Jõulud jõuavad Porvoosse 3, 24. nov 2012

Aga mulle ? Lull muudkui ässitas et mine aga Jõuluvanale lähemale, et tema teeb pilti. No ma loobusin. Aga üks vietnami või tai päritolu tädi väntsutas Jõuluvana ikka pikalt ja tublisti ja teenis ära üsna suure peotäie maiust. Visadus viib sihile! Jõulumoor oli väga meelitatud, kui ma oma kaamera tema pihta sihtisin, Ja poseeris kogu oma lopsakuses . Oli üks ütlemata mõnus moor.
   Veidi eemal oli laste jaoks kohale sõitnud väike ratastel loomaaed, seal oli metssiga ja veel mingeid samas mõõdus loomi, ponid olid rahulikud ja tegid mõõdetud sammul lastele sõitu, ja lambad lasksid ennast harjtata ja õlgedega toita. Kaks valget puudlit tundsid lammastes ilmselt ohtlikku konkurentsi ja koerad haukusid lammaste peale ja urisesid. Üks lapsuke aga leidis et need 2 valget rihma otsas ja rakmetes värisevat haukujat on ka lambad, ja tegi lõbusalt mää-mää. Nojah, eks tänapäeva lapsele tule ju piimgi poest...
   Kui trall läbi, valgus rahvas laiali kes edasi turuplatsile jõulukäsitööd ostma, kes kingitusi vaatama, kes kohvikusse...Järgmisena tulevad pikku-Joulu pidustused ja läheneb valguse püha Lucia-päev...

Jõulud jõuavad Porvoosse 2, 24.nov. 2012

Kuna koertel on nii Porvoo linnakodanike elus kui ka tänavapildis tähtis koht, siis ei jäetud Jõuluvana saabumise puhuks koju ka neljajalgseid sõpru. Ja enamgi, mitmed neist kandsid ka jõuluhooajale vihjavat garderoobi - kas punast mantlikest, kombinesooni ja ei puudunud ka heliseva kellukesega päkapikumüts! Linnaväljakule Lundi kaubamaja ette oli püstitatud autolava, kuhu asusid Jõuluvana koos oma kaaskonnaga ja pillimehed, ja lahti läks rõõmus trall koos jõululaulude ja tantsudega. Rahvast oli ikka hästi palju, sest ilm oli läinud ilusaks ja päikegi säras taevas, nii et kohati oli hoopis kevade ja lihavõttepühade tunne. Jõuluvana astus peo lõpu poole lavalt maha rahva sekka, tegi kopsaka kommikotisuu lahti ja asus lasetele , ja ka innukamatele täiskasvanutele, komme jagama. Sain siin kokku ka eestlase Lulliga, kellega vastastikku pilte klõpsisime, nii et ikka ennast ka sellel sündmusel osalejana näidata ja hea aastate pärast vaadata ja meenutada.

Jõulud jõuavad Porvoosse, 24. nov 2012

Sellel aastal tuli jõulutunne juba varakult , kuigi maa alleshaljendas ja lumest polnud veel jälgegi. Nojah, eelmine aasta tuli ju lumi maha alles üks päev enne jõululaupäeva, mis oligi tõeline üllatus. Nimelt olime Ivoga läinud Helsingisse jõuluvaateaknaid ja jõulutuledes linna imetlema ja samas ka Tallinnast saabuvale Kalevile vastu. Kalev saabuski sadamast vihmamärjana, sest mingil ajal oli hakanud vastikut lörtsi sadama. Kui juba kõik kolmekesi mõnusalt bussis Porvoo poole veeresime, muutus ilm järsult külmemekas, lörts asendus paraja tuisuga ja Porvoosse jõudes kattis maad tore valge lumevaip. seda vaid pooleteise tunni jooksul, uskumatu! ja jõululaupäeval kirikusse minnes olin lausvihma tõttu sunnitud haiglasse takso tellima, et kodunt läbi sõites poisid peale võtta. Maa mustas ja vihma kallas...
   Mõtlesin ka see aasta, et kas üldse sinna Jõuluvana saabumisele minna, ilm oli ka na pimedas pilves. Aga mul ju alla sadamasse vaid 5 minuti tee, nii et viimasel minutil läksin...ja jäin hiljaks. Jõuluvana oli juba laevaga sadamasse saabunud , laevalt maas ja troonis juba teda oodanud hobukaarikus. Nojah, ega ikka reega mööda muru ei sõida.
   Jõuluvana saabus Porvoosse Keravast tuleva vana auruveduri Lätkätossu pardal, raudteejaamast asus mingil moel ümber Porvoo nime kandvasse väikesesse lõbusõidupaati ja saabus sellega meie linna külalissadamasse. Koos Jõuluvanaga saabus ka tema kaasa, imekaunis Jõulueit, kui nii kena naisterahva kohta sõna `´eit `` sobib kasutada. Jõuludaam kõlab ka veidralt, hahaa!  Ja sadamas ootas neid hulk linnarahvast, tõrvikutega saatemeeskond, kohalikud valvekoeraomanikud oma neljajalgsetega (koerad olid ilmselt kaitsefunktsiooniks, ehee, ja nende uhked omanikud said oma neljajalgseid eksponeerida). Ja siis veel trobikond vanaaegseid rõivaid kandvaid lapsukesi, kellel näod punapõskseks dekoreeritud ja mingid pambud käes ja seljas.
   Jõuluvana jätkas siis teekonda sadamast kesklinna, hüüdes kõigile Hyvää Joulua! , Jõuludaam heitis kingikotist rahva hulka kompvekke , õunu ja mandariine mida lapsed usinalt kinni püüdsid, tõrvikud valgustasid teed, koerad kaitsesid ja rõõmsad linnakodanikud sibasid oma lapsekärude ja välkuvate fotoaparaatidega linna keskväljaku suunas. Mina ka!

Porvoo Sokose uue osa avamine.

Pea kogu aasta on käinud Porvoo Sokose kaubamaja uuendus ja ümberehitus. Toidukaupade osakond viidi üle hoopis teisele korrusele, on palju avaram ja suvel nii hästi jahutatud et lausa hirm oli sinna minna et mitte nohu saada. Algul igatsesin taga  seda vana toiduosakonda, aga eks nüüd ole juba uuega harjunud.
   Nüüd siis enne jõulu ka tööstuskaupade osakond, et ikka jõulukingid saaks uues ja uhkemas tehtud. Tulemuseks oli et midagi enam üles ei leia, ja seda kurdavad küll siiamaani paljud. Aga avamise puhul pakuti linnarahvale vaarikakooki ja kohvi , ja osalesin minagi. Kook maitses hea ja tükk oli üsna kopsakas, mul oli muidugi oma sidemes käega veits raske toimetada. Eks seal päeva ajal peamiselt penskarid ja minusugused roosi-haiged osalemas olid, korralikud kodanikud ju sellel ajal kenasti tööl.

Tuisk. Kalevi sünnipäev 30. nov. 1984

Tuiskab...Juba eile õhtul hakkas tuul undama ja pea olematuid lumekübemeid mööda ilma laiali keerutama. Öösel arkasin üles selle peale et tuul akna taga ulgus. Vesi minu veskile - mulle meeldivad igasugu looduse stiihiad olekus kui ma ise neist piisavalt eraladtud ja safe olen. Tuisk meeldib eriti, selline hull jalustmattev tuuline lumetrall, mis nagu tahaks sind maapealt minema pühkida ja sulle õige koha kätte näidata. Ja siis mina võitlen selle tuisuga...Ja jään võitjaks, naudin ja naeratan talle - see meeldib mulle veel kõige rohkem!
   Aga täna tuisk mulle ei sobi. Täna 28 aastat tagasi sündis väike Kalev, pisipisikene, armas esikpoeg. Siis oli Tartus Toomemäel väheke lund, maa musta katte all ja isegi päike tuli meid tervitama. Nüüd aga ei lase seesama tuiska Kalevil siia minu juurde sõita. Juba eile õhtul helistasime ja me mõlemad olime seda meelt et vaatame mis ilm teeb, et mõttetu on hakata kahtlase ilmaga tulema ja riskima. Tean neid sügisesi torme, olen ise paar korda kogenud. Õõtsud seal laevas mürava mere meelevallas ja ei saa enda heaks mitte midagi teha. Õõtsud ja õõtsud ja aina kuulad et sõit pikeneb halva ilma tõttu tunni, poolteist, kaks tundi. Nojah, seda tormi mida kunagi noorema Jaapani merel kogesin, ei saa muidugi võrrelda, aga...torm on torm ja ebameeldiv ikkagi.
Täna hommikul ärkasin juba kell 4 üles selle peale et akna taga laulis, ulgus ja kees . Puude oksad kaardusid hullumoodi, valget vahtu keerutas ümber katuseharja ja vastasmaja peaaegu polnud näha. Oleme nüüd Kaleviga terve päeva helistanud ja oodanud, et äkki tõmbab tagasi. Aga kui arvutis laevapiletite veeru avasin, nägin et kõik tänased vaäjumised nii Tallinnast kui Helsingist olid tähistatud hüüumärkidega - laevad ei müü pileteid. Ilmselt ka ei välju. Lennukitega olevat sama asi olnud.
   Ja nii ei pääsegi mu armas poja sealtpoolt siiapoole, kuigi meritsi eraldab meid vaid 80 kilomeetrit. Vahust ja möllavat vett. Kalev käis sadamas ja kuulis et torm olevat dokis seisva Baltic Printsessi vintsdest lahti tõmmanud. Sellist asja pole kuulnudki. Aga hea on teada et mu laps on Tallinnas kindlal maal ja täna ei hakka tulema. Eks homme vaatama kuidas ilmaolud on. Siin on küll veidi vaiksem, aga laterna valgusringis näeb ikka kuidas lumehelbed tuule taktis tantsivad.

   Sellisel ajal oleme sündinud , mina ja mu poeg - sügava pimeduse ja sametise romantika lapsed. see on omamoodi ilus ja armas aeg...Kuu ja küünlakolmnurgad akendes valgustavad nii pimedust kui hinge.

Sünnipäev. 21. 11. 1953

Sünnipäev oli eelmisel kolmapäeval, 21. nov. No tegelikult nagu mingit erilist tunnet küll polnud, ma pole kunagi elus oma sünnipäevi ei eriliselt oodanud ega armastanud. Väga on meelde jäänud üks eriline sünnipäev, mis peeti minu lapsepõlves setumaal, minu armsa vanaela ja vanaisa talus ja koos nende ja naabrilastega. See oleks nagu eile olnud...
   Kuna ema oli haiglas, otsustas mu isa et oleks võimalik sõita mu sünnipäevaks maale, mis oli mulle muidugi kahtlemata parim sünnipäevakink. Vanaisa ja vanaema juurde, armsale Setumaale, armsasse majja kallite inimeste juurde. Mäletan et siis ka polnud veel lund maas, loodus oli pruunikashall ja vihmamärg nagu hilissügisel ikka, aga see mõte et sinna pääseb, see fluidum...Ooh! Sõit sinna toimus isa sõbra vana Zapakamuhuga, just selle kõige algelisema ümara helesinise muhukesega, kus vähe ruumi, külm  ja kitsas. Aga peaasi et liikus ja edasi viis. siis oli veel laupäev koolipäev, sain vist 15 aastaseks, ja kohale jõudsime alles pimedas. Aga ees ootas suur ahjusoe maja, kus köögis kaeti  tore sünnipäevalaud suure tordiga , ja naabritüdrukud tulid mulle õnne soovima.
Aga see sünnipäev oli hoopis omamoodi. Kõigepealt muidugi see haiguse lugu ja käed ksidemetes jne. Ja olin nii omadega läbi et lausa keelasin ka Kalevil siia külla tulla, sest olin kodus enamuse ajast pikali ja lihtsalt lebasin. Ivokene nuttis lohutamatult telefonis, kui teada sai...see oli nii kurb. Aga ma ise olin lihtsalt väga väsinud nendest vintsutustest, aga seesmiselt täiesti tasakaalus, ja üldse mitte nukker. No rõõmus muidugi ka mitte. aga selline kindel tunne oli, et kõik möödub, saab korda, ja seisan siin Soomes kindlal sotsiaalsel platvormil mis aitab mu elul ladusalt laabuda. Vot selline tunne.
Sain sünnipäevaks mitu õnnitluskaarti. Ja kõnesid telefonis , ja õnnitlusi internetis. Tore tunne oli. Ivo sünnipäevakaart oli hästi naljakas, see oli fotost Londoni Briti muuseumis, mingi elukaga. Heli kaart Stockholmist - tõeline Palju õnne, see oli sama suur kui läptop! Vaata fotot, nii suurt kaarti polnud enne näinud! Tegin endast enne haiglasse minekut foto ka, siis on näha milline ma selles eas välja nägin. Veel sain kaardi Brigittalt, hästi armas, ja täna Jaapanist. Nii vahva!

Hela - Haaga Campus ehk Porvoo ametikooli uus õppehoone

Ivole igatahes meeldis siin niivõrd et Ivo arvas et võiks isegi siia õppima tulla, kasvõi oma koka-alaseid teadmisi uuendama ja täiendama.

   Kui nüüd Kalev mul külas oli, näitasin seda uut kompleksi temalegi. Hoone on tõepoolest ülimodernne, ilmselt ka kabinettide sisustus tehnika viimane sõna. Jättis igatahes vägeva mulje ka Kalevile.