Tahaks tööle!

Alles see oli kui ma laupäeval Tartust tulin ja taas tööle asusin, ja nüüd jäin haigeks ja ei pääsegi tööle. Lausa tobe, nagu lapselt oleks mänguasi käest ära võetud, aga ma tõesti siiamaani üldjuhul lähen rõõmuga tööle ja mulle meeldib haiglas tööl olla. Lausa uskumatu et minule, kes ma ju tegelikult hoopis teise ala inimene ja teise elukutse esindaja olen, sai suht juhuslikult ja ootamatult osaks see rõõm et veelkord kogeda kui tore on teha tööd rõõmuga ja sellega rahul olla. Hetkel olen küll vägagi rahul - selle elumuutusega et siia Soome sai tuldud, oma töökoha, töökaaslaste ja palgaga. Rumal oleks väita, et kõigel sellel mu elus väike tähtsus oleks. Vastupidi.
   Juba peale tagasitulekut tundsin end kuidagi väsinuna, kuigi sai 9 päeva Tartus puhatud , pidutsetud ja niisama toredate lähedaste hulgas mööda saadetud. Millest siis väsimus? Isegi tagasitulek tundus kuidagi ajaliselt lühem, uus Eckerö laev sõidab ju nüüd endise 3, 5 tunni asemel vaid 2, 5 tundi ja veisi peale kl. 20 olin juba siin Porvoo kodus arvuti taga. Helsingist võtsin mingi uuel ajal väljuva bussi, mis kolistas suure kaarega läbi igasugu väikeste kolgaste ja maakohtade millest ma vaid nimesid olin kuulnud, nagu Nikkilä jne. Selline huvitav kitsas metsatee, suvel oleks seda teed ehk päris tore sõita kui lupiinid teeääri palistavad ja õhtupäike rohelisi põlde kuldab. Nüüd pimedas oli suht igav ja selline tunne et tahaks juba kohale jõuda. Õnneks kestis see sõit vaid 20 min kauem kui tavalist moottoriteed mööda tulles , ja järgmine kord ootaks 10 min kauem, maksaks 5 euri rohkem ja tuleks ikka otse ja kiirliiniga.
   Tööl oli muidugi kõik endine, nagu tavaks on öelda et `´Siin haiglas ei muutu miski`´. Õnneks on nii, usun et kui tõeliselt midagi kunagi muutuks siis oleks see üsna jahmatav. Olen ka teistelt töökaaslastelt kuulnud, et rutiin, sealhulgas tööalane rutiin, meeldib kõigile. Meeldib see et kõik on täpselt teada - tööajad, töö sisu, tead täpselt mida tegema oled tulnud ja keegi sinult mingeid tööväliseid tegemisi ega ületunde ei oota. Ja et kõik vajalik töö laabumiseks on tagatud, suhted toimivad ja tiimitöö laabub. Muidugi tuleb vahel kiirelt vastu võtta otsuseid kuidas toimida, või saab omaalgatuslikult midagi uut moodi ja paremini teha. Ja tohutult annab juurde see töötajate omavaheline üksteise tööst lugupidamine. Ja viisakus ja tänamine. Ma nii tohutult tunnen Eestis puudust sellest viisakusest ja tähelepanelikkusest, ja seal ei osata tänada. Lihtsalt ei tänata, ja ei vabandata. See riivab.
  Haiglas oli vaikne, patsiente vähe ja needki kerged haiged ja nn. ``vanad tuttavad`´, meie osakonnas on terve hulk patsiente kes käivad siin nn. korduvkülastusel, so ravi on pidev ja korduv. Aga esmaspäeval läks asustus juba nii hõredaks et mulle tükkis lausa naer peale, et kas see ikka on haigla ja osakond, ja kes kelle heaks töötab. Osakonnajuhataja oli jäänud talvepuhkusele ja suusatama sõitnud. Osakonna peaarst pakkus kõigile kohvikooki ja suundus aastaks tööpuhkusele ehk virkavapaalle. Ja kui veel päeva jooksul 4 klienti välja kirjutati, siis õhtuks oli meid 6 õde, valvearst ja 2 patsienti! Omavahel naersime, et see tähendab ühe patsiendi kohta ikka ülimalt kvaliteetset hooldust! Muidugi kuna meil on akuutsete haigushoogude suhtes pidevalt patsiente, võivad kohad täituda uute patsientidega ka tundide jooksul, aga nii vähe haigeid pole ennemalt olnud.
  Ja siis jäin ma teisipäeval ikka nii hullult hingamisteedega jänni et lebasin terve päeva voodis, larpisin kuuma teed sisse ja sõin ära kogu kodus olnud mee ja  küüslaugu. Täna oli kange ja kindel soov tööle minna, aga kui kell hommikul helises siis ikka tundsin et see oleks liigne pingutus ja rumal mittevajalik samm. Helistasin tööle ja küsisin 2 päeva vabaks, loodan täna-homme kosuda ja siis saab jälle tööle.
Kuigi pühapäeval tuoiskas siin pea kogu päeva ja oli ka päris krõbedat külma, siis täna paistis päike tuppa juba nii palavalt et tuli lausa ribikardinad ette tõmmata. Kindlasti oli väljas plusskraade, nii et lund on üsna palju ära sulanud. Aga no seda on järel veel rohkesti, ja aprillis võib veel kesteab mis üllatusi tulla.
  Aga ma olen mõtetes kogu aeg Londonis, kus juba kirsid õitsevad...aga siinne põhjamaade kevad on samamoodi kütkestavalt ilus . Ah, tulgu ta juba rutem!