Runebergin torttu e. Runebergi kook

 Runebergi kook on purustatud mandlite ja arrakipunshi või rummiga  maitsestatud silindrikujuline  küpsetis. Pealt kaetud vaarikamoosiga, mida ümbritseb suhkruvaabast ring. Küpsetis on saanud nime luuletaja Runebergi järgi, kuna just tema olevat neid koogikesi armastanud nautida oma hommikukohvi juurde,  väikese punshinapsuga.Milline ilus algus toimekale päevale!

Arvatakse et runebergikoogi algse retsepti autoriks ongi olnud luuletaja abikaasa Fredrika Runeberg. Tema valmistanud koogi nisujahust, riivsaiast, küpsisepurust ja mandlisegust koos õunamoosi ja suhkruvaabaga. Runeberg olevat kord soovinud kohvi kõrvale midagi magusat, ja kuna proual parajasti midagi pakkuda polnud, küpsetas ta koogi just neist ainetest mida kodus parasjagu leidus. Fredrika Runeberg on kirjutanud ka kokaraamatuid ja 1850 aastast pärit retseptiraamatus on just sellise koogi retsept. Mis aga ikkagi  olevat tema teisendatud versioon  porvoo meisterkondiitri Lars Asteniuse kümme aastat varem loodud koogist.

Porvoo (ja ilmselt mujalegi) poodidesse ja kohvikutesse ilmuvad runebergikoogid müügile jaanuarikuu lõpus ja neid saab osta kuni Runebergipäevani. ! Kui kõiki ära ei müüda, siis päev hiljemgi ja poole hinnaga.

Runebergikook on ikka nii levinud, et iga-aastaselt kuulub see Runeberi päeval menüüsse ka haigla lõunakohvi lisandiks. Haiglas pakutav versioon on küll neljakandiline plaadikook, vaarikamoosi ja suhkruvaabaga, ja muidugi nii arrak kui rumm on sellest välja jäetud. 

Porvoos  on aga üks kohvik mis pakub seda traditioonilist kooki aastaringselt, ja see on  vanalinna ühel vanimal tänaval, Välikatul,  asuv kondiitriäri Helmi.

J.L.Runebergi mälestuspäev 5. veebruar , päev kroonlühtrite valguses.

Hommikul arvutit avades meenuski kohe, et täna on Runebergi päev, ja loomulikult koos sellega meenus ka kohe Runebergi kook.  Et täna on see päev aastast  mil tuleb seda kooki süüa!

 Johan Ludvig Runeberg (1804-1877) on tuntud soomerootsi rahvusest luuletaja , kirjanik ja toimetaja, kelle looming on läbi aegade olnud väga isamaalik. Runebergi peetakse soome rahvusluuletajaks, ja selle kõrge aunimetuse pälvis ta juba oma eluajal.
Meile eestlastele  on üheks huvitavaks seigaks kindlasti see mismoodi Runeberg on seotud Eesti Vabariigi riigihümniga Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm...Kõik me ju teame  kahe maa rahvushümni sarnasusest, isegi spordivõistlustel on tekitanud kahtlust kumma võitja maa auks siis hümn kõlanud on.

Maamme laulu (soome k.), Vart land (rootsi k.) , kirjutas   J.L.Runeberg  1864 a. rootsikeelsena ja oma Värnikki Stooli lugude esimeseks luuletuseks, ja selle viisistas Fredrik Pacius samal aastal.Tänaseks on see meloodia juba 162 aastat vana. Kõneldakse et Paciusel olnud vaja lihtsalt sellele rootsikeelsele luuletusele meloodia anda, ja mõned veel salajasemad vandenõuteoreetikud väidavad lausa et viis on laenatud ühelt vanalt saksa joomalaulult. Laul esitati esimest korda 1848 aastal Flora päevade ajal Soomes.
 Eesti rahvushümnis Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm  kasutatakse sama viisi, samuti liivlaste rahvushümnis Min izamō. Eestisse jõudis laul 19 sajandil  soome kooride külalisesinemiste kaudu. Eestis lauldi laulu esimest korda esimesel üldlaulupeol 1869, Johannees Voldemar Jannseni sõnadega.  Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga sai „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” 19. sajandi lõpul väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast Esimest maailmasõda iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks. Ametlikult kinnitati F. Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920. aastal. Seda, et sellest laulust hümn saab, ei osanud tollal veel keegi mõelda. Peale Esimese Maailmasõja lõppu sai sellest aga mõlema riigi hümn. Eestis ametlikult, Soomes ei eksisteeri siiamaani ühtegi seadust vmt, mis kinnitaks, et “Maamme” on Soome riigi hümn. Pigem on see traditsioon.
Kuna mu elukoht jääb tegelikult Runebergi tänavale, siis kõnnin ma sellenimelise mehe kodu-muuseumist mööda iga kord kui kesklinna suundun. See kollane maja paremat kätt, niisiis. Aga, piinlik tunnistada, kunagi polnud ma leidnud sobivat hetke  sinna sisse astuda. Kuigi muuseum on populaarne ja aina näeb turiste sinna minemas ja sealt tulemas. 

Runebergi kodumuuseum on vanim omataoline Soomes.
Runebergid kolisid Helsingist Porvoosse aastal 1837 kui luuletaja nimetati Porvoo Gümnaasiumi rooma  kirjanduse lektori ametikohale. Nüüdseks muuseumina toimivasse kodusse asukohaga  Porvoo empiirstiilis linnajaos  asus pere 1852 aastal  ja siin elas  kirjanik  oma surmani.
Kodumuuseum avati 1882 a. kirjanikult ja ka tema abikaasa Fredrikalt säilinud pärandi põhjal. Selle kodumuuseumi teeb eriliselt väärtuslikuks viis  et tänapäevalgi on püütud maksimaalselt näidata kodu sellisena nagu see oli Runebergide pere eluajal. Harvaesinev täielik kogu ühe kodu sisustusest ühes  kunstiteoste, mööbli, pisiesemete, portselani, kodutekstiilide, jahitarvete ja kasvavate toalilledega. Eksponeeritud on ka luuletaja raamatukogu. Sisustus on väljapeetud biedermeier-stiilis.
   Niisiis tänase päeva puhul oli kohe tänaval selline uhke teade väljas et olete oodatud ja nii ma sinna sisse astusingi. Tavaliselt on ka värav kinni ja siis nagu ei märkagi et vaja ikka ära vaadata.
Kuna ma ise olen olnud muuseumitöötaja, siis loomulikult muuseumid mind väga huvitavad ja vanalinnas asuvat Porvoo linnamuuseumi oleme vaatamas käinud koos poegade ja külalistega isegi mitmel korral. Aga siia nüüd esimest korda.
   Sisse astudes kohe märkas et külastajaid on üsna palju, ja kostus nii soome- kui rootsikeelset juttu. Üsna mitmed külastajatest olidki vanemad härrad ja prouad, kes tänase päeva puhul pidulikult riietatud, soengutes ja parfüümitud. Mulle nii meeldib vaadata siinseid eakaid inimesi - nad on sellised ärkasad, väärikad, hoolitsetud ja nendest paistab välja et nad on täie rinnaga tänapäevas kohal, valmis elu nautima ja tegutsema. Eestimaal on vanemad inimesed tihti nagu natuke kulunud ja allaandnud olekuga. Aga no eks Eestiski leidu vahvaid ja vapraid memmesid-taate!
   Püüdsin ennast sappa hankida mõnele soomekeelsele giidile, et ikka põhjalikumalt kõigest teada saada, aga kahjuks just üks grupp lõpetas ja teised giidid rääkisid kõik rootsi keeles millest ma muidugi siiamaani midagi aru ei saa. No natuke, aga vähe.
Eks ma ekslesin siis omapead saalist saali, teiste seas ja sabas. Muide, ikka tohutu kaunis oli see kodu! Mis kroonlühtrid, maalid, uhked mööblid ja tapeedid. Kaunid kahhelahjud - katsusin käega, olid külmad. No loomulikult on majas keskküte ja eksponaatide säilitamiseks ettenähtud kindlad temperatuurid. Kuna ma olin päris kindel et siin pildistada ei või, siis pani imestama et kaks meesterahvast üsna avalikult seda tegid. Üks telefoniga ja teine aparaadiga. Ma rahvust ei maini. No ei suutnud minagi kiusatusele vastu panna ja kui juhtus et jäin kuhugi nii omapead, siis värisevi käsi klõpsisin mõned pildid. Kohe näha et udused, aga keelatud vili on ju magus ja seda väärtuslikumad mulle need võtted on et lubamata tehtud.
Hiljem ma kohe küsisin ühe töötaja käest kas võib pildistada. Ja too vastas et muidu ei, aga kui ajakirjanik olete siis võib. Hahaa, eitea kas ma paistsin pressiesindaja moodi välja?!
Siis äkki kuulsin tuttavaid hääli ja olidki, meie osakonna teraapia-tiiva juhendajad oma patsientidega , ka muuseumiga tutvumas. Oletko se sinä ?, küsiti minult. Paljud on ju harjunud mind ainult haigla tööriietuses nägema. Tore ja üllatuslik kohtumine.
 Kuna mul oli see kohvikusse minek kokku lepitud siis ei hakanud endale giidi võtma, nii et kunagi teine kord tahaks ikka kõik need ruumid giidi jutu ja juhatuse saatel läbi käia ja pitoreskseid üksiasju kuulda. Nüüd pudenes kõrvalt vaid niipalju, et  mõnede lühtrite klaasosad on valmistatud Veneetsias Murano saare meistrite poolt , kes Soome tulid oma oskusi eksponeerima. Ja et selline magamis-külalistetoa variant nagu mitmes ruumis näha oli  - eesriide taha varjatud voodi - oli tollajal väga uudne lahendus. Sellise vajaduse põhjustas luuletaja voodihaigeks jäämine, ja kuna tol ajal olnud ennekuulmatu et härrasmees võtab külalisi vastu voodil lebades, jagatigi tuba sameteesriietega kaheks . Ja vesteldi läbi kardinate.
Endise söögitoa akna all olid kaks töötajat entusiastlikus avastamisrõõmus - nähtavale seati  foto mingi toalille õiest mis kuulus Runebergi aegse lille juurde, lill aga polevat viimasel ajal õisi näidanud.
No vaat sellised seigad , aga kindlasti tahan korra giidi saatel selle ekskursiooni läbi teha ja usun et see tuleb huvitav. Mina aga ajasin kasuka selga ja tõttasin kohvikusse Runebergi kooki sööma. Mida see kook , Runebergin torttu, siis endast kujutab ja kui mitmete kroonlühtrite valgusesse ma sel päeval veel sattusin, sellest loodan kirjutada järgmises postituses.

Suomen viralliset liputuspäivät ehk Soome ametlikud lipuheiskamise päevadd

Sellise püha toimingu kui lipuheiskamise puhul ei saa kuidagi laskuda nii madalale et väita nagu oleks eesti ja soome keel üliväga sarnased ja mõned sõnad lausa samasugused. Liputus siis tähendab lipu heiskamist, ja soome keeles on  ametlikult paika pandud sarnane  kohustuslik toiming  nagu
`´Näinä päivinä valtion virastot ja laitokset on lailla velvoitettu liputtamaan`´.
Soomlased armastavad oma lippu, ja oma maa ja lipu värve väga . Ja seda armastust näeb ja kohtab siin ringi liikudes igal sammul. Isegi lillekastidesse valitakse lilli tihti sinistes ja valgetes toonides, tavaliselt eriti võõrasemasid. Kuigi soome rahvuslill on ju kaunis piibeleht.
 Lipuheiskamise päevad on ka kalendris ära märgitud ja tundub et neid on üsna rohkesti. Sest ikka ja jälle näen  siin ja seal lippusid lehvimas. Võibolla ka sellepärast et meil haigla õuel on ka lipuvarras nii et lihtsalt jääb enam silma kui lipp mastis on. No paljudes kohtades lehvivad lipud ka muudel päevadel, näiteks paljudel  õuedel, ka meie maja ees. Ja seda on nii armas näha nii  siin kui  ka kodus Eestimaal.

Ametlikud lipuheiskamise päevad e lipupühad  Soomes on  kuuel pidulikul  kalendripäeval, valimiste päevadel  ja vabariigi presidendi ametisseastumise päeval.
Need kuus kalendri lipupüha on  järgmised   -

Soome kultuuri päev, Kalevala päev 28 veebruaril
Soome töö päev,  1 mail. Volbriöö
emadepäev , maikuu teine pühapäev
Kaitseväe lipupüha e Gustaf Mannerheimi päev 4. juunil
Soome lipu päev, Jaanilaupäev 20-26 juunil
Soome iseseisvuspäev, 6. detsember
Valimiste päevad, mil toimuvad kohalikud valimised, seadusandliku kogu valimised, presidendivalimised, Euroopa Parlamendi valimised, referendumid, vabariigi presidendi ametisseastumise päev.
Kuna soomes langeb Jaanipäev alati nädala lõppu, siis sellest ka Jaanilaupäeva  liikuvus kalendripäevana.

Nendele lisaks on veel nn. väljakujunenud e kindlad lipupäevad, ja neidki on üsna mitmeid nii et pole imestada et lippusid nii tihti lehvimas näeb.


 J.L. Runebergi päev, 5. veebruaril

 Soolise võrdõiguslikkuse päev, Minna Canthi 19. päeval märts
     soome keele päev, Mikael Agricola ja Elias Lönnroti päev 9. aprill
     riiklik veteranide  mälestamise päev, 27. aprill
     Euroopa päev, 9. mail
     soomluse päev, LR Snellmanin päeval 12. mail
     langenute mälestuspäev, mai kolmandal pühapäeval
     luule ja suve päev, Eino Leino mälestuspäev 6. juulil
     Soome kirjanduse päev, Aleksis Kivi päev 10. oktoobril
     Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni päev, 24. oktoobril
     rootsluse päev, 6. novembril
     Isadepäev, novembri teisel pühapäeval
     Soome muusika päev, Jean Sibeliuse päeval 8. dets.

Sõnad `´soomlus ja rootslus `` kõlavad küll nii halvasti ja koomiliselt eesti keeles, antagu mulle andeks et ma paremat vastet ei leia. Aga, nagu ajalooliselt paika on pandud, ei saa soomlased ega soomlus kuidagi läbi ilma rootsluseta ja tänapäevalgi eksisteerivad nad käsikäes ja tähistavad oma mõlemaid rahvuslikkuse pidupäevi. 

Ühest järjekordsest lipupäevast, Runebergi päevast , tahaksingi jutustada pikemalt ühes järgmises postituses. Kuna Runebergil on Porvooga nii palju ühist.  
  


 

     



    

Talveromantika. Valgus pimeduses.

Siiski siiski , kevad annab oma olemasolust ja peatsest võimuletulekust juba üsna selgeid märke ja nüüd tahaks paar sügava talvega seonduvat kaunist meenutust veel siia ära talletada enne kui meelest kaob ja laus kevad troonile astub.
   Ja kuna ma ka eile teada andsin et sihuke na tõbine olen siis on päris sobiv osa leboaega kirjatööle kulutada. See et ma tööle kipun ei tulene kaugeltki sellest et ma sihuke igav inimene oleks kellel vabal ajal pole muud teha kui tööst unistada. Kaugeltki mitte, oskan minagi vaba aega nautida ja kuidas veel!Saladuskatte all tunnistan et ikka endiselt hullult meeldib mulle see vana hiina vanasõna mis kõlab kuidagi nii et `´Kõige targem on see kes oskab kõige säravamalt logeleda!`` jaa, olen sellega kahel käel nõus, aga ilmselt ka tark hiinlane oli niipalju tark ja  aimas et paraku siin elus palja logelemisega päris hakkama ei saa. Aga kui, siis logele säravalt, vaat see mulle meeldib! Olen ka püüdnus ikka võimaluste piires oma elu sedamoodi sättida, sest ma võin küll tööd rügada kui mäng küünlaid väärib ja olen elus seda ka päris pikka aega ja palju teinud. Aga siis oli tingimuseks et saan kas väärilise heaolu või väärilise tasu või, nagu minu puhul peaa alati, saan mõlemad!Ainult oma pikaajalist põhitööd, siidkanga maalimist, armastasin ma nii hullupööra et seda oleksin olnud nõus ka ilma rahata tegema. No eks neidki aegu oli kui selle töö eest pea midagi ei makstud, aga oli ka paremaid ja päris häid aegu.
   Niisiis olen ma nüüd teist päeva säravalt laiselnud, teed joonud , shokolaadi söönud, raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Telekas eriti midagi head ei paku, aga paljude poolt maha materdatud `´Armastuskirjad Juliale`´ leidis minu poolt üsna malbe vastuvõtu. No stoori jah selline lihtsakene, aga näha mängimas sellist klassikalist staari nagu vanessa Redgrave - ma lausa ahmisin ! No ma eitea, aga ma tõesti olen küllastunud nendest totakatest märulifilmidest kus aina veri lendab ja püssid pauguvad.
Ja kõikidel on kaks, kolm ja mõnel isegi tuhat elu ja maailma kus surma saada, aga pärast jäävad ikka ellu.
   Aga nüüd tagasi selle juurde millest kirjutada tahtsin. See oli mingi laupäeva õhtu, ehk veebruari alguses, mil taas töölt tulles väljas nii võluvalt tuiskas et kahju oli bussiga koju sõita ja otsustasin jala tulema hakata. Tegelikult ei tuisanudki nii väga tugevalt, pigem sadas sellist tihedat peenikest lund, oli vaikne ja tuuletu. Ja mul polnud kuhugi kiiret, lihtsalt tore oli jalutada ja vaikust kuulata. Ja vaadata.

Olen juba eespool korduvalt maininud et Porvoos on pimedal ajal see hea et siin pole kunagi pime. Kõikjal põleb tänavavalgustus ja lisaks sellele panevad inimesed pimeduse saabudes oma akendel, rõdudel ja aedades põlema igasugu lampe ja lambikesi. Jõulu ajal on see eriti uhke, aga need tulukesed põlevad mitmes kohas veel praegugi, märtsikuus. Ja see loob pimeduse keskel sellise ainulaadse romantilise valguse, nagu kusagil võlumaal.
Kodupoole jõudes tundus üks maja , mida ma omaette Kassi majaks kutsun, et see on kuidagi eriliselt tuledega ehitud - tulukesi põles nii akendel kui uske juures, aias ja kahel pool väravat lõõmasid lumehanges suured õueküünlad. See mõjus kuidagi nii eriliselt ja pidulikult et kohe ärevaks tegi!

Kassi majaks kutsun ma seda maja sellepärast et ükskord kevadel kui juhuslikult sealt mööda jalutasin silmasin ma selle maja aias omapärast ehitist, nagu väikest majakest kus eri korrustel ja eri pesades lebotas 6 kassi! Vaat see oli tõeline Kassi maja!Kassid olid kõik uhked ja rahulikud ja suured ja paksud ja kaunid. Ja nõisid ka valdavat seda vana hiina kunsti kuidas säravalt laiselda! Mõni isegi lausa magas.
Siis kevadel ei olnud väljas kedagi kelle käest lähemat seletust pärida, no siin Porvoos on igasugu imeasju, asi siis nüüd selline kasside majake.
   aga nüüd sellel talveõhtul, kui ma seal lumehanges oma fotokaga ringi ukerdasin, väljus uksest äkki mingi naaritsakasukas vanaproua ja tõttas minu poole. St ta tõttas värava suunas, lihtsalt mina olin värava taga just neid õueküünlaid pildistamas. Ma just kavatsesin vabandusi kogelema hakata, et siin teise väravas niimoodi sumpan ja pildistan, ja alustasin sellega et soovisin prouale head õhtut. Ja tema soovis rõõmsalt mulle sama ja asus kohe lähemale astudes jutustama et tuleb siit majast oma ristitütre sünnipäevalt. Kui ma kiitsin et maja nii kaunilt valgustatud ja et suvel nägin siin kasse, siis sain kohe teada et jah, 6 kassi elavadki selles majas ja pole see mingi kassi-varjupaik. 5 on perenaise omad ja üks kuulub tema tütrele, kellel kohe oma maja valmimas ja siis see tütre kass lahkub seltskonnast uude koju. Ja et kassid saavad kõik omavahel kenasti läbi ja igal ühel on oma pesa ja kindel koht, ja üks neist armastab lesida klaveri peal ja sealt teiste tegevust jälgida. Aga suviti käivad kassid suvitamas. Perel on kesämökki ehk suvekodu kusagil mere keskel saare peal ja kassid sõidavad suvitama algul autoga,ja siis edasi paadiga! Autos istuvad 3 kassi tagumisel istmel ja kolm pagasnukus kus on igal oma pesa kaasas.
Vaat niimoodi suvitavad meie Porvoo kassid. Proua nimetas nimed ka, aga ma lihtsalt ei suutnud meelde jätta. Tänasin teda huvitava info eest, soovisime teineteisele head õhtut ja proua sibas kodu poole. Selline lausa võõraste inimeste vaheline vestlus mingil neid ühendaval teemal on siin nii tavaline ja tore, oi mulle meeldib!
Mina jätkasin rõõmsalt teed oma kodu poole , klõpsisin veel mõned pildid ja juba keerasingi meie hoovi sisse. Hea tujuga ja toredate teadmistega.

need kõrged sihvakas puud on tegelikult mingid tammed, tuletavad mulle alati Itaaliat ja Toskaanat meelde , aga pole küpressid.

Tahaks tööle!

Alles see oli kui ma laupäeval Tartust tulin ja taas tööle asusin, ja nüüd jäin haigeks ja ei pääsegi tööle. Lausa tobe, nagu lapselt oleks mänguasi käest ära võetud, aga ma tõesti siiamaani üldjuhul lähen rõõmuga tööle ja mulle meeldib haiglas tööl olla. Lausa uskumatu et minule, kes ma ju tegelikult hoopis teise ala inimene ja teise elukutse esindaja olen, sai suht juhuslikult ja ootamatult osaks see rõõm et veelkord kogeda kui tore on teha tööd rõõmuga ja sellega rahul olla. Hetkel olen küll vägagi rahul - selle elumuutusega et siia Soome sai tuldud, oma töökoha, töökaaslaste ja palgaga. Rumal oleks väita, et kõigel sellel mu elus väike tähtsus oleks. Vastupidi.
   Juba peale tagasitulekut tundsin end kuidagi väsinuna, kuigi sai 9 päeva Tartus puhatud , pidutsetud ja niisama toredate lähedaste hulgas mööda saadetud. Millest siis väsimus? Isegi tagasitulek tundus kuidagi ajaliselt lühem, uus Eckerö laev sõidab ju nüüd endise 3, 5 tunni asemel vaid 2, 5 tundi ja veisi peale kl. 20 olin juba siin Porvoo kodus arvuti taga. Helsingist võtsin mingi uuel ajal väljuva bussi, mis kolistas suure kaarega läbi igasugu väikeste kolgaste ja maakohtade millest ma vaid nimesid olin kuulnud, nagu Nikkilä jne. Selline huvitav kitsas metsatee, suvel oleks seda teed ehk päris tore sõita kui lupiinid teeääri palistavad ja õhtupäike rohelisi põlde kuldab. Nüüd pimedas oli suht igav ja selline tunne et tahaks juba kohale jõuda. Õnneks kestis see sõit vaid 20 min kauem kui tavalist moottoriteed mööda tulles , ja järgmine kord ootaks 10 min kauem, maksaks 5 euri rohkem ja tuleks ikka otse ja kiirliiniga.
   Tööl oli muidugi kõik endine, nagu tavaks on öelda et `´Siin haiglas ei muutu miski`´. Õnneks on nii, usun et kui tõeliselt midagi kunagi muutuks siis oleks see üsna jahmatav. Olen ka teistelt töökaaslastelt kuulnud, et rutiin, sealhulgas tööalane rutiin, meeldib kõigile. Meeldib see et kõik on täpselt teada - tööajad, töö sisu, tead täpselt mida tegema oled tulnud ja keegi sinult mingeid tööväliseid tegemisi ega ületunde ei oota. Ja et kõik vajalik töö laabumiseks on tagatud, suhted toimivad ja tiimitöö laabub. Muidugi tuleb vahel kiirelt vastu võtta otsuseid kuidas toimida, või saab omaalgatuslikult midagi uut moodi ja paremini teha. Ja tohutult annab juurde see töötajate omavaheline üksteise tööst lugupidamine. Ja viisakus ja tänamine. Ma nii tohutult tunnen Eestis puudust sellest viisakusest ja tähelepanelikkusest, ja seal ei osata tänada. Lihtsalt ei tänata, ja ei vabandata. See riivab.
  Haiglas oli vaikne, patsiente vähe ja needki kerged haiged ja nn. ``vanad tuttavad`´, meie osakonnas on terve hulk patsiente kes käivad siin nn. korduvkülastusel, so ravi on pidev ja korduv. Aga esmaspäeval läks asustus juba nii hõredaks et mulle tükkis lausa naer peale, et kas see ikka on haigla ja osakond, ja kes kelle heaks töötab. Osakonnajuhataja oli jäänud talvepuhkusele ja suusatama sõitnud. Osakonna peaarst pakkus kõigile kohvikooki ja suundus aastaks tööpuhkusele ehk virkavapaalle. Ja kui veel päeva jooksul 4 klienti välja kirjutati, siis õhtuks oli meid 6 õde, valvearst ja 2 patsienti! Omavahel naersime, et see tähendab ühe patsiendi kohta ikka ülimalt kvaliteetset hooldust! Muidugi kuna meil on akuutsete haigushoogude suhtes pidevalt patsiente, võivad kohad täituda uute patsientidega ka tundide jooksul, aga nii vähe haigeid pole ennemalt olnud.
  Ja siis jäin ma teisipäeval ikka nii hullult hingamisteedega jänni et lebasin terve päeva voodis, larpisin kuuma teed sisse ja sõin ära kogu kodus olnud mee ja  küüslaugu. Täna oli kange ja kindel soov tööle minna, aga kui kell hommikul helises siis ikka tundsin et see oleks liigne pingutus ja rumal mittevajalik samm. Helistasin tööle ja küsisin 2 päeva vabaks, loodan täna-homme kosuda ja siis saab jälle tööle.
Kuigi pühapäeval tuoiskas siin pea kogu päeva ja oli ka päris krõbedat külma, siis täna paistis päike tuppa juba nii palavalt et tuli lausa ribikardinad ette tõmmata. Kindlasti oli väljas plusskraade, nii et lund on üsna palju ära sulanud. Aga no seda on järel veel rohkesti, ja aprillis võib veel kesteab mis üllatusi tulla.
  Aga ma olen mõtetes kogu aeg Londonis, kus juba kirsid õitsevad...aga siinne põhjamaade kevad on samamoodi kütkestavalt ilus . Ah, tulgu ta juba rutem!

Üks päris tavaline linnaskäik.

Eile sai päris kaua üleval oldud, sest juhtusin telekast nägema filmi mis kestis lausa südaööni. Aga mulle väga meeldid ja oli tõesti vaatamist väärt. The Lonely Hearts, Üksildased südamed . John Travolta, Jared Leto ja Salma Hayek. No kas veel paremat oskaks tahta!  Usun et see on eesti telekates ehk juba ammu jooksnud aga siin näeb telekas enamjaolt vanemaid filme. Uudisloomingut tuleb kas kinno vaatama minna või siis näha teisi võimalusi kasutades.
  Kuna mul täna on vaba päev siis võis eile kaua üleval olla, hommikul sai kauem magada. Aga kuna nüüd juba on päevad tunduvalt pikemad ja hommikul kella 8 ajal juba valge, läkski umbes sellel ajal uni ära. Natuke erutatud olin ka selle üle, et hommikupoole oli mul kutse oma linnaosa tervisekeskusesse, soomlaste tervise kontrolliga seoses tehtavatele vähi-ennetus uuringutele. Tervisekeskusse jõudsin veidi varem, niisiis jäi mul aega seal niisama istuda ja inimesi jälgida. Ma ei tea kas see tuleb sellest et olen juba palju unustanud eesti elu, aga ilmselt ikka on ka asjad siinpool teist moodi. Kõik on  väga klantsitud, puhas, mugav ja inimkeskne. Tartus on ju ka viimasel ajal ehitatud viimase peal kaasaegseid meditsiiniasutusi, aga ...no minu viimased hädakorralised visiidid sinna seoses äkki tekkinud tervisehädaga toovad mulle küll meelde vaid väga ja väga ebameeldivaid mälestusi. Just teenindajate suhtumise poolest. Lausa selleni välja, et mulle öeldi selge sõnaga otse  näkku et kui elate Soomes siis minge ja ravige ennast Soomes, kuigi mul olid ette näidata igasugu rahvusvahelist tervisekindlustust puudutavad sertifikaadid ja minu eluohtlikult kõrgele tõusnud vererõhk vajas kohest sekkumist. Jube, jube, ...
   Muidugi on tervisekeskus koht kuhu tullakse oma hädadega ja tavaliselt ikka mitte eriti rõõmsal meelel ega kerge valikuga. Aga lihtsalt hea oli istuda ja vaadata, kuidas nt lapsega on arsti juurde tulnud koos mõlemad vanemad, kõik on rahulikud, lapsed mängivad mängunurgas, vanemad vestlevad omavahel või sõrmitsevad telefone, meditsiinipersonali käitumine on kuidagi kodune ja turvatunnet tekitav. Kuigi mind alguses hirmsasti häiris see soome mood et siin sind igal pool sinatatakse, siis...ehk mõnedes kohtades on see päris omal kohal. Ka siin on tegelikult viimasel ajal rohkem hakatud klienditeeninduses kasutama teietamist, nt pankades , ja haiglas eakamate inimeste poole pöördutakse ikka reeglina Teie vormis. No igatahes kui ma seal tervisekeskuses istusin siis mõtlesin endamisi et jah, Soomes on küll teatavasti kõrged maksud, aga sellest rahast ikka väga palju kasutatakse rahva heaolu tarbeks, st. inimesed saavad selle omal moel tagasi. Heaoluühiskond tagab rahvale hea olu.
   Muidugi kirutakse siingi arste ja operatsioonidele on pikad järjekorrad ja arstid ei suuda kõiki haigusi terveks ravida, sama moodi nagu Eestiski ja kogu maailmas. Aga...siiski ma arvan et üldjuhul on siin palju asju ikka väga hästi, lihtsalt seda ei oska näha siis kui ise selle keskel elad ja seda enesestmõistetavaks pead.
   Alati meeldib mulle käia raamatukauplustes. Nii kodus Tartus, siin Porvoos, Helsingi Stockmannis kui reisil olles teistes maades. Raamatupoodides on võlu, ja palju paljulubavaid unistusi...Hetkel oli , ehk veel sõbrapäeva jäänukina, sooduspakkumine 3 raamatud 12 euri eest. Valik oli üsna lai, aga mitmed neist olid mul juba olemas ja midagi eriti kutsuvat nagu näppu ei jäänud. Ostasin Doris Lessingi mälestusteraamatu teise osa. Makstes küsisin kassast ega neil enam esimest osa saadaval pole, aga see on kahjuks läbi müüdud ja ka kirjastusest lõppenud. Tegelikult ma usun et need mõlemad osad on ka eesti keelsetena olemas, kodus siis tuleb raamatukogust vaadata. Lessing mulle meeldib väga, oma otsekohesuse ja kujundliku keele poolest, ja loodan et tema elumälestuste läbi saan ka leevendada oma Londoni-igatsust. Elas ju Lessing seal pikka aega , alati Marylebonist Stanstedi sõites tuleb see mulle meelde.
Siis vaatasin veidi KappAhlis ringi, uus kevadkaup on juba välja pandud ja kollektsioonid tunduvad üsna värvikad olema. Kaheksakümnendad on tagasi, puhas kollane, sinine, oranz. Kõik kordub, moes on juba päris raske midagi täiesti uut leiutada. Käisin ka Sokose kaubamajas uute lõhnaõlidega tutvumas, jälle on mitu uut tulnukat. Eelmine aasta Kalevilt jõulukingiks saadud Escada Magnetism on otsakorral, tegelikult vist esimene lõhnaõli mille olen jõudnud aastaga läbi kulutada. Mulle see lõhn tõesti väga meeldib, ja eelkõige näitab see seda kui hästi mu poeg minu maitset tunneb! ja seda veel daamide lõhnaõlides. Tubli, Kalev! Ja muide ikka päris mitmed inimesed on minult küsinud mis lõhna ma kannan ja selle headuse kohta komplimente teinud, isegi haigla peaarstini välja (kes muide on meessoost, ;)

   Kuna Kalevi kingitud lõhn niisiis lõpukorral, oleks põhjust selle asemele midagi uut osta. Muidugi on ka teisi lõhnaõlisid  ju olemas, aga alati on ju huvitav leida midagi uut. Julia Robertsi lõhn on viimase aja leidudest üks meeldivamaid olnud, ja selle nimetus juba on midagi mis mulle väga meeldib.  La Vita est Belle! Jaa, elu on tõesti belle, isegi kohati bellissimo!
   Kuna lõhnaõliteemad päevakorral, astusin sisse ka meie linna laiema valikuga parfümeeriapoodi mis kannab üsna etnograafiahõngulist nime Kemikaaliaitta. No mingi aidaga tegemist pole, linna kalleimate hindadega ilutoodete pood, kus käivadki rohkem nn. prouad. Müüjaga tekkis kohe vestlus , et mitmed uued lõhnad on jälle tulnud ja et viimasel ajal vahlduvadki lõhnaõlid nii tihti. Temagi oli nõus minu seisukohaga et pigem on juba etem osta uusi lõhnu 30 millistes pakendites kui suuremates, siis jõuab need ära tarbida enne kui soov uusi juurde saada. Müüja arvates soomlased küll ostavad ja kingivad meeleldi lõhnaõlisid, aga tarbivad neid vähe. Jah, ega siin tõesti parfümidega lõhnastatud inimesi eriti ei kohta. Samas aga ostavad ja kasutavad soomlased väga ohtralt igasuguseid ihuhooldusvahendeid , ja au sees on muidugi kõigile igapäevaselt lihtsalt vesi ja seep, so dushigeel jne. Puhtus on soomlasele küll igati omane ja sellest peetakse väga lugu, olenemata east ja sotsiaalsest seisundist.
   Ja kui ma just olin oma peast läbi lasknud mõtte et peaks oma Haikkoo sõbrannale helistama,et äkki on tal vaba päev, astus ta järgmise tänava nurga tagant välja! Super!
   No egas muud kui kohvikusse, ja kuna temal olid selleaasta laskiaispullad ehk vastlakuklid veel söömata, sai nüüd seda viga parandada. Minule need soome vastlakuklid eriti ei maitse. Siin on need jube lääged, saiakese sisse on pandus magus martsipanimass ja selle peale veel mingi magus, tavaliselt maasikamoos, ja siis alles vahukoore müts. Liiga palju magusat üksteise otsas. Eesti moodi karged , värsked vahukoorekuklid tolmusuhkruse mütsikese all on ikka kõige paremad! Ivo oli ka oma kauni kaaslannaga kodus vastlakukleid teinud, tublid noored inimesed kes viitsivad ja oskavad  ja tahavad kokata ja küpsetada. Ja kuklid olid ka väga maitsavd saanud. Maris Luxemburgis tegi ka ise vastlakukleid, tema variant oli kirsrimoosi ja vahukoorega. Ja Londonis Meremeeste kiriku kohvikus oli terve nädal saadaval olnud martsipaniga vastlakukleid. ...Maailm on ümmargune!

Soomes meeldivad koertele kassid...

Heihei! Eile õhtul tulin töölt koju ``poe läbi `´ nagu mu ameeriklannast sõbranna Janice ütleb. Poe kaudu siis. Ostsin kilo apelsine ja ligi 2 kilo õunu, poola õunad olid just väga ilusa välimusega, suured ja punased.
   Oma kodutänavasse keeranud, tuli jõe poolt mulle vastu vastasmajas elav väike laiguline koerake oma perenaisega. Ma siin ümbruskonnas tean ja tunnen paljusid koeri ja ikka aeg-ajalt puhun juttu nende omanikega. Siin ju inimestele meeldib suhelda, ka lihtsalt võõraste või teada-tuttavatega.Ja mina jälle selline jutukas. Kutsa tuli kohe lähemale ja hakkas minu kilekotti nuusutama. Me perenaisega puhkesime naerma ja too lisas naerdes nagu vabandavalt, et `´Kassit aina kiinnostaa``, siis et kotid aina meeldivad ehk et koerake on aina uudishimulik koti sisu nuusutama ja uurima. Samas ma just mõtlesin nende soome keelsete sõnamängude peale, kuidas soome keeles on sõnu mis eesti keelele sarnased aga tähenduselt hoopis teised. Kassi - kott soome k. Samas võiks ju ilma seda teadmata ka rahule jääda selle teadmisega et koerale kassid aina meeldivad, hahaa.