Kui Lucia tõi valguse...

Selle päeva kulminatsiooniks pidi siis saama Lucia valimine Porvoo vana raekoja platsil, mis on iga-aastane traditsioon. Kuna aga päev oli veel noor , oli meil aega niisama linna peal jalutada ja pildistada. Kuigi Porvoo vanalinn on ju tibatilluke ja tundub et siin on iga kivi ja känd juba mitmeid kordi ära pildistatud, siiski aina iga kord, iga uus päev või teiste kaaslastega on selline tunne nagu kogeks seda ikka uuesti ja uuesti.

 Kuna igal aastal on alates Lucia-päevast Porvoo muuseumi külastus tasuta, siis kasutasime juhust ja astusime sisse. Võin küll otse tunnistada et ise olen tõeline museo-ihminen, olles kahes muuseumis töötanud (kui veel Eestis elasin) ja reisidel on alati muuseumid need kohad kuhu sisse astume. Nii on ka minu poegades sisse kasvanud huvi muuseumide vastu ja Teeletki need huvitavad. Nii et meie väike seltskond oli ses asjas täiesti ühel meelel.
Jõulu eel ja ajal on Holmi majas( mis on osa Porvoo muuseumikompleksist) avatud endisaja linnakodaniku eluruumid ja nn. elutuppa kaetud peolaud jõulutoitudega. Mulaazhid muidugi, samad igal aastal! Kuigi saalides on pildistamine keelatud, astusin ma keelust üle ja püüdsin pildile Ivo jõululaua roogasid seiramas. Ja paar pilti tegin veel.

Tegelikult on see väga armas väike muuseum, kitsaste keerdtreppide, kriiksuvate puupõrandate ja madalate lagedega. Ekspositsioon on ka huvitav ja armas. Kuigi minu arvates oma piletihinda, 10 eurot, see küll väärt ei ole.Kuigi oleme eelnevatel aegadel ka mitmeid kordi piletiraha maksnud, oli nüüd tore priihinna eest sisse pääseda. teine osa muuseumist ongi vanas raekojas, seal on hooajalise näitused. Sel aastal Soome loomariigist, topised ja puha.

Seda vaadet Holmi maja siseõuele ja kõrvalhoonetele on võimalik näha vaid muuseumi teise korruse aknast, sest väravate kaudu siseõue ei pääse. See on ikka nii huvitav kuidas majad on ehitatud järsule mäekallakule ja paljud omavahel õuede, treppide ja teeradade kaudu ühendatud.

Olime jõudnud just Helmi kohviku ette ja kuna ikka parasjagu külm juba nina näpistas siis miks mitte sisse astuda. Õnneks oli ka vabu kohti nii et saime jälle oma lemmik-kohta istuda. Kuna Teele kõrges vanaduses vanaema viibis Eestis just operatsioonijärgselt haiglas ja Teele helistades olukorra kohta teateid ei saanud, oli kõigi meeleolu kurb . Aga hiljem, eine lõppedes sai Teele emaga ühenduse ja kuulis head uudist et vanaemaga on kõik hästi ja ta kosub kenasti peale operatsiooni. See tõi meile hea tuju ja jälle oli tore olla.
Kohvikust välja jõudes hakati juba tulukesi süütama.

Veel on siin tänava lõpus inimtühi, aga mõne aja pärast on kogu tänav täis inimesi, tõrvikud leegitsevad ja 

kõlab uljas pidumarss. Kõik on valmis Lucia saabumiseks. Ja siis ta tulebki, nagu alati, igal aastal 13. detsembril. Et tuua valgust.

Kõlas Santa Lucia nagu ikka, linna meer pidas on rootsikeelse kõne ja lõppu lisati paar lauset ka soome keeles, hahaa, nendele kes rootsit ei oska. See linn on ju rootsikeelne. Siis jätkus rongkäik kirikusse, taas laulud, Lucia saabumine laulu saatel ja valgusvihus, sest kirikus kustutatakse sel aja valgus kui Lucia-neiu aeglaselt  lauldes altarile saabub. Aga ei olnud sel aastat seda wau! tunnet mis endistel, kas olid külaliste tõttu ootused liiga kõrgele seatud või ikka see lume ja õige talvetunde puudumine...Lucia laulis ka nii nõrga häälekesega, et laste sahistamine ja nutt kohati sellest üle käis. Kuidagi lahja värk oli sel aastal, mul oli päris hea meel kui teenistus läbi sai ja õues tagasi olime.

Nüüd ei muud kui koju sooja tuppa, küünlad põlema, praad ahju ja veinipudelil kork maha. Elagu meie !

Lucia päev 13. 12 2012 ...2

Püha Lucia ehk santa Lucia  on katoliku kiriku kanoniseeritud pühak ja oletatakse sündinud Sitsiilias, Sürakuusas aastal 283. Lucia on pimedate ja nägemispuuetega inimeste kaitsepühak, kes suri märtrisurma aastal 304.
 Tavapäraselt on Lucia-neiu blond, kannab valget rüüd mida vöötab punane lai vöö. Ta kannab peas küünlakrooni ja hoiab käes põlevat küünalt, valguse sümbolit.Lisaks kaunidusele peab Lucial olema kena lauluhääl ja muidugi santa Lucia laulu, ja paljude teiste rootsikeelsete jõululaulude, sõnad selged.  Kroonimisel pannakse talle kaela leeki sümboliseeriv kaelaehe ja seda teeb eelmise aasta Lucia-neid.
Lucia päeva pühitsetakse niisiis 13.detsembril ja seda ennekõike rootsikeelses kultuuris.Kuna see on Põhjamaades kõige pimedam aeg, toob Lucia neisse päevadesse valgust  ja rõõmustab inimeste südameid. Eelmisel aastal ütles Porvoo linnapea lihtsad sõnad - selle asemel et taunida ümbritsevat külma ja pimedust, süüdakem küünlad ja valgustagem selle leegiga meie südameid!  Ma nüüd täpselt ei teagi neid Lucia valimisega seotud fakte, kas valitakse oma Lucia igas maakonnas ja siis veel eraldi see üle-Soome Lucia keda kroonitakse Helsingis Toomkirikus. Igatahes Porvoo kohalikus lehes ilmub juba aegsasti enne seda päeva artikkel Lucia-neidude piltidega , kus linnarahval 6 kaunitari hulgast võimalus valida see kõige kaunim. Sel aastal valisin minagi ja mu valik läks täppi, Luciaks saigi ka minu valitud neiu.
Lucia ilmub raekoja väljakule pikas rongkäigus, kus kõige ees sammuvad tõrvikutega noormehed , nende järel punasesse riietatud ja igat sorti laternatega varustatud lapsukesed ja siis saabub Lucia oma saatjataridega et raekoja trepil kroonitud saada. Kui algselt kõlab üle vanalinna jõululaulude popurrii, siis uhke marsimuusika , ja kui siis juba tõrvikukandjad tulema hakkavad vaikib hetkeks marss ja helisema hakkab Santa Lucia. See on tõesti nii ülev, kui korraga sigin-sagin vaibub, tõrvikuleegid valgustavad inimmassi, fotokad sähvivad ja karges vaikuses kõlab häbehäälne laul.
Porvoo Lucia-neiud kannavad valgeid kasukaid ja käpikuid. Lucial on käes suur viljavihk. Raekoja trepil laulavad nad paar jõululaulu, Lucia-neid saab kaela oma kroonimisehte ja siis hakkab kogu seltskond mööda kitsukest järsku tänavat üles kiriku poole rühkima - ikka kõige ees tõrvikud, siis laterna-lapsukesed , nende järel Lucia oma kaaslannadega ja kõige lõpuks rahvahulk et kirikus veelkord Santa Luciast ja  teistest kaunitest jõululauludest osa saada.
Kuna paljud inimesed tulevad sel õhtul otse kirikusse, siis tuleb valida. Kui tahad linna pidustustest osa saada, pead leppima kirikus olemasolevate vabade kohtadega. Esiread ja rõduääred on tavaliselt juba hõivatud, aga kõik on sõbralikud ja tehakse ruumi ja lapsed lastakse tavaliselt parematele kohtadele kust enam  toimuvat näha on.

Sel õhtul on teenistus peamiselt rootsi keeles, soome keeles lausutakse vaid asjakohane tervitus kõigile kohalolijatele. Ka laulud on rootsikeelsed.Kõrghetk on see kui kirikus äkki tuled kustuvad, maas võtab pimedus ja vaid harvad sumedad valgustid. Ja siis kuulduvad  kiriku peaukse poolt õrna Santa-Lucia helid. Piki koori sammubki valguslaigus äsjakroonitud Lucia, küünal käes, ja tema järel teised valgesse riietatud neiud. Aeglase hardusega liiguvad nad lauldes altari suunas, asetuvad laulma, ja siis samas pidulikus rongkäigus väljuvad . See on tõesti südantsoojendav ja emotsionaalne hetk mida tasub ise kogeda. Järgmine aasta jälle!

Lucia päev 13.12 2012

Mul oli täna valida kas minna tööle või mitte. Ime küll, kuigi eile saunast tulles olin seda meelt et ikka lähen, sest mul on üks tööpäev võlas eelmise aasta lõpust mille Tartusse sõiduks vabaks võtsin et kodus pikem puhkus saada.Nüüd on mul siis kahe nädala jooksul aega valida kuna ma selle päeva tasa teen. Eile õhtul ilmateates hirmutas et tuleb suur külmalaine ja just siia Lõuna-Soomesse, mingi 20 kraadi külma, ja hommikul kui kell helises mõtlesin et ei hakka ikka selle külmaga minema, keerasin külge ja magasin edasi. Nüüd vaatan et Porvoos on 13 kraadi, paras talveilm ja mul on nagunii nii soe kasukas et kogu aeg selg higine. Aga juba teist päeva on meil päike! oo sole mio! ja see teeb kodusoleku eriti mõnusaks - soe päikest täis tuba, aurav kohv, puhta lume vaikus ja võimalus teha seda mida süda lustib.
   Sobrasin siis FBs ringi ja tuttavate blogides ka. Tegelikult oli isegi veits kahju et tööle ei läinud, sest tööle lähen alati hea meelega ja uuel aastal peale pikemat eemalolekut olin hommikul  mööda osakonna koridori astudes nii õnnelik et oleksin pea igale vastutulijale põse peale musi andnud. Aga, no minge ikka, haiglas on isegi kätlemine keelatud, ja igal pool sellekohased plakatid seintel - ``Ärge pande pahaks , aga haiglas on nakkuste vältimiseks kätlemine taunitav`´.
   Aga tööst veel niipalju, et pühapäeval Marise blogi lugedes tuli välja et kuna ta nädalavahetuseks Pariisi ei saanud sõita, sest Luxemburgis tuli lumi maha ja see viis rongiliikluse `´rööbastelt maha `´ nii et rongid ei liikunud algse graafiku kohaselt. Ja Maris , kes oli lihtsalt koju jäänud, igavles ja ootas juba esmaspäeva et tööle saaks. Nagu ta kirjutas, nõud olid pestud, taara ja vanapaber sorteeritud, rõivad kapis järjestatud. Ja täpselt sama minul  - viisin vanapaberi selleks ettenähtud prügiurni, paberpapi teise samasugusesse, taara poodi ja ootasin samuti et tööle saaks. Kui sellest Marisele kirjutasin, väitis tema et ooh, kohe seltsim sai - kaks võõrsil elavat eestimaalast tunnevad ja teevad eri riikides samu asju! Naljakas!
   Aga tegelikult tahtsin siia kirjutada igal aastal 13.detsembril toimuvast Lucia-pidustusest. Tegelikult on see traditsioon alguse saanud Rootsist  aga nüüdseks samamoodi jõus ka Soomes ja vist isegi Eestis. Igatahes kirjutas mu Tallinna tuttav Ülle et nad Kullo huvimajas õpivad laule Lucia päevaks ja vist isegi mingi etendus tulemas.

   Lucia-päev on minu jaoks täiesti sama tähtis ja haarav nagu jõuluõhtu, võibolla isegi enam kuna see on nii emotsionaalne. Sel aastal oli mul 13. dets tööst vaba ja sain rahulikult kodust minema hakata et linnas pilte teha ja vanalinna nautida. Õues oli hurmus tuisk, nii et suu ja silmad lund täis, aga mulle tuisk hullult meeldib ja nii rühkisin aga rõõmsalt linna poole. Tõeline talveilm, ja üldse mitte külm.
Rahvast tõttas linna poole päris tihedalt, on see ju üks selline pidustus kus kogu linnarahvale tervitusi öeldakse ja seal raekojaväljakul teiste seas seistes tunned end tõesti selle armsa linnakese ühe liikmena. Vanalinnas oli helmi kohviku ees üks imeline jääpurikates puuoks, millist ma varem kunagi polnud näinud. See oli kuidagi kunstlikult tehtud, et vesi niimoodi purikatena jäätuks, mujal jääpurikaid üldse polnud, ei kusagil katuseräästais mitte. Kuna mul oli kiire ei saanud seda hästi pildile, aga see säras seal tuledest valgustatuna ja oli tõesti väga uhke.

Rahvas kogunes raekoja väljakule, kus on püsti ka linna kõige suurem jõulupuu. Raekoja treppi ehtis juba kuusevanik, muusika mängis ja igast tänavast voogas rahvast juurde - küll lapsevankrite, ratastoolide, igas vanuses lapsukeste kui koertega. Kõik tahtsid Lucia kroonimist näha.