Maarjalaat septembrikuises Tartus, 2013

Kell hakkas juba päeval kolme poole nihkuma, kui mina ikka veel voodis vedelesin ja raamatut lugesin. Oli kuidagi eriliselt lazy Sunday,  st. tuleb meelde üks inglismaine kohvisort mida me Valduri eestvedamisel Londonis olles ikka joogiks ostame. Selle kohvisordi nimetus ongi just Lazy Sunday ja see nimi toob minule alati meelde just sellise kiiretu naudingulise pühapäevahommiku tunde, kus päike paistab akna taga ja pannkoogid särisevad pannil.
   Sellel septembripealelõunal polnud ei päikest ei pannkooke, hommikukohv oli juba mitu tundi tagasi joodud ja üldse, Inglismaal  nad vist pannkooke üldse niiväga ei harrastagi. Kuigi on olemas pannkoogikohvikud, Londoni üks parimaid asub Trocaderas, nimi mis mulle tohutult meeldib. Trocadera - kõlab nii ahvatlevalt, sellest võiks loota küll palju enamatki kui pannkooke!
   Aga hoopis helises telefon ja Kalev oli nii õhinal et emme, siin on mingi laat  raekoja platsil ja müüakse igasugu huvitavaid isetehtud asju , tule ka vaatama! Küll on tore et minu lapsed, haa, minu pojad  - et nemad peavad lugu käsitööst ja käsitsi valmistatud esemetest ja oskavad neid hinnata. Nojah, eks nad ole ju üles kasvanud koos kunstkäsitöölisest ema tegemistega. Alati oli siid raamil ja kui nemad kooli läksid, avas ema koduateljee ukse ja asus maalima. Alati oli vähe aega, palju tööd ja raha nappis. Kunstiga ennast Eestis elatada on viimastel aegadel olnud küll üsna julge ettevõtmine. Aga ellu me jäime ja omamoodi oli see ju tore aeg. Loominguline, täis vabadust ja salongide hõngu. Nüüdseks minevik.
   Teele oli ka kohe hakkamas linna minema , helistasime takso ette ja varsti olimegi laadasaginas. Kahjuks küll olime magusama aja juba maha maganud, tootjad -müüjad hakkasid juba asju kokku pakkima. Nii mõnelgi ju veel pikk kodutee ees, kuigi Eesti on pisike, aga ikka.

 Tegelikult oleks siin laadal ikka hommikust peale olnud huvitavat vaatamist ja mekkimist! Ma polnud juba mitu aastat sellisele üritusele sattunud ja jääb üle vaid imestada, mida kõike Eestimaal ei kasvatata, toodeta ja valmistata! Selline viinamarjasortide rohkus tundus mulle küll lausa uskumatuna, aga peremees väitis et kõik on pärit omast talust. Lausa ime, aga sel suvel tundus et oli ka parajalt päikest ja soojust et viinamari meie põhjamaal valmis suudaks küpseda. Õunauputusest ma ei räägigi. ja neid sibulavanikuid ja kaunivärvilisi astelpajukuhjasid! Ostsin minagi neid tervistavaid marju.
   Teelega koos oli hea käia, tema teadis neid tooteid ja valmistajaid ja mis hea mis  mitte. Ostsime ühelt valmistajalt hästi lõhnavaid küünlaid ja teiselt hästipuhastavaid seepe.
Nii väike kui see laadaplats oligi, ei leidnud me Kaleviga teineteist ikka ilma helistamata üles. Ja siis lõpuks selgus et olime vaid paari meetri kaugusel teineteisest. Kalev esitles ka oma ostusid ja jätkasime kolmekesi. Tore oli , et üsna tihti jäi keegi meist oma tuttavatega juttu ajama ja siis teised ootasid, et õige pea oma tuttavatele otsa sattuda. Kohtasin minagi õige mitut tuttavat oma siidimaalimise-minevikust. Küllike Tuvike  oli rõõmus mind nähes, olin ju vanasti üks tema salongi siidimaalijatest. Temagi on nüüdseks salongi sulgenud ja siirdunud tagasi oma põhiloomingu, moe juurde. Särav leid oli ka taaskohtumine ARSi endise kaastöötaja Evaga,  keda samuti polnud pikka aega näinud. Vahetasime telefoninumbrid ja hiljem käisin Eval külas tema imekenas elukohas Jakobimäel. Milline õnn elada Tartu vanalinna piiril, omada kaunist koduaeda ja istuda hea tuttavaga tema õdusal verandal endisi õnnelikke aegu meenutades! Meil oli tõesti ütlemata tore, sai palju naerdud ja nii palju jutte jäi veel rääkimata. Seda kõike ikka saad osaks inimestega, kellega nagu mina ütlen,  - `´on koos palju soola ära söödud`´. 
   Tegime veel toredaid pilte koos Teele ja Kaleviga, ja puust Karuga. Selliseid karusid olen isegi siin Porvoos kohanud.

  Teele lahkus oma toimingutele ja meie Kaleviga läksime kaubamaja kohvikusse sööma. See olevat üks Kalevi lemmiksöögikohti, ja toit ning kohv maitses tõesti hea. Hind minu arvates pisut kallis, aga teenindus ok.
  Kõhud täis , suundusime Kaleviga kaubamajja sest mina tahtsin osta talle kingituseks veinipokaalid tema uue kodu jaoks, aga nii et valiksime neid koos. Meil kõigil on üsna täpne nn ``oma maitse`´ ja hea on kui kodus leiduvad asjad on just täpselt niisugused mis meie maitsele vastavad. Leidsime kenad pokaalid, aga puudu olev suhkrutoos jäi veel ostmata kuna me ikka õiget ei leidnud. Nüüd jätkus teekond mäest üles Kalevi poole, et pokaalid ja Kalevi tänane ost, uus nahktagi, sisse õnnistada.