Hakkab pihta.

Kevad on kohal.Talv, selline nagu ta nüüd sel aastal oli, jäigi lõpuni lumevaeseks ja nõrgukeseks ega pakkunud ka samasugust silmailu oma kaunite lumeelamustega nagu eelnevatel aastatel. Aga vaatamata kõigele ei läinud ta ka kiiresti minema, minu arvates oli ikka suht visa oma taandumisega. Ja ei lasknud kevadel platsi tulla. Kuigi lumi oli juba ammu läinud, puhusid külmad tuuled ja kõik nagu seisis paigal hoogu võttes. Nüüd on asi liikuma hakanud.
   Kuigi siin eelmine nädal veel oli nii tugevaid tuuli et tahtis kõrvad peast puhuda, siis kirgas päiksepaiste, hele-helesinine taevas ja lindude rõkkamine lihtsalt ei võimaldanud muudmoodi mõelda kui sellest et nüüd siis kevad kohal. See on lausa imeline kui ilusat helesinist värvi ikka taevast leidub. Ja siis need pilved, õhkõrn pits.

Tuttavad näitavad juba ammu pilte Londoni ja Inglismaa nartsissiuputusest, neid on mingil ajal seal tõesti küllaga ja igal pool. Siin Porvoos on ka igal pool nartsisse, aga need on sellised pisikesed kasvuhoone taimekesed, ja pottide sees. Aga soomlased armastavad neid osta ja väga , väga paljude poodide, majade ja rõdude ehteks on neid hulganisti rõõmustama seatud. Külma nad ka mingil määral taluvad, isegi miinuskraade.

 

Pühapäeval läksin siis läbi vihma jala tööle ja olin ka veidi ärevuses, et kas ikka juba võiks seal ja seal sinililli või ülaseid olla. Kuna ma siin ju liigun kogu aeg mingeid kindlaid trajektoore mööda, siis on täpselt teada kuhu minu teedel ilmuvad kevade esimesed lumikellukesed, sinililled , ülased või krookused.No ja olidki kõik olemas, nii tuttavates hoovides kui teada tuntud metsatukkades. Kui nüüd enne pühi veel soojakraade ka lubatakse, on õisi lähiajal juba igal pool ja Porvoo igaaastane suur õitsemine on alanud.

Kalev ja Ramoona tulevad külla

Kuigi lund ikka veel polnud, ei muutnud Kalev oma otsust  külla tulla kuna põhjusi oli küllaga - meil olid mõlemil olnud sünnipäevad kus me polnud saanud koos olla,  jõulud olid tulekul  ja meil on Kaleviga saanud  toredaks traditsiooniks enne jõule koos Home Alone`´i filmi vaadata. No lihtsalt see on selline tore ettevõtmine, koos vaadata mingit armsat filmi mis ammuilma juba kõigile pähe kulunud. Tähelepanuväärne on veel see, et Home Alone film,   oli ehk üks esimesi  kinoskäike mis ma lastega koos tegin. Kinoks oli tookordne Saluudi kino  Tartu kesklinnas, restoran Volga läheduses. Ma isegi ei tea kas seda kino praegu enam eksisteerib, seal majas on olnud remont ja tehtud ümberehitusi. Igatahes aasta oli vist mingi 2000 , Kalev võis olla 5 ja Ivoke 2 aastane, meil olid uhked ja väga head  kohad teise korruse looshis ja kõik olime ettevõtmisest elevil. Mäletan et Ivokene oma kombekas  istus mul süles, eks tal hakkas palav ja väsinud ka, nii et tema muutus õige pea mu käte vahel selliseks raskeks, toetas pea mu rinnale ja vajus mõnusasse unne. Kalev ikka vapralt vaatas, aga kui nüüd sellest räägime siis ta tagantjärele mäletab vaid kinoskäiku, filmist ka üht-teist kohta. Nii et igati kasulik on nüüd seda filmi iga aasta koos vaadta, nüüd vaid selle vahega et kui keegi tukastab siis ilmselt
 olen see mina...

Juubelikingituseks sain väga armsa kella, mis minu väärtuslikku aega nüüd toas vaikse tiksumisega mõõdab. Tiks-taks, tiks taks räägib see mulle. Aeg on ju kallis, ja aina tuleb meeles pidada et meie aeg on mõõdetud, seda pole lõputult . Seda tuleb hoolikalt kasutada.
   Kui mulle ulatati suur kuldses pakendis karp pidin ma ära arvama mis seal sees on. No lihtne ju!
P.S. Praegu hetkel kui ma seda siin kirjutan ja endale köögist kohvi ja praemuna toon, vaatasin aknast välja kuidas vastasmaja ees peatus takso. Taksojuht tuli autost välja ja jäi maja esiukse juurde ootama. Varsti väljus sealt kasukasse riietatud hallipäine proua, siis reisija. Taksojuhi käevangus kõndis ta autoni, kus talle tagumine uks avati. Taksojuhi abistavate liigutuste toel hakkas proua sisse istuma, aga siis mõtles ikka ümber ja osutas esiistet, et istub sinna. Uks avati, proua takseeris asja, istus juba peaaegu istmele aga siiski mõtles ümber ja astus välja.Ja otsustas ikka tagumise istme kasuks. See sobis ja sõit võis alata...  Kõik see toimus muidugi proualikult mõõdetud soliidse aeglusega. Ma juba siit akanast peaaegu tajun et kindlasti on see proua rootsikeelne. Rootslased on ikka selline enam härrasrahvas kui soomlased, eriti mis prouasid puudutab. 
   Nii. Tagasi kingituse juurde. Armulikult anti mulle vihjeid, et karbis leiduv ese on seotud Londoniga. Juhhei, milles küsimus, nagu mu Londoni sõber Valdur armastab öelda. No kui ma ikka nii juhm olin et midagi nagu arvata ei osanud, tegime paki lahti ja sellest ilmuski välja see armas rooma numbritega ajanäitaja. Tema sihverplaadil ongi kiri London Edinburgh Clock. Nüüd seisab ta siin mu ees arvuti kõrval ja vaatab pealt kuidas ma temast kirjutan. Ja mõõdab mu aega, mul täna vaba päev...
Veel sain kingituseks armsad jõulutulukesed mis mul siiani lambi küljes põlevad, ja rohelised jõulukuuse ehted, munakesed. Kuna mul kuuske polnud, jäidki need üles riputamata. Eks järgmisel aastal, siis vast ongi rohkem jõulumeeleolu ka...

Siin pildil on ka need küünlajalad mis Ramoonale eelmine kord külas käies silma jäid . Ja kuna need meeldisid siis oli mul lihtne mida neile jõuluks kinkida. Needsamad küünlajalad. Selliseid müüdi Sokoses, aga kui ma ostma läksin selgus et mingit pakendit küünlajalgadel pole ja need ulatatakse mulle kas kilekotis või kingakarbis. Tore küll!  No ja siis ma otsustasin ise karbi meisterdada ja järjekordsele ostule minnes selle kaasa võtta, et klaasist esemed ikka tervelt koju ja edasi Eestisse jõuaksid. Aga kõik ei läinud seekord ootuspäraselt...

Tegime pilti ka , uus pereliige kell meie seltsis!

Kalevi ja Ramoonaga käisime ka muidugi vanalinnas, aga ilm meid seekord ei soosinud, oli pime ja vihmane ja nii leidsimegi et hoopis mõnusam on niisma kodus lebotada, üksteise seltsi nautida, veini juua ja telekast filme vaadata. Üks õhtu oli meil Mr. Beani maraton, Kalevil olid arvutis kõik Beani filmid ja siis muudkui vaatasime ja naersime, naersime ja vaatasime. No kuigi ammune tuttav, aga ma polnud paljusid osi näinud, ja no Beani naljad lihtsalt on ikka nii naljakad.
Pühapäeval otsustasid noored minna Porvoo noobleimasse restorani lõunatama. Sinnesse, mis on nelja tärni restoran ja pälvis aasta ühe parima veinikaardiga koha nimetuse. See asub uues kultuurikeskuses, on kauni vaatega Porvoo linnale ja alati suurtest kalaasakendest möödudes on seal palju külastajaid. Ma juba ette kahtlustasin et kas seal ilma ette tellimata kohta saab, aga ilm oli nii halb et vb tõesti õnnestub. No Kalev muidugi mõtles ikka et me koos sinna läheme, aga kuna mul olid just juuksed värvuse kaotanud ja uut värvi pähe panna polnud jõudnud, ei tundnud ma ennast sellise koha jaoks küllalt siledana. Otsustasime et liitun nendega järgmine kord, siis kui nupp siledam  on. Et mingu nemad seekord kahekesi. Et pärast saame linnas kokku.
   No tegelikult oli mul asjaga hoopis oma plaan, nimelt olid mul Ramoonale mõeldud paar pisikingitust pakkimata ja nüüd otsustasin ma ka selle  endameisterdatud  küünlajala-pakendi kaasa võtta ja kingi ära osta. Siin on selles mõttes jõulu ajal hea et suurtes kaubamajades on tasuta pakkimise teenus. Nii et saad ostetud kauba kohe lasta sobiva paberi sisse pakkida.
Aga täiesti ootamatu üllatuse osaliseks sain ma , kui see koht kus mu mitu korda imeteltud küünlajalad letil seisid, nüüd täiesti lagedaks osutus! Nojah, eks need olid teistelegi meeldinud. Nüüd siis oli mul spetsiaalselt mõõtude järgi valmistatud ja vooderdatud kaunis karp, polnud aga mida sinna sisse panna! Perkele! Ma olin kui peata kana.
Teine eesmärk oli veel, nimelt otsustasime nii et sel ajal kui noored Sinne roogasid ja veine proovivad, laulan mina Porvoo kirikus kauneimaid jõululaule. Kirik oli nii rahvast täis et istuti isegi treppidel ja põrandal, aga sellest kirjutasin ma eelpool ühes postituses.
Kui nüüd vanalinnas kokku saime, pajatasin ausalt oma luhtaläinud kingiostu asja ära. Ma siis tegin ettepaneku et vaatame vanalinnas ringi, ehk leiame midagi muud  kingiks sobilikku.
 Vanalinnas oli rahvast ja turiste, vihma sadas ja miljöö oli küll suht mitte-jõululik,  nagu mingi vale-sügis.

 

 

 

Aga nagu piltidelt näha, kõik on rõõmsad ja õnnelikud.Ja selles mõttes läks ka hästi, et Sokoses ringi jalutades leidsime kingituse, mis küll eriti Kalevile elevust pakkus. Nimelt see nn. päevavalguslamp ehk energialamp, mis pimedal ajal energiat annab. Meil haiglas on arstidel ka sellised oma töölaudadel, ja nagu kuulda on paljudel soomlastel neid kodudes, ja kohe mitu. No mina olen ka mõnikord istunud haiglas selle lambi all...aga peab ütlema et energialaengu asemel on mulle hakanud uni peale tikkuma. :)
Aga no võibolla peab tihemini istuma. No igatahes Kalev oli õnnelik, ja kui olime ka müüjalt veel soovituse ära kuulanud, just et mis firma toodangut eelistada ja tervisekaitse uuringute seisukohad jne, ostsime ühe lambi ära. Ja kuna Kalev seda kohe kodus proovida kavatses, säästsime ka pakkija.neiut ja ei hakanud teda kingituse pakkimisega piinama.
Nüüd hiljem on Kalev oma lambist ikka veel vaimustatud ja laseb sellel ennast energiaga sööta. Ja see valmistab mullegi rõõmu. Aga ma pakkusin välja et ostan samasuguse lambi ka Ivole, siis Ivo jäi üsna ükskõikseks. No eks näe, Kalev arvas et Ivo saaks tema lampi kodus proovida ja siis otsustada kas endale tahab või ei. Isegi mina hakkasin arvama et üks selline lamp võiks minulgi pimedal ajal laual seista... 

Kui Lucia tõi valguse...

Selle päeva kulminatsiooniks pidi siis saama Lucia valimine Porvoo vana raekoja platsil, mis on iga-aastane traditsioon. Kuna aga päev oli veel noor , oli meil aega niisama linna peal jalutada ja pildistada. Kuigi Porvoo vanalinn on ju tibatilluke ja tundub et siin on iga kivi ja känd juba mitmeid kordi ära pildistatud, siiski aina iga kord, iga uus päev või teiste kaaslastega on selline tunne nagu kogeks seda ikka uuesti ja uuesti.

 Kuna igal aastal on alates Lucia-päevast Porvoo muuseumi külastus tasuta, siis kasutasime juhust ja astusime sisse. Võin küll otse tunnistada et ise olen tõeline museo-ihminen, olles kahes muuseumis töötanud (kui veel Eestis elasin) ja reisidel on alati muuseumid need kohad kuhu sisse astume. Nii on ka minu poegades sisse kasvanud huvi muuseumide vastu ja Teeletki need huvitavad. Nii et meie väike seltskond oli ses asjas täiesti ühel meelel.
Jõulu eel ja ajal on Holmi majas( mis on osa Porvoo muuseumikompleksist) avatud endisaja linnakodaniku eluruumid ja nn. elutuppa kaetud peolaud jõulutoitudega. Mulaazhid muidugi, samad igal aastal! Kuigi saalides on pildistamine keelatud, astusin ma keelust üle ja püüdsin pildile Ivo jõululaua roogasid seiramas. Ja paar pilti tegin veel.

Tegelikult on see väga armas väike muuseum, kitsaste keerdtreppide, kriiksuvate puupõrandate ja madalate lagedega. Ekspositsioon on ka huvitav ja armas. Kuigi minu arvates oma piletihinda, 10 eurot, see küll väärt ei ole.Kuigi oleme eelnevatel aegadel ka mitmeid kordi piletiraha maksnud, oli nüüd tore priihinna eest sisse pääseda. teine osa muuseumist ongi vanas raekojas, seal on hooajalise näitused. Sel aastal Soome loomariigist, topised ja puha.

Seda vaadet Holmi maja siseõuele ja kõrvalhoonetele on võimalik näha vaid muuseumi teise korruse aknast, sest väravate kaudu siseõue ei pääse. See on ikka nii huvitav kuidas majad on ehitatud järsule mäekallakule ja paljud omavahel õuede, treppide ja teeradade kaudu ühendatud.

Olime jõudnud just Helmi kohviku ette ja kuna ikka parasjagu külm juba nina näpistas siis miks mitte sisse astuda. Õnneks oli ka vabu kohti nii et saime jälle oma lemmik-kohta istuda. Kuna Teele kõrges vanaduses vanaema viibis Eestis just operatsioonijärgselt haiglas ja Teele helistades olukorra kohta teateid ei saanud, oli kõigi meeleolu kurb . Aga hiljem, eine lõppedes sai Teele emaga ühenduse ja kuulis head uudist et vanaemaga on kõik hästi ja ta kosub kenasti peale operatsiooni. See tõi meile hea tuju ja jälle oli tore olla.
Kohvikust välja jõudes hakati juba tulukesi süütama.

Veel on siin tänava lõpus inimtühi, aga mõne aja pärast on kogu tänav täis inimesi, tõrvikud leegitsevad ja 

kõlab uljas pidumarss. Kõik on valmis Lucia saabumiseks. Ja siis ta tulebki, nagu alati, igal aastal 13. detsembril. Et tuua valgust.

Kõlas Santa Lucia nagu ikka, linna meer pidas on rootsikeelse kõne ja lõppu lisati paar lauset ka soome keeles, hahaa, nendele kes rootsit ei oska. See linn on ju rootsikeelne. Siis jätkus rongkäik kirikusse, taas laulud, Lucia saabumine laulu saatel ja valgusvihus, sest kirikus kustutatakse sel aja valgus kui Lucia-neiu aeglaselt  lauldes altarile saabub. Aga ei olnud sel aastat seda wau! tunnet mis endistel, kas olid külaliste tõttu ootused liiga kõrgele seatud või ikka see lume ja õige talvetunde puudumine...Lucia laulis ka nii nõrga häälekesega, et laste sahistamine ja nutt kohati sellest üle käis. Kuidagi lahja värk oli sel aastal, mul oli päris hea meel kui teenistus läbi sai ja õues tagasi olime.

Nüüd ei muud kui koju sooja tuppa, küünlad põlema, praad ahju ja veinipudelil kork maha. Elagu meie !

Ivo ja Teele tulevad külla.

Juba sellest ajast kui ivo ja Teele suvel siin käisid, hakkasin ma üles kiitma kui toredad on Lucia päeva pidustused Porvoos ja et minule on see isegi vaata et tähtsam sündmus kui Jõuluõhtu. Ja hakkasin sellest ajast saadik neid siia külla ootama ja kutsuma. Suvest sai sügis ja sügisest talv, aga talvest talve ei saanud ega saanud. Ei lund ei külma, maa must ja soojakraadid aina püsisid. Ühtpidi oli see muidugi tore, isegi seda porist ja loperdavate lehtedega vihmamärga sajusügist polnud, aga looduses oli nagu midagi vajaka. Nüüd tagantjärele teame, et see pikk, pime ja lumeta sügis oli isegi raskem taluda kui lühemat aega porist sügis kannatada ja siis lumi ja valge maa õigel ajal kätte saada. Mulle on igal aastal esimese lume tulek kuidagi pidulik sündmus, mis puhastab nii maad kui hinge. Sel aastal aga sai oodatud ja oodatud , asjata. Kui juba jõulud hakkasid kätte jõudma, linn ehtis ennast talvepeoks, kuuskedel läideti tulukesed ja vaateaknad võistlesid üksteisega kauniduses - kõik oli nagu ikka, see millega oleme harjunud siin Porvoos. Soome talvepealinnas. Aga midagi olulist oli puudu. Lumi. Ja seda ei tulnudki. Kätte jõudis Lucia päev, aga Luciagi ei toonud oodatud valgust. Hetkeks ehk süttis helendus inimeste südameis, aga siis kustusid küünlad , vaikisid laulud ja endiselt oli pime. Oodata jäi vaid jõuluimet. Et saabuks valgus...
  Kuna Ivo käib nüüd asutuses päevatööl endise freelanceri  ameti asemel, siis pole enam seda vabadust et reisida millal tahan ja kauemaks siia mulle külla jääda. Ühtepidi on sellest muidugi kahju, alati oli nii tore kui saime siin koos olla ja igasugu toredaid asju teha. Aga muidugi võimalus oma lemmiktööd teha kindla kuupalgaga nooblis firmas on igati tore väljakutse ja Ivo ise oma töö ja töökohaga väga rahul. Muidugi oli raskusi , et kas nad Teelega üldse saavad siia tulekuks vabu päevi , sest Teelel käsil kooli lõpetamine ja diplomitööd, Ivo töökohast aga raske vabu päevi saada. Aga kõik laabus kenasti ja noored jõudsid juba neljapäeval kenasti kohale. Oh mis rõõm!
Mina muidugi vabandama, et lund pole jne, nagu oleksin mina vastutav lume tuleku eest Porvoo linna ja Soome. Õnneks olid ilmad vähemalt kuivad ja päikselised, kuigi külma tuulega. Sest enne noorte tulekut olid just olnud mingid vastikud vihmaperioodid.

Kuna ma olin vahepeal saanud 60. aastaseks, siin üksi kangelaslikult oma juubelit pidanud, no koos töökaaslastega ka, siis sain ma kätte oma sünnipäevakingid.

Oh, neid oli palju!
Kõigepealt Teele kätetööna valminud väga kaunis peakate - mustast kalevist kapuuts-sall, millele vildistamise tehnikas peale kirjatud kanis muster ja valgetest pärlitest tikand. See on nii imeilus ja selles on nii palju käte soojust ja õnne, et sellest kingitusest peaks koguni omaette postituse tegema. Ma pole enne sellist eset üldse näinud, uudne idee ja kaunis teostus. Aga kui järgmine päev sellega õue läksin, oli tuul ikka nii külm et pea natuke külmetama hakkas. Minul, kes siin talved läbi ilma mütsita ringi on käinud. Hm, !
Siis veel armas soolalamp,kuhu küünal sisse põlema käib, ja mis pidi puhastama õhku ja aurat. No igatahes on ta mul siin arvuti kõrval laua peal ja põleb hubase roosakasoranzhi valgusega. Ja siis veel eestis valmistatud lõhnaküünal, millel glögi lõhn, Jõuluajaks kui loodud. Ja siis veel ühed väga vajalikud asjad siis Soome talve - jalatsite peale käivad libisemiskaitsed. Olin neid endamisi juba osta plaaninud, tore et nüüd kingiks sain. Need on ka Soome Tervishoiuministeeriumi poolt heaks tunnistatud. Väga vajalikud, kahjuks pole olnud veel nii palju jääd ja lumigi sedavõrd õhuke et pole saanud nende tõhusust katsuda. Aga libedal ajal kantakse neid siin palju ja minu nõrkade luude puhul on kukkumise oht suur ja seda tuleb tõesti igati vältida.
Ja siis veel armas kaart, kuhu Ivokene oma kauni käekirjaga kena õnnesoovi oli kirjutanud. Aitäh, armsad lapsekesed! Tegite mulle palju rõõmu, ja kõik need kingid olid ju igati läbimõeldud ja spetsiaalselt minu jaoks muretsetud. Hea on kogeda et sinust hoolitakse.
 Teelel endal oli peas selline müts mille tutiks oli karusnahkne pallike. Siis ma veel ei teadnud aga see on uus mood, olen nüüd selliseid karvatutiga mütse ka siin näinud.

 

 Kuna reede hommikul ka paistis päike, oli kõigil tuju hea ja suundusime linna et näha kuidas Porvoo ennast pühade tulekuks kaunistanud on. No nüüd on see koht öelda et `´mina tean , milline on tõeline Jõulu Porvoo``, aga jah, ilma lumeta oli kõik kuidagi lahja.

Timbaali teorestorani õue oli üles seatud terve päkapikkude töökoda, sellised suured nukud igasugustes tegevustes. Teele ütles et tema on ka kunagi selliseid nukke valmistanud, aga ilusamate nägudega. Need soome nukud olid tegelikult tõesti parajad peletised, kui nende ilmeid vaadata. Eitea küll miks nii oli tehtud. Aga siin leidus nii ametis kokk (Ivo on ju ka paberitega kokk meil) kui triikrauaga  tädi, ehk siis õmbleja ...

 

 Mulle meeldis kõige rohkem laiskleja - kõige targem viis elukest mööda saata, pikutades pealt vaadates kuidas teised tööd rügavad. Mulle on alati , alati meeldinud see hiina vanasõna, et kõige targem on see kes oskab säravalt laielda. Kahjuks ma ise seda kunsti ei valda. Oskan ehk säravalt tööd teha, aga laiselda ...no mine tea, ehk on olnud elus selliseidki momente.

Riimikko on selline pood kus müüakse igasugust pisikaupa, nt laste mängumajade sisustust. siit võib osta 1cm suurusi toole, laudu, diivaneid, koduloomi jne , kõike minimahus. Ja siis on siin veel miljon igasugust teist eset, ühesõnaga laste paradiis. Ühel aknal näitavad nad tavaliselt Muumiperet, siis vastavalt aastaajale, tegutsemas. Nüüd siis olid Muumidel Jõulud.

Mind ennast võlus nii tohutult see väike laterna alla jäetud kingipakk kusagil kaugel mere süles, karusel saarestikus kus need Muumid oma orus elasid. Foto tuli kehv, aga tehelikkuses oli see nii armas.
Olgu veel lisatud et see paik mida Tove Jansson oma raamatus Muumioruna kirjeldab, Klovharu, on tegelikult ka tõelisuses olemas ja asub just nimelt Porvoo saarestikus. Jansson elas seal keset merd oma kaaslasega suviti ligi 30 aastat, alguses telgis ja hiljem suvilas.Saarele pääseb vaid paadiga ja turistidele on saarele pääs avatud vaid 1 nädal suvel, vist juulikuus. Muul ajal sinna ei pääse, et mitte rikkuda valitsevat floorat jne, mida seal paljastel kividel küll ilmselt palju ei leidugi. Aga see on kindlasti üks müstiline paik ja mul on suur soov seal kindlasti kunagi kohal käia.