Meenutusi suvest

See pilt sai tehtud siin meie Roosipargis ühel kaunil suvehommikul kui sättisime Ivoga end Helsingisse Korkeasaari loomaaeda minekule. Sellest tuli üks väga tore suvepäev.

Üks sügisene pühapäev Porvoos. Tööl. Isadepäev.

Nüüd on juba pühapäeva õhtu. Kuulen et väljas on jälle sadama hakanud. Kui peale tööd haigla juures bussi ootasin, oli nii meeldivalt soe, selline sametiselt udune, aga nagu veits seda moodi et võiks külmale minna. Otsustas hoopis sadama hakata...
Sadamisega on siin Porvoos huvitav - väga tihti on nii et öhtul hakkab sadama, öö läbi sajab, ja siis hommikul kui mul vaja tööle minna , jääb sadu järgi.Ja seda on juhtunud ikka nii tihti et hakkan seda juba võtma ki seaduspärasust. eriti tore on et seda on juhtunud pea iga kord pühapäeviti, siis kui mul vaja jala tööle minna mingi 3 km haigla juurde. Tõesti ei mäletagi enam, kuna oleks pidanud vihmaga minema, ikka on kas sadu lakanud või siis kergeks udutamiseks muutunud. Buss pühapäeva hommikul ei käi, õhtul koju saan õnneks ikka bussiga.
Täna õue minnes oli meeldivalt soe, udune , sügiseselt veits rõske aga värske ilm. Mulle meeldis. Kodunt teele asudes pistsin kotti paar kääru kuivatatud saia, oravatele. Ah, alles praegu tuleb meelde et meil on pähkleid mida Londoni oravatele ära ei jõudnud sööta. Nimelt otsustasin ma hakata kuivatama saia-leiba mis haiglas muidu ära visatakse, et seda talvel metsa loomadele viia. Lõikasin siit majade juurest otse , ja seal staadioni otsa juures ühe maja õues on palju lindude söögimaju ja tavaliselt kohtab seal ka oravaid kes koos lindudega puudel hüplevad ja toitu nosivad. Täna oli 1 orav, kes oli üsna julge ja huviga vaatas kui ma kotist saia välja otsisin. Puistasin just saia sinna aia äärde, kui nurga tagant tulid välja 2 väikest koera kes meeletult minu peale haukusid. Peremees siis tõmbas kohe rihmad pingu ja kadus kiiresti minust mööda, siin on ju kõik koerad nii hästi ära kasvatatud et ei kõssagi, haukumisest rääkimata, avalikus kohas. Nii ma siis ei näinudki kuidas orav minu külakostisse suhtus, aga katuselt lendas alla tuviparv ja usun et nemad võtsid selle noosi endale. Aga mul oli veel saia ja metsa puistasin ka saiatükikesi.
Siis möödusin Lilli majast, ikka palju lehti on nüüd veel riisumata, ehk jäävadki kevadeks. Ja edasi astudes märkasin huviga et naaberkrunt mis müügis oli on ilmselt uue omaniku saanud, remont käib ja maja hoopis uue välimuse saanud.
Loomade surnuaiast möödudes nägin et päris mitmel hauakesel põlesid küünlad, ja lilli oli palju - siin peetakse ikka lahkunud sõbrakesi meeles kenasti.Jõulu ajal süüdatakse igal haual küünal, siis on loomasurnuaed lausa tuledemeres.
Äkki kuulsin mingit huvitavat häälitsust, algul ei saanud arugi kust see tuleb, taevas ühtki lindu polnud. Aga siis kuulsin mere poolt tiibade pladinat ja see pilt oli küll vaatamist väärt! Luiged, loendades sain neid 14, suplesid madalas lahesopis ja laksutasid tiibu ja jutlesid häälekalt, ilmselt kogunesid äralennuks. Mõned paarid ujusid vaikselt , ikka kahekesi. Truud ju. Ilusad valged linnud kolletuvate kõrkjate vahel, sügisese sinitaeva all - see pilt oli nii pidulik kui kaunilt kurb ühteaegu. Oleks tahtnud istuda kännule ja nutta...ei teagi miks. Kurb ma nagu polnud, lihtsalt nii ilus oli et ajas nutma. Tõstsin neile viipeks käe, soovisin head teed ja et nad ikka kevadel sama moodi siia tagasi jõuaks. Et ma ootan...
Siis tulid veel ühed koerad vastu ja siis oligi juba haigla. Läksin ka alla suurde haiglasse, et tööriideid võtta, haigla uks oli veel lukus. Mulle nii jubedalt meeldib haigla hommikul vara, siis kui kedagi ei kõnni ja kõik veel magavad. Imetlesin õitsvaid bugenvilleaid valopihal ja töllerdasin niisama ringi, ma ei õpi kunagi ära kuidas liftiga täpselt õigesse kohta sõita, haigla suur ja sopiline. Võtsin oma riided ja läksin üles meie haiglasse ja alustasin tööpäeva.Haigeid oli vähe ja kuna oli isadepäev siis sai igasugu häid asju söödud. Ja oli igati tore lahe tööpäev. Ühtul koju tulles kohtasin jänkut.
Natuke mõtlesin isale. Tema on siitilmast juba lahkunud, ega me suured sõbrad olnudki, palju on väga halbu mälestusi. Aga nüüd õhtul põleb mul siin laual ikka küünal nii tema kui vanaisa mälestuseks.

Pimedus hiilib ligi

Nii ta on, valget aega ei anta enam eriti palju siia põhjamaale. Pimedas, tööle, pimedas tagasi, ja niimoodi mingi märtsi lõpu - aprilli alguseni. Aga huvitav on see et see pimedus omamoodi nagu sobib siia , vähemalt Porvoosse, jah, kuigi nt. jaanuaris Londoni sooja päikesepaistesse sattudes hakkad jälle heietama seda igavest teemat kas ikka on õige ja hea ennast sinna soome matta jne. jne.
Nimelt ega siin seda pimedust selles mõttes ei ole et oleks mingeid pimedaid tänavaid või nurgataguseid parke või valgustamata kohti. Siin kesklinnas küll mitte, ja ka kui nüüd 2 jõuluõhtut olen läbi metsa koju tulnud jõeäärt mööda siis tee on lumest puhastatud, valge ja mingit hirmu pole tundnud.
Pimeduse tulles süttivad tuled.Juba praegu olen paljudel akendel märganud neid jõulukolmnurki ja lambikesi põlemas, ja vanalinnas on palju tuledega dekoreeritud aknaid. Peagi hakatakse ka rõdudele ja aedadesse jõuluvalgusi üles sättima, tihti elavate puude-põõsaste peale. Ja eriti meeldib mulle kui nt. maja ukse kohal võõi rõdul on laternad kus küünlad põlevad, elav tuli on ikka väga tore ja hubane. Ja siia puuarhitektuuri lisandiks sobib väga hästi.
Pildil on üks mitmest sillast mis üle jõe teisele poole viib, kokku on neid linnas vist viis. See sild on siin meie kodu lähedal ja siit üle pääseme Lidlisse poodi, mis on selline paras mugav jalutuskäik. Selle silla all voolab suviti väike kosk. Ivo Kosk ! on teinud sillast rea fotosid, nii talvel tuledesäras kui suvisel ajal.

tööl

see on meie kohviruum teisel korrusel

Soome elust ja soomlastest

Eile veel oma meilis Helile Rootsi kirjutasin ja sarjasin soomlasi ja seda soome elu siin, aga kui õhtupoolikul oma linna tiirult koju jõudsin , peab ütlema et mõttes võtsin kõik sõnad tagasi. Muidugi, Soome on soomlaste maa, kuigi siin Porvoos on nii palju rootsikeelset elanikkonda et vaata et rootsi keelt kuuleb sagedamini kui soomet. seda rootsipärasust on näha ehk vast kõige rohkem just arhitektuuris - Porvoo vanalinna kitsastel kivisillutisega kaetud tänavatel tunned end ikka tõepoolest nagu Lindgreni jutustustes, poleks ootamatu kui Rasmus, Pontus või Lontu kusagilt nurga tagant välja vupsaksid.
Linn on väike ja elu on igav. Siin ei juhtu vist absoluutselt midagi, no õnneks aastaajad ikka vahelduvad.Tuttavad eestlased kõik kurdavad et on kõrini juba kohata iga päev ühtesid ja samu inimesi, nii bussis, poes kui tänaval. Näiteks kui ma laupäeval bussiga tööle sõidan, siis kindlasti samal ajal ja samale bussile tuleb koos minuga ka nn. Reissumies. Reissumies on väike jutukas vanapapi, kes ilmselt valetab nii et suu suitseb, ja räägib kogu aeg ühte ja sama juttu oma noorpõlvest ja oma naisest, kes temast lahutas ja peale eda veel 7 korda abielus oli. No raske uskuda. Reissumies käib iga laupäev turul ja Sokose kaubanduskeskuses oma kassile liiva ostmas. Kui Reissumiest mõnel laupäeval ei ole, ...seda juhtub väga harva...siis ma olen päris mures, et miks teda pole ja ega ta haigeks ei ole jäänud. Ta on juba mingi 82 vist, vana papi.
Aga soomlastest veel. Ühes hommikutelevisiooni saates intervjueeriti mingit noorepoolset soome meest kes rääkis avameelselt miks temale meeldib elada mujal kui Soomes. Antud hetkel els ta Sitsiilias, ja talle meeldis sealne perekonnatraditsioonide au sees pidamine, et mitu põlve elavad koos, naudivad seda ja leiavad üksteise jaoks aega ja et seal inimesed leiavad aega et elada ja elu nautida. Soomlasele aga tundub et elu kõige tähtsam komponent on ikka töö, ja tööd teeb soomlane tavaliselt korralikult ja vastutustundega. Isegi joodikud püüavad ikka pühapäeva õhtupoolikul juba töö lainele häälestuda ja ennast esmaspäevaks kaineks magada...noh, reedeni vehitakse tööd ja siis võib jälle lõdvemaks võtta. Töö eest saab palka ja selle eest võib endale turvalist ja kindlustatud elu lubada. Mingil juhul ei tahaks keegi naabrist viletsam olla, selline varjatud olelusvõitlus ja kadetsemine on soomlasele ikka küllaltki omane, kuigi seda välja ei näidata. Soomlase normaalse unistuse täitumine on saada linna valduses olev ehituskrunt, püstitada sinna kena kahekordne maja, ümbritseda see kõrge hekiga ja niimoodi naabrite pilkude eest kaitstuna siis vaikselt elu elada, sauna teha ja õlut libistdada. Peale tööd lähevad kõik koju ja koju ka jäävad, ei ole siin mingit üksteisel külas käimist ega õhtuti kuhugi minekut. linnatänavad meie Porvoos on kella kuuest alates õhtul inimtühjad, kesklinna kohvik suletakse juba kell 17!!! Muidugi, kohvi saab ka kodus juua, ja kohvikupidaja tahab ka kodus kohvi juua...

Blogi oli lukku pandud, luku võti katki murtud...

...nagu vanasti laulusalm ütles.Ei oskagi arvata, aga tahtsin veits kirjutada ja pajatab mulle et mu oma blogi pole mulle endale kättesaadav. Julm värk! Aga õnneks ma hakkasin ikka asja uurima ja hahahaa, osav häkker nagu ma olen, pakkusin aga huupi igasugu paroole ja salasõnu ette ja taha, aga lahti ma ta sain! Võite uskuda, sest muidu poleks ma siin praegu siin ega kirjutaks seda postitust ega ehiks ennast nende kaunite lilledega. Ega mu elu nii lilleline pole siin midagi, sügis pressib peale, aga viimased päevad on väga soe ja kena ja kuiv olnud nii et kohe rõõmsalt ootan tööpäeva lõppu et välja värske õhu kätte saada. Tegelikult otsisin ma mingit pilti mis sobiks Facebooki panna et inimesed teaks miske ma välja näen. Aga no ega reisipiltide hulgas mingi toredat rinnapilti ju pole, laskem siis lilledesse uppununa end imetleda, hahaa!

Blogi oli lukku löödud,

...ei oskagi arvata miks. Ilmselt peab siin ikka pidevalt kribamas käima. Ja mul ju need salasõnad kõik meelest läinud, no õnneks sain oma jõududega lahti.