Londoni blogi lõpp.

Täna avasin Londoni blogi ja kurb, nii kurb aga seal oligi see viimane lugu. Eva kolib oma perega Londonist tagasi Eestimaale ja nagu juba veidi aega tagasi teada antud, lõpetab ka Londoni-teemalise blogi kirjutamise.( Need, kellele ehk pole selge millisest blogist konkreetselt jutt, siis siin see on - (http://evajacolondonis.blogspot.fi).

   Nii see tänapäeva suhtlus on - interneti kaudu tutvud ja õpid tundma paljusid inimesi kellega ehk tavaelus kunagi kokku ei saa. Õpid neid tundma ja hakkad armastama kui sõpru, elad kaasa nende perede elule ja reisid koos nendega paikades kus nemad reisivad. See kahtlemata avardab ja annab palju toredates toonides elamusi.

   Eva ja nende pere ehk kambaga sattusin tegelikult kokku Eva õe Juta ümbermaailma reisi blogi kaudu (http://teeekond.blogspot.fi/), sest peaaegu samal ajal kui Juta pere end aasta-pikkusele ümbermaailmareisile oli asuntanud, kolis tema õde oma perega Londonisse elama. Ja et Eva ka blogimisega algust tegi, oli minul selle üle veel topelt hea meel, kuna üks teine Londoni blogi just lõpetas.Minul aga on juba aastaid võiks öelda et haiglane igatsus Londoni järele ja ahmin aina kõikjalt pilte ja teavet selle linna kohta ja loen ka  mitmeid blogisid. Mõni linn lihtsalt võidab nii suure poolehoiu ja mis seal salata, London on London, küllaga ajalugu, romantikat ja põnevust. Asjata ei öelda, et kes on väsinud Londonist, on väsinud elust! Kitsamas laastus muidugi tuleb tõdeda et olen minagi olnud väsinud Londonist, kui lihtsalt füüsiliselt enam ei jaksa  iga päev minna uutele avastusretkedele kuhugi hiigelmuuseumi või lossi või linnaosasse ja eelistad kas toas raamatut lugeda või oma tänava maju pildistada. Aga - see läheb üle, ja homme jälle turistitad nii et tallad valusad!

   Nüüdseks siis oleme pea nelja aasta jooksul igal teisipäeval harjunud oma arvutist leidma uue postituse Eva  pere käekäigust, sekka elamusi Londoni vaatamisväärsustest, laste koolielust, pere reisidest. Ja nagu antud lubadus oli, et see tore pere on Londonisse kolinud vaid kolmeks aastaks ja seejärel Eestimaale ehk koju tagasi suundub, nii ka läinud on. Kolmest aastast sai küll neli, aga nüüd on nad koduteel. Olime Ivoga Londonis just 2012 aasta kevadel, kui rippus veel õhus see neljas lisaaasta. Tegime Richmondi kohalikus pubis Princess Head ühed pindid õlut, vestsime juttu  ja kohtumise lõpus tegi Ivo meist ülaloleva foto. Alles hiljem märkasin, et olime pildi teinud mingi tänavaehituse kila-kola taustal, tegelikult on see Richmondi rongijaama esine tänav.Tore  mälestus ikkagi!

   Kuigi Eva tuleb ju Tallinna ja seega isegi lähemale, on ikkagi kahju et teisipäeviti enam `´järjejuttu`´ ei ilmu ja Londoni uudiseid ei kuule. Aga loomulikult , on ju tore et pere asub tagasi oma tõelisse koju, mille järele nad ju tegelikult ikka on igatsenud. Ja et kamp toredaid eestimaa tütreid-poegi taas kodumaale tagsi tuleb, pungil pagasiga maailmas veedetud muljetest ja rikkamana uute toredate sõpradega kohtumisest. Aga nagu Mäemamma kirjuta - `´Miks siis mina kurb olen!`´ ...Jaa, kurb olen minagi, aga samas rõõmus ka. Ja saladuskatte all...ees on ootusi ja lootusi...kuna mul Eva õe Juta raamatus `´Samba, sake ja tshillikun`´ veel autori allkiri puudub, viskasime välja väikse mõtte suvel kunagi kohtuda. Ja siis on ju Eva ka juba Eestis! Nii et...elame, oleme rõõmsad!