Friday, April 12, 2013

Pühademunad.

Pean juba ette vabandama et nii minu elu kui blogimine kui siinsed postitused on kõik segamini nagi Kört-Pärtli särk mingil teatud hommikul. Nimelt kuna ma oma kõrges vanaduses püüan kogu aeg aktiivselt orbiidil püsida ja aina ringlen kahe maa vahet ja teen usinasti tööd ja püüan oma 24-tunniseid päevi ikka kogu aeg pikemaks venitada, siis lihtsalt ei kuku välja nii et kõik korralikult sirges reas riiulil oleks. Niisiis, munapühad on möödas, aga alles nüüd sain mahti pildid arvutisse tõmmata ja siit nad nüüd tulevad. 
   Nagu juba öeldud saabusin Kevadpühadeks Tartusse, siis sellel Vaiksel Neljapäeval nahistasin vaikselt kohale. Laevasõit koos sugulastega möödus kiiresti, Tartu bussile oli ka ettenägelikult pilet ära ostetud mis oligi igati õige sest juba Tallinnas jäi mitu sõitasoovijat nukralt maha ja lennujaamas bussijuht vaid hõljutas käsi - kohti pole, välja müüdud. Aga ilm oli ilus, Eestimaa teeveered ikka juba paiguti olid lumevabaks sulanud ja kuigi lund laius veel kõikjal, võis aimata et midagi ikka kevade suunas nagu liiguks.Kui aga koduhoovis taksost maha astusin oleks nagu Gröönimaale sattunud - meie viiekordse kortermaja öu oli üleni  künkliku lausjääga kaetud , ei teed ei tulukest nagu Juhan Liivgi juba oma kaasajast luuletas. vahtisin õhku ahmides ringi et ...kustkaudu ja mil viisil nüüd kolpa purustamata oma ukse ette õnnestuks saada. Ma ei taha viriseda jne..., aga kohati see eestimaalaste suhtumine ja ahvikannatus ikka paneb mind pead vangutama küll. Kuna maja ees on parkimiskoht 60le autole siis mingi (parem) osa maja elanikkonnast suudab igapäevaselt kulgeda oma auto ja majaukse vahet ja ellu jääda ja terake liiva pudeneks ehk ainult siis kui kiirabiauto ja ...üks teiene auto juba liiga tihti hakkaks teiste autode väljapääsuteed tõkestama. No kuna siiani vist inimkaotusi veel pole, jätame teed tähistama ja liivatera puistamata, talv kestab eestimaal ju kõigest pool aastat! Ühelt majanaabrilt laekus hiljem ka sellist teavet et liiva ei puistata sellel põhjusel et muidu kannaksid inimesed selle jalgadega koridori ja kuna ühistu esimehe abikaasa on ka trepikodade hooldaja, raskendaks see tema tööd. Ja vanuritele ja muudele vaegkõndijatele ja autota elanikele olevat antud heasoovlik hoiatus et püsige parem korterites ja ärge libedaga välja minge.Hea on olla turvatud ja hoolitsetud!
Seda kirjutades tuli meelde kuidas paar aastat tagasi Soomes sain hommikul oma telefonisse ka sellise teate - kuna väljas on ilmastikuolud halvad ja teeolud libedad, vältige võimalusel kodust väljumist  ja tehke seda ainult vajadusel. Hahaa, kuigi see teade oli suunatud esmajoones siinsetele vanuritele, jätsid koolilapsed rahumeeli kooli minemata ja pöörasid voodis mõnusalt teist külge. Enam pole ma selliseid teateid saanud...
.Ah jaa, nimelt kuna meie maja hoovipääsu tõkestab tõkkepuu ja mul pole telefonis siiamaani seda parooli ja pulti valdab Ivo, siis ei pääsenud ma taksoga majaukseni vaid tuli jääda tõkkepuu taha. sellest siis see libeda hoovi ületamine.
Koju on alati tore saabuda, ja võiksin öelda et sama tore nii Tartus kui Porvoos! Kui ainult seda merd ja pikka bussisõitu vahel poleks! Klapita kuidas tahad, ühest uksest teiseni jõudmiseks kulub alati mitte vähem kui 11-12 tundi, kuigi vahemaa ise on naeruväärselt lühike. No hea niigi, Porvoo on ikka Helsingi suhtes vähga soodsas kohas ja bussiliiklus nii tihe, et helsingisse minnes ma lihtsalt lähen kodust bussijaama ja kui bussi kohe ees ei ole, tuleb mingi helsingi buss kas järgneva 5 või 15 minuti jooksul kindlasti. Ja peaaegu ööpäevaringselt.
Ivo oli juba varem mulle kirjutanud et bugenvillea on üleni õites, et loodetavasti ka minu koju saabumisel veel. Nii oligi, lill uhkeldas aknalaual nagu roosa pall, tervitades mind õitemerega. Tore!
Pikal Reedel (Pitkäperjantai) käis meil Kalev külas  ja tõi ka meile kasutada huvitavad munalakid, mis metalliku läikega tulemuse jätavad. tema oli ekslikult oma munad juba reedeks valmis maalinud ja imestas, et õige päev on alles pühapäeval. Püüdsin poega klerikaalsetes küsimustes veidi enam õigele teele suunata, järgmine aasta ta siis juba teab.
Meie keetsime pühapäeva hommikul 10 valge koorega muna ja asusime neid siis värvima. Ivo, Teele ja mina. Polnudki ammu millegi loomingulisega tegenud. Ja lausa huvitav oli ikka vaadata kuidas tulemus on tegija nägu ehk igaühe värvitud munad peegeldasid mingil määral teda ennast. Mulle imponeerisid nii Teele suht jõulise värvikattega munad kui Ivo graafilised taotlused ja puna-kollane-roheline räpimehe rastamuna. Ma arvan et see oleks Bob Marleylegi meeldinud! Minu munad olid väga lüürilised...
No tööga me ennast ei tapnud , see polnud ka eesmärk, munad said kauni kuue ja jäid oma kurba saatust ootama. So katki koksitud ja ära söödud saada...pole just hiilgav  aga mis teha. Munast jälle algab uus elu...
Kõige kaunimad pühademunad minu jaoks olid aga kahtlemata minu noored armunud kaaslased Ivo ja Teele. Kaunid ilma värvimatagi!






No comments: