Siit minu kodu juurest otse üle jõe paistab Kokonniemi suusahüppemägi. See on minule alati nii kaugel ja kõrgel olevana tundunud et ausalt, mul pole isegi pähe tulnud et võiks sinna ronimist proovida või kuidas sinna otsa üldse saab. Nii suuskadeta kui ilma. No kes juba üles on jõudnud, siis...alla saab ehk ikkagi, kuigi ma ei väidagi et kergemini või lihtsamal moel.
Talvel on see vaade eriti kaunis kuna mägi on õhtul valgustatud ja tuledes.
Aga nüüd tulid Ivo ja Teele mulle külla, noored ja tragid, ja juba esimesel päeval olid nii krapsid et ronisid mäkke vaatama mida sealt näha on. Teele küll tagantjärele veidi kahetses et nad olid ronimiseks päeva kõige kuumema aja, kusagil pealelõuna, valinud. Noogutasid Ivoga mõlemad, et jalgadele olnud see ikka paras katsumus. Siis olid ka tõeliselt suvekuumad ilmad, uskuda võib et raske oli.
Alguses olid olnud mingid nagu trepiastmed, hiljem aga kitsuke rada mis järsk ja konarlik. Aga tippu nad jõudsid.
Sealt ülevalt avaneb kaunis vaade Porvoo jõele ja kogu arhipelaagile. Mitmeid kauneid saari ja maalilised jõekaldad, neid oleme saanud imetleda meie Kaleviga kui paar aastat tagasi suvel saarestikus laevareisil käisime.
See on nii armas pilt, vist Teele tehtud . Lapsukesed kõrge mäe pealt kodulinna kaemas.
Ivol on, mille üle rõõmustada!
Mina olin ka sellisest ronimistuurist nii vaimustatud ja tegin kohe plaani et kui nüüd varsti Kalev siia tuleb siis temaga koos teeme asja teoks. Isegi kirjutasin Kalevile, et ole valmis, läheb mägede vallutamiseks.
...aga saatusel olid minuga hoopis teistsugused plaanid...
.JPG)
No comments:
Post a Comment