Sunday, July 21, 2013

Ivo ja Teele külaskäik. Kuidas nad esimesel päeval Kokonniemi suusahüppemäele ronisid.







 Siit minu kodu juurest otse üle jõe paistab Kokonniemi suusahüppemägi. See on minule alati nii kaugel ja kõrgel olevana tundunud et ausalt, mul pole isegi pähe tulnud et võiks sinna ronimist proovida või kuidas sinna otsa üldse saab. Nii suuskadeta kui ilma. No kes juba üles on jõudnud, siis...alla saab ehk ikkagi, kuigi ma ei väidagi et kergemini või lihtsamal moel.

   Talvel on see vaade eriti kaunis kuna mägi on õhtul valgustatud ja tuledes.

Aga nüüd tulid Ivo ja Teele mulle külla, noored ja tragid, ja juba esimesel päeval olid nii krapsid et ronisid mäkke vaatama mida sealt näha on. Teele küll tagantjärele veidi kahetses et nad olid ronimiseks päeva kõige kuumema aja, kusagil pealelõuna, valinud. Noogutasid Ivoga mõlemad, et jalgadele olnud see ikka paras katsumus. Siis olid ka tõeliselt suvekuumad ilmad, uskuda võib et raske oli.



   Alguses olid olnud mingid nagu trepiastmed, hiljem aga kitsuke rada mis järsk ja konarlik. Aga tippu nad jõudsid.

Sealt ülevalt avaneb kaunis vaade Porvoo jõele ja kogu arhipelaagile. Mitmeid kauneid saari ja maalilised jõekaldad, neid oleme saanud imetleda meie Kaleviga kui paar aastat tagasi suvel saarestikus laevareisil käisime.

See on nii armas pilt, vist Teele tehtud . Lapsukesed kõrge mäe pealt kodulinna kaemas.


Ivol on, mille üle rõõmustada!

Mina olin ka sellisest ronimistuurist nii vaimustatud  ja tegin kohe plaani et kui nüüd varsti Kalev siia tuleb siis temaga koos teeme asja teoks. Isegi kirjutasin Kalevile, et ole valmis, läheb mägede vallutamiseks.
   ...aga saatusel olid minuga hoopis teistsugused plaanid...
















Queen Anne`s lace ehk maakeeli harakputk.










Postituse pealkiri on laenatud ühest Inglise blogist, kus oli juttu samast taimest (niisiis harilikust koeraputkest  e harakputkest eesti k.) koos väga romantiliste fotodega. Inglise keeli kõlab selle taime nimi ``Queen Anne`s lace ehk Kuninganna Anne pits``. Ja see kaunis nimi jäi mind kummitama . Vaatasin kohe sõnastikust ja Googlest järele, ongi taimel selline nimi.Selle kõrval kasutatakse Briti saartel ka veel nimetust `´cow parsley `´ ehk lehma petersell. Nojah, eks ta ole.
 Põhja-Ameeikas  olevat koeraputke nimeks `´wild carrot´´, sama tähendusega nagu soome keeles, ``villiporkkana `´ ehk looduslik porgand. Pole sugugi ei peen ega romantiline, kuigi õitsvat porgandit ta meenutab tõepoolest ja ilmselt on neil mõlemil ka bioloogiliselt palju ühist. Alternatiivnimetuseks soome keeles pakutakse ka veel ``koiranputki `´ ehk koeraputk, mis Google tõlke abil eesti keelde tõlgituna on omakorda `´harakputk`´. Koer on harakas?! Mine võta kinni, heal lapsel palju nimelsid ja minul suht kama, söögu seda kaunist lille siis lehmad, koerad või harakad. Või veelgi parem, jätku hoopis söömata, las õitseb rahva iluks.

  Seosest kuninganna Annega räägib siis rahvasuu järgmist...

Queen Anne, Queen Anne, has washed her lace
(She chose a summer's day)
And hung it in a grassy place
To whiten, if it may.

 Queen Anne, Queen Anne, has left it there, 

Queen Anne, Queen Anne, has left it there, 


And slept the dewy night; 
Then waked, to find the sunshine fair, 
And all the meadows white.




Queen Anne (1574-1619) , kuningas James I abikaasa, olevat olnud väga osav pitsikuduja, kelle käteosavuse tulemusena valmisid pitsikudumid, kaunid kui lilleõied. ( Kaunid kui koeraputked, ;).Teine lugu, et kuninganna Anne pitsist peakate meenutanud koeraputke õisi. Armsad muinaslookesed mõlemad.
 Kui aga mina neid putki oma jalutuskäigu ajal pildistasin ja imetlesin, olid niidud tõesti valged ja lõhnasid imeliselt .Kahjuks polnud kusagil koeri.



Ja minu arvates eriti ilusa suvehõngulise koosluse annavad need valgete õitega pits-niidud koos soome roostepunaste ehitistega. Muidugi eestimaa taluõuesid ja teeääri kaunistama sobivad nad samakenasti.






Selline lugu siis koeraputke ja kuninglike pitsikudujatega.

Monday, July 15, 2013

Jõulukaart Jaanipäevaks ehk Hei Hei Sinulle on postia!








Heihei, eks ole ju tore kui postimees toob sulle Jaanipäeval Jõulukaardi?! Minuga just nii paar nädalat tagasi juhtuski. Rõõm ja üllatus!
Asis sai alguse tegelikult juba üleeelmistest jõuludest, kui lapsed siia tulid ja jõulud nii kiirelt liginesid et isegi need paar kaarti mis olin plaaninud oma kallitele saata jäid saatmata. Kuna Porvoo linn on ju ise nagu  piltpostkaart, siis on seda ka postkaartidele rohkelt trükitud ja sel viisil linnale ja turistidele reklaami tehtud. Klantspostkaarte Porvoo kaunidusest leidub palju ja neid müüakse kõikjal. Ainult paar nn. patenteeritud ekstra Porvoo postkaarti, üks neist suur Punaste majadega ja teine Vanha Porvoo lumine jõulukaart - vaat neid igalt poolt ei saa ja tuleb teada kohti, nt üks pood kust neid kahte kaarti pea alati leiab on Nelly`s kauplus vanalinnas . Sealt saab ka paljudele tuntud Inge Lööki `´anarhistlike`´vanamuttidega kaarte.
Aga juhtus siis nii, et kuna Jõulude ajal kaart jäigi saatmata, olin seda siiski siiratlt kavatsenud teha ja postmargidki juba peale valmis kleepinud. Ainult head soovid ja aadress oli puudu sellelt kaardilt mis Rootsi poole teele pidi minema. Jõulud said mööda , aeg ruttas kiiresti ja pea oligi käes maikuu kui Ivoga hakkasime end läbi Londoni  Hispaania reisile sättima. Ja siis tuli kuidagi sõbrannaga jutuks, et sealt kindlasti kaarte saadan, kuigi jõulukaart jah näed saatmata jäi. Aga minu viks tarkpea sõbranna, tema soovitas hoopiski et kuule pane  see jõulukaart aga nüüd teele, saab Jaanipäevaks kätte, et ongi tore. Mõeldud tehtud.
   Muidugi enne reisile minekut oli jälle kiire ja muud asjad peas, nii et kaardi saatmine pidi toimuma juba Vantaa lennuväljal. Kuna meil läks väga varajane lend siis mõtlesime Ivoga et läheme kesköö paiku platsi ära, siis saab rahus kaarti saata ja check-innida . No kui siis hakkasin  seal kohvri otsas neid häid soove kaardile kandma ajasin oma veepudeli nii õnnetult ümber et kõik lainetas. Ei muud kui pakkisin  õnnetu kaardi juhuslikesse salvrätikutesse ja lendasime sellega paari tunni pärast Londoni suunas. Kuna kaardil olid juba Soome riigi margid peal, ei saanud seda ka mujalt posti panna, ja ümbrikus ka ei tahtnud saata sest mu sõbranna just naudib igasugu templeid ja lahtisi postkaarte. Reisis siis kaart koos meiega läbi Londoni-Malaga-Fuengirola-Marbella-Rhonda -Londoni kuu aja pärast tagasi Soome , lükati posti ja jõudiski kenasti jaanipäevaks Svenssonite juurde.



   Ja ennäe, tundub et see seik on pannud aluse kaunile traditsioonile jaanipäevaks jõulukaarte saata, sest sel aastal juhtus sama asi minuga. Paar päeva enne midsummerit töölt koju tulles lebas mu uksematil koos arvuka reklaamiga ka tore Jõuluvanaga postkaart!
Sõbranna kirjutas et postipoiss kontoris oli küll muigel näoga olnud kui keset südasuve templeid kaardile ladus, seal olid ju kaunid jõulusoovid kõik kenasti ritta trükitud ;) aga no, klient on kuningas ja küll ta juba ise teab!

 Vaat selline lugu siis jõulukaardiga. Üldse oli eelmine kuu kaartiderohke. Kuna me mõlemad sellesama  sõbrannaga oleme parajad rojalistid ja kuningaperede elukäigu huvilised, vahetasime muidugi ka muljeid printsess Madeleine`i tanu alla saamise küsimustes. Leidsime mõlemad et pulmapidu oli väga kaunis ja väljapeetud, pruutpaar ekstra klass kenad ja tore ka see et pulma teleekraanide vahendusel rahvale näidati. Rootsi poolt oli see ju pea viimase minutini otsustamata, kas pulmatseremooniat tele vahendusel üldse üle kantakse või mitte. No kuna maksumaksja surve oli nähtavasti ikka küllalt tugev , tegi kuningapere selle ülekande riiklikuks ja vahest ehk siiamaani üsnagi nigel kuningapere poolehoid riigirahva poolt  sellega ka pisut plusspunkte teenis. Nagu soome kommentaator ülekande ajal lausus, pole rootsi rahvast ka armas pisiprintsess Estelle mitte suutnud üles soojendada kuningaperesse suht negatiivse suhtumise osas. Mis teha, ...``ka rikkad nutavad, ```so ei nuta aga kuningapere olevat Rootsis  priiskava elulaadi, ülekäte läinud järglaste ja oma lõputute skandaalide poolest järjekindlalt ebasoosingus.
Aga minule saadeti kena pulmapilt õnneliku noorpaariga kus ka kaunis kleit hästi näha on. Ja kuna sõbranna käis reisimas Saksamaal, saatis ka sealt kaardi kaunite lumiste  vaadetega.
   No eks nüüd siis ole minu kord mõni Inge Lööki vanamutt Rootsi poole teele lähetada , tean et nood seal alati soojalt oodatud on.

Sunday, July 14, 2013

Suvine turulkäik.






Hei! Ma ise siin nagu kohmitsesin selle pealkirja kallal, sest tahaks  märku anda et juttu tuleb just suvisest turulkäigust. Teatavasti on ju turg ja turul pakutav erinev aastaaegade lõikes. Suveturg kahtlemata kõige rikkalikum, kuigi sügisande tuuakse turule ka rohkesti.Selles kirjutises tuleb juttu just lausa jaanilaupäevasest turulkäigust, sest plaanis oli osta tilli ja maasikaid. 
   Porvoos peetakse turgu uue raekoja esisel platsil, siis  raekojahoone ja bussijaama ehk Matkahuolto vahelisel väljakul. Plats ise pole kuigi suur ja ka müüjaid pole kunagi eriti palju, pakutavgi on üsna hooajaline .Turg on ikka nagu poe jätk, siit saab ehk kvaliteetsemat ja värskemat aga hinnalt ka kallimat kraami.  Suvise turu märksõnaks on kahtlemata `´maasikad ja herened`´. Soomlased armastavad maasikahooajal neid süüa, ja muidugi eelistatakse just turukaupa. Kuigi aasta läbi on ju maaikad poelettidel saadaval, ei ulatu nende aroom ega maitse ligilähedalegi põhjamaa päikese all küpsenud ja lähipõldudelt korjatud marjasaagile. Kevadel vara ilmuvad juba lettidele nii Hispaania, Portugali kui Kreeka maasikad, aga see on soomlase maitsemeelele , nagu vist ka eestalastele, ikka muovimansikka ehk plastmass-maasikas. Jah, kuigi meed marjad on ju suured ja uhked, puudub neil paraku maitse ja kummalisel kombel on need marjad seest täiesti valge viljalihaga, erinevalt meie koduaia maasikatest. Niisiis vangutatakse plastikmarjade peale vaid haledalt pead ja oodatakse ära oma kodumaine lõhnav ja magus saak.

Maasikate hinnad on võrreldes Eestiga veidi kõrgemad, sel aastal soome maaikas jäigi kõikuma 4.50-5.00 euro piiridesse, turu lõpupoole ja väiksemaid marju võib saada ka odavamalt.
   Kuna see turulkäik millest siin pajatan toimus just konkreetselt jaanilaupäeval siis oli üheks tavalisest erinevaks artikliks see et müüdi (ja osteti!) saunavihtasid. See proua kes tavaliselt kaupleb kas metsalilleda või sügiseti kopsakate puravikkudega, oli täna panuse teinud saunavihtadele. Ja oi! tal äri õitses!



Ta oli oma müügileti kenasti kaskedega kaunistanud , nagu tänasel jaanilaupäeval kombeks kaski igale poole kaunistuseks seda, ja kui ma paari tunni pärast , turu lõppedes siit mööda kodupoole jalutasin siis murdis tädi oma `´kaunistusi`´ oksaraagudeks ja sõlmis neist kähku viimaseid vihtasid! Äri missugune, viha hind oli vist 9 euri. Nii et ainult paljad kaserootsud jäid kauniststest järgi. Ja hilinejad jäidki ilma vihata. Ja seda meie väikses ja rohelises Porvoo linnkeses, kus igal pool kesklinnast veidi ääre poole minnes on parajaid metsasiilusid ja võpsikuid kus kaskesid ja muud vihamaterjali  rohkel moel kasvamas. Ma nüüd nagu enam ei saagi aru sellest kas soomlane on nii mugav, kas siis tõesti ei tohi ikka suurest metsast või paksust teeäärsest padrikust paari peotäit kaseoksi murda et jaani-vihta teha? Kusjuures need na pooleteisemeetrised juhuslikud puud teede ääres niidetakse spetsiaalse võsalõikuriga nagunii suve jooksul paar korda maha. Ei saa sotti...Ja üldse, soomlane ei kasutagi minu arvates  saunas käies vihta rohkem  muul ajal kui jaanilaupäeval. Vähemasti meie kortermaja tunnisaunas pole mina kordagi ei ühtki kaselehte ega vihalõhna näinud-tundnud, rohkem kui siis kui ise oma vihaga seal sopsimas käin. Muidu minnakse, pestakse, võetakse leili ja kogu lugu. Ise suur saunarahvas! Peaks kohe kusagilt uurima seda saunakombestikku, või on see vihatus levinud vaid linnades, või kaasaja kiire elutempo tulemus? No...kiirus siin Soomes nüüd küll põhjuseks ei tohiks olla, siin leitakse rahulikuks lõõgastumiseks, mitmeks õlleks ja jutujoruks ikka piisavalt aega.
   Ja eks see turuplatski ole rohkem koht kust ostusid tehes läbi jalutada, tuttavaid kohata, kohvi juua ja lihtsalt niisama istuda ja end `´elu keskel`´tunda. Soome puhul on mulle just silma jäänud et turuplatsi üheks lahutamatuks kaasosaliseks on alati välikohvikud, ja seda ka talvisel ajal kus pakane paugub. Kohvi pakutakse tavaliselt selleks otstarbeks ümber ehitatud endsitest bussidest, mis nüüd kioski otstarvet teenivad ja kust papptopsikutes kuuma jooki, saiakesi ja pirukaid saab. Ja soomlastele selline kohvik oi kuidas meeldib! Mina näiteks vihkan papptopsist joomist, ükskõik kas pakutav on siis kohv, mahl või muu jook. Vastik paberi maitse jääb alati suhu. Siin aga loen ajakirjadest et isegi tuntud prominendid armastavad istuda suvistes turukohvikutes, vaadata inimesi, sööta kajakaid ja teiste prominentidega juttu vesta. Tihti kui Eesti poole reisides hommikul vara, nii kella 6 paiku bussi ootan siis on turuplatsil kohvibuss juba kohal ja paar esimest kundet rüüpavad juba kuuma jooki, nii et hingeõhk karges külmas näha on. Maassa maan tavalla, nagu soomlane ütleb...


   Jaanilaupäeva puhul muidugi olid ka kohvijoomise paigad kaskedega ehitud, ja oh mis mitu vihta nendestki kaskedest ehk päeva lõppedes tehti!
   Jaanilaupäev on Soomes minu arusaamist mööda siis alati reedesel päeval, näidaku kalender mis kuupäeva iganes! Reede õhtul tehkse tuld, ja laupäev on Jaanipäev,sellele järgnev pühapäev on aga lihtsalt tavaline pühapäev, poed lahti ja elu käib tavalist rada. Minul ausalt äeldes võttis algusaastatel aega et nendest Soome Jaani tavadest ja päevadest õigesti aru saada. Nüüdseks on selge et neljapäeval juba minnakse töölt poole päeva ajal koju, häälestatakse ennast kesksuve pidustuste lainele kes mökki, kes muidu lebotama jne. Poed on reede-laupäev kõik kinni, meie linna supermarket tänavu kauples reedel  kella 12ni päeval, ja turg , imekombel, ka toimus aga kl 12 tehti sellegagi lõpp. Ja siis on linn pea inimtühi, ei hingelistki tänavakohvikutes ega jõeäärsel bulvaril ega mujal.

Ja mis seal siis muud vaja - maasikad ostetud, viht kaenlas kodu poole, et ennast mõnusas suveleitsakus puhtaks küürida ja suveöö imelisele peole  tõtata! Sõnajalaõied oodake, siit me tuleme!