Oletko tatti-ihminen?... ehk soomekeelne inimtyypide välimääraja

Hiljuti lugesin ühest soomekeelsest ajakirjast sellise lause -`´ Vaikka olen hyvin paljon eläin-ihminenen, kuitenkin vielä enemmän olen ihmis-ihminen`´ mis tõlkes kõlaks umbes nii et kuigi olen küllaltki suur looma-sõber,  tegelikult veel enam olen siiski inimeste-sõber.
Otseses tõlkes kõlaks nt sõna ihmis-ihminen   - inimese-inimene või inim-inimene, lausveidrad mõlemad. Alguses peale siia kolimist, kui kurtsin tööl koduigatsust, pani töökaaslane mu paika määranguga et siis olen ikka koti-ihminen. Mina pole mingi soome keele õpetaja ega lingvistiline lahkaja, aga hästi huvitav on küll mismoodi jutu sees kuuled igasuguseid imelikke inimese liigitusi. Näiteks kui mina alati õhkan Soome metsade seenerohkuse üle , siis saan tihti vastuseks et `´En oo tatti-ihminen!`´ Millega antakse teada et vestluskaaslane ei huvitu seentest, otseslt  - ta pole puraviku-inimene. Tatti - puravik soome k. Soomlased muide tunnevad üllatavalt vähe seeni, ja paljud ei julge metsas midagi korjata just sellepärast et nad ei oska söögiseeni mürgistest eraldada ja jätavad seenend hoopiski korjamata. Paljud tunnevad kahte liiki - puravikku, siis enamasti kivipuravikku, ja kukeseent. Kukeseen ongi soomlase jaoks nagu üldmõiste seenest - seda tuntakse, teatakse aastast aastasse tuttavaid kasvukohti, on raske segamini ajada teiste seenetega ja kui neid leidub siis korraga palju, saab pikemalt kõndimata anuma täis. Kes ise metsa ei viitsi või ei  saa minna, ostab kukeseeni ka turult. Ja jällegi selline tähelepanek, et kui müügil on nii Eestimaised kui kohalikud kukekad, ostetakse meelsamini soome metsaande. Nagu sel mingit vahet oleks, kust need kukekad korjatud on!No eeldusega muidugi et mürgivabast keskkonnast etc.
Sama kehtib muide ka maasikate kohta, ja tihti võib kuulda kuidas laialt seletatakse et eesti maasikaid küll ilma keetmata ei tohi süüa, mine tea mis pisikuid seal leidub jne. Ai pagan mul alati kihvatab, olen ka mõnele kohe suu sisse öelnud mida ma sellest jutust arvan. Tulevad ja trambivad meie Saaremaal ja Hiiumaal ringi ja müttavad meie odavamates spa-des ja kiidavad nii et suu kõrvuni, aga eesti maasikmari ei kõlba süüa! Ptüi, ütlen ma! Siis meeldib soomlastele veel hirmsasti seeneliik nimega suppilovahvero. Minu kogemust mööda neid Eestis ei kasva, aga ma põhiliselt tean ka ainult Setumaa metsade ande ja sealkandis sellist ei tunta. Võibolla mujal Eestimaal leidubki. Suppilovahvero on ka selline kukeseene moodi seen, peenikese jala otsas ja säbruline, värvilt helepruunist tumepruuni ja isegi mustani. Värvus oleneb kasvukohast. Neid seeni leidub metsas just hilissügisel, siis kui teisi seeni enam pole. Korjatakse neid pea kuni lume tulekuni. Eelmine aasta kui meil jõuludeks veel lund maas polnud, visati ikka nalja et küll on tore metsa jõulupuud otsima minnes ka seenekorv kaasa võtta!
Koertest lugupidav inimene , koeraarmastaja, on koira-ihminen ja kasside poole hoidev siis kissa-ihminen. kusjuures neid sõnu ikka jutu sees kasutatakse , nt kui üks suur koer tänaval mind nuusutama tuli ja omanik näost kaameks tõmbudes kohe vabandama hakkas et rihm minuni ulatus, lisas tema kaaslane kes mind teadis - Pole hullu,hän  on koira-ihminen!

No mis minusse puutub siis jah, kõige rohkem olen ma muidugi koira-ihminen, minu tingimusteta armastus kuulub kõigile koertele ! Parim nende seast oli muidugi minu kallis Nuuksukene, keda kahjuks enam minuga pole...Peale koira-ihmise olen ma kindlasti ka tatti-ihminen, ja no , tahaks loota et mingi protsent minust on ka ihmis-ihminen .  
Ilmselt on neid taolisi liigitusi küll ja veel, kõik ei tule  korraga meelde.
Minu arvates on ka sellised sõnad imelikud mis nagu ei kõlagi konkreetselt mingi keele moodi, või nagu ei usuks et sellised sõnad olemas on. Selline lause - Me ollaan kotona, löhöillään ja hölläillään ja syödän lörtsyjä! Polegi muud et oleme kodus, lösutame ja lebotame ja sööme õunapirukaid.Niisama lihtne see elukene soome keeles ongi.