Midnight in Paris.

Ei, mina ei käinud Pariisis. Ei keskööl, ei karkudega ega ilma. See on film, nagu teate.


Lihtsalt selline tore armas Woody Alleni filmikene tema Euroopa linnade triloogiast.  Pariisi film on nendest see kõige esimene, siis tuli ``Vicky and Christina in Barcelona`´ ja eelmine aasta nägin siin kinos Rooma filmi, `´With love to Rome`´. Ta ise osaleb igas filmis mingi pisikese suht tähtsusetu rollikesega, nii armas. Teised filmide osatäitjad on muidugi tippklassist.
   Seda Kesköist Pariisi olin ma enne juba mitu korda vaadanud, koos Ivoga  ja koos Kaleviga, sest see on meil nii kõvakettal kui arvutis. Minu jaoks avastas selle filmi Ivo, ja mina omakorda tutvustasin Kalevile. Kõigile meeldib . Minu jaoks on väga suur vedamine et mu poegadel on hea filmimaitse ja eriti see et nad mõlemad  minu maitset väga täpselt teavad. Alati kui filmi valimiseks läheb, siis ikka et emme sulle peaks see film meeldima. No eks nemad muidugi vaata lisaks ka  teissuguseid filme , rohkem noorte inimeste maitsele. Aga koos olles vaatame nö. emme filme.Ja klassikat.
  Kui pojad veel kooliealised olid siis alati koos vaatasime öiseid Oscarite jagamise gaalasid. . Siis suutsin mina ka veel kogu öö üleval olla ja aovalguseni vastu pidada, kuni kõik kuldmehed endale õilsa omaniku olid leidnud. Viimased aastad ma lihtsalt ei suuda, ei suuda öösel nii kaua ärkvel püsida. Aga kuna me lastega siis neid Oscareid jälgisime , said mu pojad juba üsna noorelt tuttavaks filmimaailma suurte tegijate ja aasta tippfilmidega. Teadsid, mida oodata ja vaadata. Ja mina omalt poolt rikkusin aastaid jämedalt koolikorda ja vastutustundetu lapsevanemana kobisin peale Oscarite saate lõppemist koos lastega põhku, lubades lastel sel päeval koolist puududa. Ega tundnud kunagi mingeid süümepiinu. Niisiis on need üleastumised meile kõigile vaid kasuks tulnud.
   Ma ei hakka seda Pariisi filmi siin ümber jutustama. Kes pole näinud, soovitan. Lihtsalt minu jaoks nii huvitavad need ajaloolised kujud kes seal oma ajastu miljöös tegutsevad. Tausataks romantiline Pariis oma turistliku võluga. Ma pole ise Pariisi jõudnud, aga olen sellest linnast palju lugenud ja pilte näinud tänu oma armsale blogituttavale Marisele. Marise silmade ja sule abil olen seda linna avastanud, arvustanud ja armastama hakanud. Nojah, tänapäevane 21. sajandi Pariis on muidugi hoopis midagi muud . Ja pariislaste kohta kirjutatakse kahjuks enam halba kui head. Aga see kõik ei loe..., nagu ütleb keegi teine oma blogis.
No ja miks ma sellest üldse siin kirjutan. Aga selleks , et pühapäeva õhtul juba hakkasin raamatut lahti tegema et lugemist jätkata, kui korraks televiisori avasin. Ja enneäe, juba esimesed kaadrid tuttavast filmist - tere tulemast vihmasesse Pariisi. Oligi seesama armas filmike, meie soome telekas, ma ei mäletagi enam mis kanalil. No miks mitte, seda filmi olen ma valmis alati ja ikka veel üks kord vaatama. Ja vaatamise käigus meenuvad ka need mõnusad korrad kui üks või teine poegadest on mul külas olnud ja koos nendega, punaveini pokaal käeulatuses, oleme koos seda filmi nautinud.