Eestimaast , elust , elurõõmust ja missioonist.

Olgu see postitus nüüd nagu väikeseks jätkuks eelnevale. Nendel teemadel kirjutada võiks ju paljugi, ja ilmselt seda ka tulevikus teen. Eestimaa ei kao minu elust kuhugi, lihtsalt vaatan hetkel asju kaugemalt  ja kõrvalt. Aga, paraku,  - paljud asjad paistavad teravamalt ja selgemalt silma just kaugelt vaadatuna!
   Lugesin taaskord Epp Petrone Ameerika-raamatut, lõiku kus keegi 5 aastat USAs elanu tunnistab et ta ei ela enam ``ei siin ega seal`´, so samasugune jagamine  kahe elu vahel nagu ühes oma eelmises postituses olen kirjutanud. Tuttav mullegi see tunne, aga elu on edasi läinud , aastad on asju  ja suhtumist muutnud. Kuigi seilan samamoodi tihedalt kahe kalda vahet, siis nüüd juba enma ``siit sinna``, so Soome poole pealt Eesti suunas, ei vastupidi. Ja eluga olen ikka juba päris kindlalt ``siin``, so Soomes. Tunnen end siin vägagi kodus olevat, ja peatselt, 1. mail saab ka juba 5 aastat paikselt  Porvoos elatud. Olen ise vahel mõelnud, et kuidagi see viimane 5 elatud aastat tundub palju pikemana, kuigi tegelikult on see ju kogu elatud elust vaid pisike murdosa. Lihtsalt  viis viimast, aastat siis, on olnud nii mitmekülgsed, täis eneseleidmist, meeldivat tööd, toredaid reise, süvenevat sisseelamist nii uude kodulinna kui soome ellu ja soomlusesse. Täis sügavat õnne selle üle et laev on mu õiges kohas kaldale heitnud! Siin tahan pikemalt peatuda, enne kui eluga edasi liigun või hoopis siia jään. Igatahes sel aastal kavatsen  esitada nii endale kui elule uue väljakutse  - plaan hakata taotlma Soome kodakondsust. See oleks ehk päris tore kingitus 60 aastaseks saamise puhul.
   Viimasel ajal järjest rohkem ja rohkem olen mõelnud oma elust, sellest mis seljataga ja sellest mis ees. Kuigi on olnud kuradima raskeid aegu, tundub et mul on siiski ikka tohutult vedanud ja tunnistan ausalt, et mulle meeldib mu elatud elu. Vahest ongi nii, et ei ole paremaid, halvemaid aegu; lihtsalt igast ajast tuleb võtta paremad võimalused ja ise oma elu toredaks ja rikkaks ja õnnelikuks elada. Mina olen alati püüdnud piire ületada ja ettemääratud seadusi rikkuda  igal võimalikul viisil, ja õnneks on see ka vilja kandnud. Hea on minevikule tagasi vaadata.
   Gruusia vanasõna ütleb, et mees peab tegema elu jooksul kolm asja – ehitama maja, istutama puu ja üles kasvatama poja. Mina olen naine. Olen üles kasvatanud 2 poega, istutanud 2 puud  aga maja on siiamaani ehitamata.Võibolla ongi nii et maja peab ehitama mees, mitte naine. Aga selle maja teemaga on mul hoopis teised plaanid. Samas olen ma elu jooksul teinud vägagi häid tehinguid kinnisvara ostu ja müügi valdkonnas, nii et julgen loota et see ka sinna majaehitamise lahtrisse läheb. Puudega on nii, et männike mille Ivoga istutasime Nuuksu hauale, ei läinud kasvama. Sirgus aastakese, ja kõik oli hästi, aga eelmisel aastal kuivas. Sel aastatl proovin uuest, küll ma õnnestun. Teine puu, elupuu, aga sai juba oma 30 aastat tagasi istutatud minu vanavanemate  talu aeda Setumaale. Mis on ühtlasi ka minu lapsepõlvekodu ja minu jaoks kõige kallim paik sellel maamunal. Nüüdseks olen mina talu omanik ja elupuu kasvab mühinal, on juba õige suur puu. Minu jaoks on elupuu nagu sümbol. Elu - puu. Kuigi elupuud muidugi kohtab Setumaa taluaias õige harva, seda enam olen õnnelik oma valiku üle.
Seda illustreerib kenasti lõik minu kommentaarist Epp Petrone kirjutisele - ``Ka minu lapsepõlvekodu Setumaal ootab taastamist. Ma pole seda müünud ega sellest loobunud ka materiaalselt väga rasketel aegadel, sest tean et tulgu mis tuleb, saagu mis saab, olgu maailm nii lai ja magus kui on – mul on jalatäis kodu-maad mis mu alati lillelõhnalisena avasüli vastu võtab.`` See teadmine paitab hinge.
   Minu pojad elavad Eestis ja on õnnelikud ja rahul. Selle üle on mul tegelikult väga hea meel ja tunnen et olen auga oma elulise missiooni Eestimaa ees täide viinud.Illustreerin selle kirjutise oma kõige kallimate - Ivo, Kalevi ja Teele piltidega. Rahvatantsu pildid on tehtud selle aasta  Eesti Iseseisvuspäevale pühendatud piduõhtult Reola kultuurimajas, kus Teele esines naiste rahvatantsurühmas, ja meie ülejäänud, talle plaksutamas ja ise pidu nautimas käisime. Tänu Teelele saime meiegi osaleda kodumaa sünnipäevapeol.