Minu mõtteid blogist ja blogimisest...

   Mõnikord, mõni kord ... tundub mulle et min ei saa inimestest ja maailma asjadest üldse aru. No mitte et see mulle eriti korda läheks, aga jah, ausalt, rohkem meeldib mulle see kui ma maailma asjadest ja inimestest kenasti aru saan . Ja veel enam, kui ma tolle värgiga ka nõus ja ühel meelel olen. Aga elu käib oma rada ja mina oma rada ja meie rajad ei pruugi just alati samasuunalised olla ja kattuda.
   Hetk tagasi just lugesin üht blogi mille autor kurtis et jah, pole siin ammu enam kirjutamas käinud, et nagu polegi millestki kirjutada , puudub inspiratsioon, puudub perspektiiv, peab end sundima jne.jne. ja et kui pole ammu kirjutanud siis on raske jälle alustada, nagu raske otsa peale saada aga ikka oleks vaja kirjutada ka. No et nagu sellega veaks kedagi alt kui ei kirjuta , et ikka  oodatakse jne.
   Ja vaat nüüd mina hakkasingi mõtlema et mismoodi see blogimine siis nüüd  on. Et äkki olen mina asjast hoopis valesti aru saanud, sest tegelikult ma ju kunagi polegi kogu selle asja üle pikemalt mõelnud. Mulle on alati meeldinud kirjutada, koolis sain kirjutamise eest häid hindeid ja kirjandusvõistlustelt kobedaid auhindu. Hahaa, eriti hästi läks mul mingi aeg kooliajal, kui tuletõrjeteemalisi kirjandusvõistlusi korraldati! Siis mu sulg alati lippas vajalikult dramaatiliselt mingit tulekahju kirjeldama, aga alati leidus loos positiivne kangelane ehk vapper pioneer/pioneerinna, kes küll viimasel minutil, aga absoluutselt õigel ajal appi tõttas, inimesed-koerad-kassid-väärtpaberid ja vene rublad tulest välja tõi ja ise nagu mööda minnes kiituse pärast punastas. Jaa, neil tuletõrjujatel olid alati väga head auhinnad, ma mäletan.
   Aga nüüd on uued ajad ja uued tuuled ja ühed inimesed kirjutavad blogisid ja teised loevad neid. Mina loen ka üsna mitut , ja huvitav märkida et mõne pikemaajalise blogituttava kohta tean tema eluteest palju rohkem kui näiteks neist kellega koos päev-päevalt tööd teen või kooliajast tuttav olen. Blogisid lugeda on huvitav - need toovad lähedale kauged ja kaunid maad, kombed, argielu, rõõmud ja mured. Blogis on võimalik nutta virtuaalse õla najal, saada lohutust tuttavatelt ja võõrastelt, saada kiidusõnu ja sõimu,  virtuaalset piitsa ja  keelepeksu...Usun et blogi kaudu võib isegi armuda, miks mitte!
   Just täna jälle kustutasin ära 2 blogi mida pikemat aega lugenud olin. Hetkel tundub et on toimunud mingi pööre blogimised, blogide kirjutamises. Võibolla on see tingitud suve saabumisest ja päikeselistest päevadest. Loomulikult, praegu kui suve magusat lõhna ja päikesepaistet on kõik kohad täis, tuleb muidugi vabas õhus nautida ja mitte arvuti taga klõbistada. Mõned inimesed kolivad ära, mõned muudavad oma blogid privaatseteks jne. Mõne blogi puhul on hirmus kahju, kui seda enam lugeda ei saa. Nii hirmsasti tahaks ju teada mis edasi saab, ja kas selle ja teise inimesega ikka homme ja ülehomme on kõik ok. Mõni blogi , mis kinni läheb, asendub varsti uuemaga. Mina oma suure ja kestva Londoni-igatsusega , olin nii kurb kui 2 Londoni-teemalist blogi kinni läksid. Mis teha, inimesed lihtsalt kolisid Londonist teistesse riikidesse. Aga ...lihtsalt juhuse läbi avastasin Londonis rea soomlasi, kes väga huvitavalt  ja hästi kirjutavad.
   Tegelikult minule ikka väga ja väga meeldib selline virtuaalne suhtlus blogi keskkonnas. See , nagu öeldakse, on hõlpsalt kättesaadav, arvutikliki kaugusel, ei sea mingeid kohustusi ega kokkuleppeid kellegagi kokku saada, külla minna, teatud ajal teatud kohas olla jne. Loed, kui soovid. Ja kui ei soovi või aega pole, ...siis kõik ootab sind ilusti kuulekalt arvutis. Pigem küll on vanade tuttavate ja paremate blogidega nii et igal hommikul käid klõpsimas kas on midagi uut. Ja kui ikka pikka aega vaikus on, tekib mure kas ikka kõik on korras.
   Aga nüüd jõuan kauge kaarega ...nagu minu puhul pahatihti juhtub ...sinna millest ma aru ei saa. Nimelt et miks peaks blogi pidama ja sissekandeid kirjutama vastu tahtmist. Kas blogimine on siis kohustus? Kas on sõlmitud mingeid vastastikuseid lepinguid kellegi tundmatutega , ja nüüd tuleb aga hambad ristis uhta et neid mitte alt vedada. Vanasti imeti pastakast vastuseid välja, aga no vabandage, arvutist ei oska mina küll kõige parema tahtmise juures midagi välja meelitada ilma omapoose innukuse ja pealehakkamiseta. Hahaa, ikka et need sellid Valgevenest ja Venetsueelast, keda minu kaunter hordide kaupa lugejatena näitab, saaksid oma osa minu elust järekindlalt kätte ?! No minge ikka. Mina olen küll nii egoistlik, laisk ja töökas üheaegselt et mul ei tule mõttessegi kirjutada siia sõnakestki paljast kohustusest. Selleks olen ma liiga isekas, liiga laisk ja liiga töö

kas, sest tihti olen tööst väsinud ja tahaks, aga ei jaksa kirjutada.
   Aga kuna mul on minule endale armsaid pilte ja minule endale armsaid juhtumisi, mõtteid ja mälestusi, siis mõnikord kirjutan ma neid siia üles et kunagi ehk hea endal lugeda. Et mis siis oli ja kuidas jne. Ehk loevad lapsed  oma lastele. Vanasti ju ikka sai painatud vanaema ja vanaisa, et räägi oma elust. Nüüd siis saab lugeda.
   Ja kui keegi teist juhtub siia seda blogi lugema - ikka olete teretulnud minuga jagama ja kommenteerima. Kuigi mina kõnnin aina edasi mööda oma rada, vabana igasugu sunduse kammitsaist!