastus on ju elu igal pool ühesugune, olen ma ise öelnud. Suve aeg ka, väljamaa eestlased on kas suvitamas või Eestimaal, so kodumaad külastamas. 
   Ja ega siis kogu aeg ei olegi midagi hirmus huvitavat millest kirjutada, nii minul kui teistel. Mina murdsin jalaluu katki, kui Ivo ja Teelega siin mägesid mööda ringi ronisin. Juba juuni alguses, nüüd teist kuud haiguslehel ja kalpsan ringi karguga. Selline suvi siis, mis sest ikka kirjutada. Loodan vaid et jalakene terveks saab. Eestlase põhi mure on ju see et ikka tervist oleks nii et võimalikult palju tööd suudaks vehkida. Alguses oli küll võõras nii pikalt siin kodus lebotada, ma ju alati vabal ajal sõitsin koju Tartusse. Nüüd siis sundseis, ei sõida kuhugi, tööle ka ei saa. Ja veel uus ülemus ja suvine puhkuste aeg, raske asendajaid saada. Aga no selle üle muretsevad teised ja mina pole korvamatu. Pole õige nii mõelda. Ja nüüd, kui aus olla, olen selle kodus lebotamisega ikka väga ära harjunud. Saab magada , lugeda, telekat vaadata ( muide, teleka mingilt kanalilt tuleb igapäevaselt McGaiver  ja ükspäev oli isegi film Godzilla is back!) Igav juba ei hakka! No kuna mul siin kanaleid jagub siis õhtuti näeb ikka midagi mõistlikku ka. Kuigi põhiliselt loen, tuli hoog olemasolevad Henning Mankelli raamatud uuesti läbi lugeda. Mankell on tõesti hea.
  Raamatuid mul siin jagub, olen selle mõne siinelatud aastaga ikka väga hea soomekeelse kogu endale soetanud. Ja mis eriti tore, pea kõik mu eestikeelsed lemmikraamatud on mul siin soomekeelsena olemas! Kaasaegseid autoreid ja menuteoseid tõlgitakse pea samal ajal nii eesti kui soome keelde, ja nii on hea et Tartu kodus on eestikelsed lemmikud ja siin soomekeelsed  versioonid. Alati midagi mida öökapil hoida. Varem olin usin raamatukogus käija, aga nüüd saab ostetud nii palju raamatuid koju et nagu ei tekigi vajadust kogust laenata. Kuigi Porvoos on väga ilus, kaasaegne ja tohutu mõnus raamatukogu. Ja valik on ka päris hea, kunstiraamatuid on ikka väga hea valik.  
   Ega ma saanudki kodus neid asfaldipanijaid nii pikalt kaifida, sest kella 11ks oli mul aeg röntgenisse. Kuna ilm oli super, ei liiga kuum, siis otsustasin et lähen bussiga ega hakka taksot tellima. Paaril korral kui arstile minekuks takso olen tellinud, on saabunud ukse ette mingi keskmisest suurem must mikrobuss, kus istekohti 12 inimesele! Ja sinna on hoopis halvem astmetest üles ronida kui tavalisesse taksosse ja mulle ei meeldi üldse sellise suure bussiga sõita. Kasvõi tahaks tellides öelda, et olge kenad ja saatke mulle tavaline takso, mitte see 12-kohaline. Et reisin kahekesi oma karguga ja mulle pole nii suurt vaja.
  Selle suure taksobussi puhul tuli mul meelde üks naljakas lugu mida lugesin Teelel kaasas olnud ajakirjast. Eestimaal elanud üks mees, mingi restoraniomanik Tallinnas vist, kes iga hinna eest tahtnud kõigile näidata oma suurt rikkust. Tellinud siis restorani sõiduks 2 autot, kuigi sõitjaks olnud vaid tema üksinda. Aga reisis ta siis nii, et ühes autos sõitis ta ise ja teises sõitis tema kaabu. Vaat see on juba klass! 
  Aga mina sõitsin bussiga ja õnneks oli bussipeatus ka  selle Arstikeskuse peaaegu peaukse juures, siis hästi ligidal. Mida siin tavaliselt kunagi ei juhtu. Bussiga ei saa kunagi ei kuhugi poe, ostukeskuse ega tervisekeskuse juurde. Bussipeatus on tavalilselt sellistest kohtadest ikka mingi kas pool km, no vahel ka vähem , aga ikka tükk maad eemal. Ja palju siin neid on kes bussiga poodi või arsti juurde sõidavad. Ikka auto või taksoga. Võibolla on see ka selline väikelinna eripära, ma ei julge neid asju küll ülesoomelisteks üldistada. '
  Arstikeskuse (Lääkärikeskus)  juurest jätkas sama liin edasi mere äärde ja oli hästi mugav bussiga edasi sõita Haikkoosse, kus minu eestlannast sõbranna elab ja töötab. Tal on seal  mõnus (ja väga odav!) ametikorter, aga nüüd uues kohas nii et pidin küsima kuidas see üles leida. Kui nimetasin kelle juurde teed küsin, hakati minuga kohe eesti keeles rääkima, Haikkoos on ju  palju eestlasi tööl. Nii kodune.Haikkoo mõisas seal hotelliosas on sellised läikivad graniitparketist põrandad, mis klantsisid nii et mul läks silme eest kirjuks ja põrand tundus nii libe et peaaegu ei julgenud oma karguga sinna koperdama minna. Aga no õnneks jõudsin sekeldusteta liftini ja sealt edasi olid juba tavalised vaipkatted.
 Vahva oli nokalaata pidada , sõime koos kerge lõunaeine ja peale selle läksime mere äärde kõndima ja  pingile päikese kätte. Ikka mõnus on vee ääres - kerge laineloks,  lahel ringitiirutavad mootorpaadid ja valendavad purjekad.No purjekad tõtt öelda eriti ei valendanud, ilmselt polnud piisavalt tuult et purjesid üles tõmmata. 
Enam silmailu pakkus teineteise seltsi nautiv luigepaar, kes  meist väljagi ei teinud ja laisalt ringi tiirutas. Väga oleks tahtnud nendelt küsida et kas olete needsamad linnud kes kevadel Sikosaare kanalis uperpalle tegid. Ja et kas teil lapsi ka on. Aga , kahjuks ei oska luigekeelt. Jäigi saladuseks. 

     Sõbranna lahkus ära õhtusesse vahetusse tööle ja mina tulin bussiga koju. Vaatan et isegi selle lühikese ajaga on natuke päikest peale hakanud, isegi minule kes ma kunagi pruuniks ei lähe. Aga vee ääres ja puhas õhk, see mõjub. Püüdsin iseenda rõõmuks ja sõbranna rõõmuks ka, seal siledate kõnniteeplaatide peal ka veidi juba ilma karguta ringi kõndidda. Inimene õpib kogu elu, nagu laulus öeldakse. No nii minagi. Vaja ikka enne 60 aastaseks saamist kahel jalal ja ilma abiratasteta kõndima õppida! Nali naljaks, ega tegelikult nii naljakas polegi ja eks tulevik teeb ikka muret küll. Aga nagu Scarlett O´Hara ütles, et sellele mõtlen ma alles homme...nii püüan teha ka mina. Olla positiivne.

   Õhtul saab veel sauna, loodan hirmsasti et peale seda kuuma päeva tuleks äikest. Aga ega vist täna enam tule, eile öösel sadas ja välgud sähvisid nagu Oscarite jagamisel. Aga mulle nii väga meeldib saunalaval istuda kui väljas vihma kallab ja äike müristab. Ja kui sinna komplekti veel kuulub värske kaseviht ( mida mul täna pole) ja näiteks päeval korjatud maasikatest tehtud toormoos pannkookidega ( mis oli paar kuud tagasi, nüüd vaid mälestus), siis ei saa küll taganeda tõdemusest et elämä on laiffi. Aga no kõike head korraga ei saa ja mõni päev las olla lihtsalt niisugune tavaline.