Eile sai päris kaua üleval oldud, sest juhtusin telekast nägema filmi mis kestis lausa südaööni. Aga mulle väga meeldid ja oli tõesti vaatamist väärt. The Lonely Hearts, Üksildased südamed . John Travolta, Jared Leto ja Salma Hayek. No kas veel paremat oskaks tahta! Usun et see on eesti telekates ehk juba ammu jooksnud aga siin näeb telekas enamjaolt vanemaid filme. Uudisloomingut tuleb kas kinno vaatama minna või siis näha teisi võimalusi kasutades.
Kuna mul täna on vaba päev siis võis eile kaua üleval olla, hommikul sai kauem magada. Aga kuna nüüd juba on päevad tunduvalt pikemad ja hommikul kella 8 ajal juba valge, läkski umbes sellel ajal uni ära. Natuke erutatud olin ka selle üle, et hommikupoole oli mul kutse oma linnaosa tervisekeskusesse, soomlaste tervise kontrolliga seoses tehtavatele vähi-ennetus uuringutele. Tervisekeskusse jõudsin veidi varem, niisiis jäi mul aega seal niisama istuda ja inimesi jälgida. Ma ei tea kas see tuleb sellest et olen juba palju unustanud eesti elu, aga ilmselt ikka on ka asjad siinpool teist moodi. Kõik on väga klantsitud, puhas, mugav ja inimkeskne. Tartus on ju ka viimasel ajal ehitatud viimase peal kaasaegseid meditsiiniasutusi, aga ...no minu viimased hädakorralised visiidid sinna seoses äkki tekkinud tervisehädaga toovad mulle küll meelde vaid väga ja väga ebameeldivaid mälestusi. Just teenindajate suhtumise poolest. Lausa selleni välja, et mulle öeldi selge sõnaga otse näkku et kui elate Soomes siis minge ja ravige ennast Soomes, kuigi mul olid ette näidata igasugu rahvusvahelist tervisekindlustust puudutavad sertifikaadid ja minu eluohtlikult kõrgele tõusnud vererõhk vajas kohest sekkumist. Jube, jube, ...
Muidugi on tervisekeskus koht kuhu tullakse oma hädadega ja tavaliselt ikka mitte eriti rõõmsal meelel ega kerge valikuga. Aga lihtsalt hea oli istuda ja vaadata, kuidas nt lapsega on arsti juurde tulnud koos mõlemad vanemad, kõik on rahulikud, lapsed mängivad mängunurgas, vanemad vestlevad omavahel või sõrmitsevad telefone, meditsiinipersonali käitumine on kuidagi kodune ja turvatunnet tekitav. Kuigi mind alguses hirmsasti häiris see soome mood et siin sind igal pool sinatatakse, siis...ehk mõnedes kohtades on see päris omal kohal. Ka siin on tegelikult viimasel ajal rohkem hakatud klienditeeninduses kasutama teietamist, nt pankades , ja haiglas eakamate inimeste poole pöördutakse ikka reeglina Teie vormis. No igatahes kui ma seal tervisekeskuses istusin siis mõtlesin endamisi et jah, Soomes on küll teatavasti kõrged maksud, aga sellest rahast ikka väga palju kasutatakse rahva heaolu tarbeks, st. inimesed saavad selle omal moel tagasi. Heaoluühiskond tagab rahvale hea olu.
Muidugi kirutakse siingi arste ja operatsioonidele on pikad järjekorrad ja arstid ei suuda kõiki haigusi terveks ravida, sama moodi nagu Eestiski ja kogu maailmas. Aga...siiski ma arvan et üldjuhul on siin palju asju ikka väga hästi, lihtsalt seda ei oska näha siis kui ise selle keskel elad ja seda enesestmõistetavaks pead.
Alati meeldib mulle käia raamatukauplustes. Nii kodus Tartus, siin Porvoos, Helsingi Stockmannis kui reisil olles teistes maades. Raamatupoodides on võlu, ja palju paljulubavaid unistusi...Hetkel oli , ehk veel sõbrapäeva jäänukina, sooduspakkumine 3 raamatud 12 euri eest. Valik oli üsna lai, aga mitmed neist olid mul juba olemas ja midagi eriti kutsuvat nagu näppu ei jäänud. Ostasin Doris Lessingi mälestusteraamatu teise osa. Makstes küsisin kassast ega neil enam esimest osa saadaval pole, aga see on kahjuks läbi müüdud ja ka kirjastusest lõppenud. Tegelikult ma usun et need mõlemad osad on ka eesti keelsetena olemas, kodus siis tuleb raamatukogust vaadata. Lessing mulle meeldib väga, oma otsekohesuse ja kujundliku keele poolest, ja loodan et tema elumälestuste läbi saan ka leevendada oma Londoni-igatsust. Elas ju Lessing seal pikka aega , alati Marylebonist Stanstedi sõites tuleb see mulle meelde.
Siis vaatasin veidi KappAhlis ringi, uus kevadkaup on juba välja pandud ja kollektsioonid tunduvad üsna värvikad olema. Kaheksakümnendad on tagasi, puhas kollane, sinine, oranz. Kõik kordub, moes on juba päris raske midagi täiesti uut leiutada. Käisin ka Sokose kaubamajas uute lõhnaõlidega tutvumas, jälle on mitu uut tulnukat. Eelmine aasta Kalevilt jõulukingiks saadud Escada Magnetism on otsakorral, tegelikult vist esimene lõhnaõli mille olen jõudnud aastaga läbi kulutada. Mulle see lõhn tõesti väga meeldib, ja eelkõige näitab see seda kui hästi mu poeg minu maitset tunneb! ja seda veel daamide lõhnaõlides. Tubli, Kalev! Ja muide ikka päris mitmed inimesed on minult küsinud mis lõhna ma kannan ja selle headuse kohta komplimente teinud, isegi haigla peaarstini välja (kes muide on meessoost, ;)
Kuna Kalevi kingitud lõhn niisiis lõpukorral, oleks põhjust selle asemele midagi uut osta. Muidugi on ka teisi lõhnaõlisid ju olemas, aga alati on ju huvitav leida midagi uut. Julia Robertsi lõhn on viimase aja leidudest üks meeldivamaid olnud, ja selle nimetus juba on midagi mis mulle väga meeldib. La Vita est Belle! Jaa, elu on tõesti belle, isegi kohati bellissimo!
Kuna lõhnaõliteemad päevakorral, astusin sisse ka meie linna laiema valikuga parfümeeriapoodi mis kannab üsna etnograafiahõngulist nime Kemikaaliaitta. No mingi aidaga tegemist pole, linna kalleimate hindadega ilutoodete pood, kus käivadki rohkem nn. prouad. Müüjaga tekkis kohe vestlus , et mitmed uued lõhnad on jälle tulnud ja et viimasel ajal vahlduvadki lõhnaõlid nii tihti. Temagi oli nõus minu seisukohaga et pigem on juba etem osta uusi lõhnu 30 millistes pakendites kui suuremates, siis jõuab need ära tarbida enne kui soov uusi juurde saada. Müüja arvates soomlased küll ostavad ja kingivad meeleldi lõhnaõlisid, aga tarbivad neid vähe. Jah, ega siin tõesti parfümidega lõhnastatud inimesi eriti ei kohta. Samas aga ostavad ja kasutavad soomlased väga ohtralt igasuguseid ihuhooldusvahendeid , ja au sees on muidugi kõigile igapäevaselt lihtsalt vesi ja seep, so dushigeel jne. Puhtus on soomlasele küll igati omane ja sellest peetakse väga lugu, olenemata east ja sotsiaalsest seisundist.
Ja kui ma just olin oma peast läbi lasknud mõtte et peaks oma Haikkoo sõbrannale helistama,et äkki on tal vaba päev, astus ta järgmise tänava nurga tagant välja! Super!
No egas muud kui kohvikusse, ja kuna temal olid selleaasta laskiaispullad ehk vastlakuklid veel söömata, sai nüüd seda viga parandada. Minule need soome vastlakuklid eriti ei maitse. Siin on need jube lääged, saiakese sisse on pandus magus martsipanimass ja selle peale veel mingi magus, tavaliselt maasikamoos, ja siis alles vahukoore müts. Liiga palju magusat üksteise otsas. Eesti moodi karged , värsked vahukoorekuklid tolmusuhkruse mütsikese all on ikka kõige paremad! Ivo oli ka oma kauni kaaslannaga kodus vastlakukleid teinud, tublid noored inimesed kes viitsivad ja oskavad ja tahavad kokata ja küpsetada. Ja kuklid olid ka väga maitsavd saanud. Maris Luxemburgis tegi ka ise vastlakukleid, tema variant oli kirsrimoosi ja vahukoorega. Ja Londonis Meremeeste kiriku kohvikus oli terve nädal saadaval olnud martsipaniga vastlakukleid. ...Maailm on ümmargune!
.JPG)
