Eestimaast , elust , elurõõmust ja missioonist.

Olgu see postitus nüüd nagu väikeseks jätkuks eelnevale. Nendel teemadel kirjutada võiks ju paljugi, ja ilmselt seda ka tulevikus teen. Eestimaa ei kao minu elust kuhugi, lihtsalt vaatan hetkel asju kaugemalt  ja kõrvalt. Aga, paraku,  - paljud asjad paistavad teravamalt ja selgemalt silma just kaugelt vaadatuna!
   Lugesin taaskord Epp Petrone Ameerika-raamatut, lõiku kus keegi 5 aastat USAs elanu tunnistab et ta ei ela enam ``ei siin ega seal`´, so samasugune jagamine  kahe elu vahel nagu ühes oma eelmises postituses olen kirjutanud. Tuttav mullegi see tunne, aga elu on edasi läinud , aastad on asju  ja suhtumist muutnud. Kuigi seilan samamoodi tihedalt kahe kalda vahet, siis nüüd juba enma ``siit sinna``, so Soome poole pealt Eesti suunas, ei vastupidi. Ja eluga olen ikka juba päris kindlalt ``siin``, so Soomes. Tunnen end siin vägagi kodus olevat, ja peatselt, 1. mail saab ka juba 5 aastat paikselt  Porvoos elatud. Olen ise vahel mõelnud, et kuidagi see viimane 5 elatud aastat tundub palju pikemana, kuigi tegelikult on see ju kogu elatud elust vaid pisike murdosa. Lihtsalt  viis viimast, aastat siis, on olnud nii mitmekülgsed, täis eneseleidmist, meeldivat tööd, toredaid reise, süvenevat sisseelamist nii uude kodulinna kui soome ellu ja soomlusesse. Täis sügavat õnne selle üle et laev on mu õiges kohas kaldale heitnud! Siin tahan pikemalt peatuda, enne kui eluga edasi liigun või hoopis siia jään. Igatahes sel aastal kavatsen  esitada nii endale kui elule uue väljakutse  - plaan hakata taotlma Soome kodakondsust. See oleks ehk päris tore kingitus 60 aastaseks saamise puhul.
   Viimasel ajal järjest rohkem ja rohkem olen mõelnud oma elust, sellest mis seljataga ja sellest mis ees. Kuigi on olnud kuradima raskeid aegu, tundub et mul on siiski ikka tohutult vedanud ja tunnistan ausalt, et mulle meeldib mu elatud elu. Vahest ongi nii, et ei ole paremaid, halvemaid aegu; lihtsalt igast ajast tuleb võtta paremad võimalused ja ise oma elu toredaks ja rikkaks ja õnnelikuks elada. Mina olen alati püüdnud piire ületada ja ettemääratud seadusi rikkuda  igal võimalikul viisil, ja õnneks on see ka vilja kandnud. Hea on minevikule tagasi vaadata.
   Gruusia vanasõna ütleb, et mees peab tegema elu jooksul kolm asja – ehitama maja, istutama puu ja üles kasvatama poja. Mina olen naine. Olen üles kasvatanud 2 poega, istutanud 2 puud  aga maja on siiamaani ehitamata.Võibolla ongi nii et maja peab ehitama mees, mitte naine. Aga selle maja teemaga on mul hoopis teised plaanid. Samas olen ma elu jooksul teinud vägagi häid tehinguid kinnisvara ostu ja müügi valdkonnas, nii et julgen loota et see ka sinna majaehitamise lahtrisse läheb. Puudega on nii, et männike mille Ivoga istutasime Nuuksu hauale, ei läinud kasvama. Sirgus aastakese, ja kõik oli hästi, aga eelmisel aastal kuivas. Sel aastatl proovin uuest, küll ma õnnestun. Teine puu, elupuu, aga sai juba oma 30 aastat tagasi istutatud minu vanavanemate  talu aeda Setumaale. Mis on ühtlasi ka minu lapsepõlvekodu ja minu jaoks kõige kallim paik sellel maamunal. Nüüdseks olen mina talu omanik ja elupuu kasvab mühinal, on juba õige suur puu. Minu jaoks on elupuu nagu sümbol. Elu - puu. Kuigi elupuud muidugi kohtab Setumaa taluaias õige harva, seda enam olen õnnelik oma valiku üle.
Seda illustreerib kenasti lõik minu kommentaarist Epp Petrone kirjutisele - ``Ka minu lapsepõlvekodu Setumaal ootab taastamist. Ma pole seda müünud ega sellest loobunud ka materiaalselt väga rasketel aegadel, sest tean et tulgu mis tuleb, saagu mis saab, olgu maailm nii lai ja magus kui on – mul on jalatäis kodu-maad mis mu alati lillelõhnalisena avasüli vastu võtab.`` See teadmine paitab hinge.
   Minu pojad elavad Eestis ja on õnnelikud ja rahul. Selle üle on mul tegelikult väga hea meel ja tunnen et olen auga oma elulise missiooni Eestimaa ees täide viinud.Illustreerin selle kirjutise oma kõige kallimate - Ivo, Kalevi ja Teele piltidega. Rahvatantsu pildid on tehtud selle aasta  Eesti Iseseisvuspäevale pühendatud piduõhtult Reola kultuurimajas, kus Teele esines naiste rahvatantsurühmas, ja meie ülejäänud, talle plaksutamas ja ise pidu nautimas käisime. Tänu Teelele saime meiegi osaleda kodumaa sünnipäevapeol.

  

Mõtteid Eestimaa elust.

Kirjutasin täna kommentaari vastukajaks  ühe oma blogituttava tähelepanekutele Eesti elust  ja kitsaskohtadest. Ma ei pürgi muidugi mingi politoloogi tasemele ja tegelikult mis see blogis heietamine ikka annab. Aga...nagu Tikker ütles - see et me kitsaskohtadest ei räägi ei tähenda et me nende pärast südant ei valutaks. Siin mõned uitmõtted, mida sinna blogisse panin :

  `` Aga eelmisest postitusest. Jaa, käisin minagi seda huviga mitmed korrad kaemas, et kas kommentaare on. Ja lõpuks olin juba ise sõna võtmas, kui keegi ei reageerinud. No see eesti vaesuse teema on veits selline...kisub poliitikaks. Hästi öelda midagi pole, halvasti ütlemine tihti nimetatakse vingumiseks. No siis parem juba vait olla ja eemalt vaadata. Vaat see vait olemine ongi minu arvates üks suur põhjus miks Eestimaal nii pikka aega midagi paremuse poole ei muutu. Tunnistan ausalt, et ma Eesti elust enam eriti palju ei tea, kuigi käin seal pea iga kuu - mind ei huvita, nagunii pole see keskkond kus mina elan, ja kodus käies püüan vältida kohalikku olmet niivõrd kui võimalik. Sest ma vist enam ei oska õigesti käituda ja saan alati piki pead , kui kuhugi valesse kohta oma nina pistan. Mäletan kuidas paar aastat tagsi rääkisin lastele imestusega kuidas mulle bussis jala peale astuti ja ei vabandatud. Mulle tundus see tõesti imelik. Lapsed kehitasid vaid õlgu...Lapsed - so minu täiskasvanueas pojad. Just hoolimatus kaasinimeste vastu ja ükskõiksus ja üleolek ja sallimatus on neid põhjusi mis mulle kodueestlaste juures nii vastukarva on. Näiteks soomepoole laevades - soomlased hoolitsevad alati selle eest et esmajoones eakad ja lastega reisijad lifti mahuks, ikka püütakse ennast koomale tõmmata et teistele ruumi teha, küsitakse mis korrusel keegi väljuda tahab ja tehakse talle tee vabaks. Tihti siseneb kaasmaalane lifti ja vajutab uksed su nina ees kinni, et uhkes üksinduses minema suhiseda. Miks on see nii? Kuna ise töötan ka lähes teenindussfääris, tundub siin maal olevat inimeste prioriteet teistele head teha, teiste vastu tähelepanelik olla,   abi pakkuda  ja  samasugust suhtumist vastu saada. Naeratuse saatel. No igaks juhuks lisan siia nüüd et Eestimaa jah, on ilus ja armas ja täis keni ja armastusväärseid inimesi  jne,  - aga liiga palju on seal ka teistsugust elu, teistsugust suhtumist ja halastuse rauad on  ikka roostes, mis parata. Võibolla mul pole õigus, ehk ma vaatan juba eesti elule   nagu pealiskaudne turist, olen võhik (jah, tegelikult olin võhik juba Eestis elades!), teen kellelegi liiga. Aga ikka mulle tundub et hetkel on asi nii et - selleks et oma miinimumpalga juures ellu jääda, on inimesed nii väsinud olmemuredest, nii kinni oma pisukesegi sissetuleku küljes, nii piiratud et hoomata et kusagil mujal maailmas on hoopis teissugused palgad, teine elu ja võimalused. Aga kinni ollakse ka oma rutiinses mugavuses, minnalaskmises ja talupoeglikus orjameelses kannatamises. Need kes jaksavad ja elu laiemas perspektiivis suudavad näha, kolivad ( kasvõi mingiks ajaks) mujale, välismaale, ja need kes ei saa, ei oska, ei suuda  - neile jääbki see miinimumpalga elu. Väike sissetulek, pidev kurnatus, Maxima odavletid ja kindlal kellaajal telekst tulevad seebiooperid. Ja kõige selle kõrval eksisteerib siiski  õnneks ka õnnelik Eesti, kes teeb oma lemmiktööd, saab haridust ja inimväärset palka, elab kaunites kodudes, kasvatab keni lapsi  ja reisib ringi.Ma ei ole sugugi seda meelt, et minge kõik ära välismaale , seal on kerge elu ja saab palju raha. Elu on tegelikult keskmiselt ühesugune igal pool maailmas, kui laias laastus võtta. Kandikul ei kanta ette midagi. Tööd tegemata ka ei saa eriti midagi, ja tööd teha tuleks ehk rohkemgi kui kodueestis , ja teha korralikult. Lihtsalt muidu ei püsi konkurentsis.Aga oi kuidas mulle hakkab vastu see paljude eestlaste hoiak umbes nii et - mul on nii väike palk, no mis te selle eest veel ootate, et peaks tööd ka tegema?! Tean oma tuttavaid, kes sellise põhjendusega käivad töö ajast juuksuris, poes, trennis jne...Meenub soome telekas näidatav kolmapäevane humoorikas vestlussaade, kus väideti et kuna soome hotellimaksud on nii kõrged, pole eriti vale kui lahkudes väike meene hüvitusena kaasa võtta - käterätt, prügikast või keraamineli plaat vannitoa seinast...hahaa, et sai ju liiga palju makstud nagunii !Raha - tore öelda et rahas ei peitu õnn, ja tegelikult ei peitugi, aga mina ütlen ausalt välja - raha annab vabaduse ja võimalused, mida ilma rahata ei saa. Rikkus  - see kindlasti pole sama mis palju raha. Mis üldse on mõõdupuuks rikkuse ja vaesuse vahel? See juba sõltub igaühe intelligentsitasemest, elukogemusest ja maailmapildi tundmisest. Need mallid mis mõõdavad rikkust eesti mõistes ei sobi tavaliselt maailmalaiuseks mõõdupuuks. Minu isiklik rikkuse  mõõdupuu on selline - rikas on see kellel on koer! Veel rikkam kellel on kaks või kolm koera. Koerte varjupaik võrdub minu jaoks pea kullaauguga, sest neil on nii palju koeri. Lähitulevikus on mul selline unistus, et kui ma enam tööga seotud ei ole, lähen tegema vabatahtlikku tööd kuhugi Kreeka või Hispaania koerte varjupaika. Ma olen üsna kindel, et see toob  mulle nii palju õnne kui rikkust. Loodan et niimoodi saan mõnegi silmapaari ja käpakandja õnnelikuks teha ja paremale elujärjele aidata, kuigi selles loos saab kindlasti olema ka palju kurbust ja raskuste ületamist. Ma ei karda, sest ma tean oma kogemusest mis tunne on , kui sul on neljajalgne lemmik kes teeb sinu elu igast päevast peo.
Tagasi tulles Eestimaa juurde -  Eestis on ka palju head, saab teha kiirpassi (just seda lähen Tallinnasse esmaspäeval tegema!)  ja hoida oma pangaasju arvuti kaudu.nii hea meel on kuulda oma tuttavaid paari võõrsil oldud aasta järel kodumaale tagasi pöördumas.Küll oleks tore kui ikka rohkem oleks neid eestimaalasi kel soovi oma maad hoida , armastada ja paremaks muuta. Eesti, see on kodu, mina muidugi kuulun hetkel nende õnnelike hulka kel hetkel on kaks kodu ja mõlemad samavõrra armsad.
Nii et meie, kes muretseme Eestimaa pärast - oh kui tore oleks kui saaksime konkreetselt midagi ära teha. Mina alustaksin sellest et paneksid poed nädalavahetusel kinni, maksaksin müüjatele enam palka ja laseksin neil kodus oma perede juures olla. Mida arvate teie?