Kevad, kevad ...Koju tulles töölt.

Ei ole ju saladus et kevade saabumisega muutume ärksamaks nii meie, kui ka ümbritsev loodus koos oma loomade ja putuk-mutukatega. See on imeline aeg ja ma olen tuhandest tänulik nii Kõigevägevamale kui ka iseendale, et ma siin oma praeguses elukeskkonnas loodusele nii lähedal saan olla. Kohe elada looduse sees, nii et need igapäevased muutused ja muutumised otse  mu jalge ees toimuvad. See on muusika minu hingele!
   Kevade algust kuulutab üks täiesti ebameeldiv ja isegi ohtlik, minu jaoks vägagi vaevaline episood , mis kordub kahjuks igal kevad. Nimelt tööle minnes tuleb mul oma osakonda jõudmiseks kõndida bussipeatusest üle tee ja väikesest mäekallakust üles. Siis tuleb arstide autoparkla ja siis jõuan osakonna õuele. Kuna meie osakonna hoonetekompleks asub üleval üsna kõrge mäekallaku peal, siis kevadel kui lumi sulama hakkab valgub see vesi kõik muidugi mäest alla ja osaliselt ka sinna jalgteele mida mööda mina tööle tulen. Ja jäätub ära , nii libedaks et mõni õhtu lausa mõtlen kuidas ma mäest alla saan et bussile jõuda. Tavaliselt on sel ajal teeveeres olev lumehang veel nii kõrge et sinna ka astuda ei saa, no lihtsalt lumi oleks minule üle põlve. Ja tee, mis on muidu ka üsna suure kallakuga, on üleni kaetud sillerdava jääga sest need veed mis päike päeval sulama on pannud, on minu töö lõpuajaks, 17.30 , juba uhkeks jääks külmunud. Paar korda on küll selline tunne et võtan saapad jalast ja kondan sokkide väel mäest alla, peaasi et kondid terveks jääks!
   Ilmselt haiglas ei tea keegi et see tee nii libe on, sest peale minu talvel sealt keegi ei käigi. Autod ja patsiendid ja külastajad kõik kasutavad suurt , laia , liivatatud ja sõidetavat teed mis viib osakonna peaukse juurde, see tee aga läheb eemalt läbi metsa suure kaarega alla haigla juurde. Ja seda teed bussile minnes oleks mul vaja ehk kolm korda pikemalt kõndida, ja vaevalt ma siis ka enam just väljuvale bussile jõuaks. Nii ma siis igal kevadel mingi aeg seal mäe peal ukerdan ja  eluga riskin, aga õnneks pole see aeg liiga pikk ja kui siis ikka iga päevaga sealt jää ja lume alt suurem viirg liivast rada välja sulab, on see kindel tõendus  et kevad tuleb!
  Ja siis saabubki aeg kui lihtsalt ei raatsigi bussile minna vaid hoopis jala mere äärt pidi kodupoole jalutama hakata. Kui soe päike paitab nägu, tuul on malbe, linnud laulavad ja kevadest hullunud põrnikad lendavad vastu nägu. Siis on tore jõuda koju läbi puhkeva kevade, kaameraga pilte klõpsida ja lihtsalt kõike endasse ahmida. See matk minu koduni on umbes 3 km pikk, paras jalutuskäik.

Rohi on veel madal ja nüüd on õige aeg välja tshekkida kuhu piibelehed tulevad. Siin metsades on piibelehti päris palju, aga lihtsalt ma ei tea veel neid kohti ja mõnes kohas nad ei õitse eriti rikkalikult. See suur kivi on ühe teeäärse tühjaks jäänud talu juures, millega ma mängin sellist mängu et see on nagu minu talu. Lapsik küll, aga ma tõepoolest nii väga sooviks et see olekski minu talu! See on lõpmata ilus hoonete kompleks, armas ja sobitub nii hästi loodusesse, ja just talu õuepiiril ongi see suur kivi mille ümbrus pikalt - pikalt on täis tärkavaid piibelehti.Ja muidugi ülased valendavad seal igal pool, otse ukse all.  Muinasjutt!

Sinililli olen harva kohanud, ja tegelikult ainult selle vana talu juures neid olengi näinud. Meie patsiendid oma jalutuskäikudel toovad neid ka küll haigla lähedalt metsast, aga ma pole ise kunagi sinnakanti jalutanud. Minu töökaaslane Raija räägib ka, et ennem on kogu haigla mägi sisililli täis olnud, aga nüüdseks on need kadunud. Kahju...Aga talu juures avastasin eelmine aasta ainult 2 pisikest sinilillepõõsast, paari õiega. Aga oh rõõmu, tänavu oli neid põõsakesi juba hulga rohkem, nii et kohati lausa sinetas! Sinilill on ju mitmeaastane taim, loodetavasti tuleb neid samasse kohta ka järgnevatel kevadetel ja see on selline poolvarjuline koht et sinna ka inimkäsi ei satu neid noppima. Ei ole raatsinud noppida minagi, imetlen ja pildistan niisama.

Sellel mereäärsel teel liigub alati jalutajaid, küll koerte, keppide, rollaatorite ja kaaslastega. Kevad on südames kõigil, ka kutsadel!

Korjan tee äärest suure pundi ülaseid, plõksin hulga pilte lahesopis uperpalle tegevast luigepaarist, möödun telakkast kus ``paadid veel talveund tuduvad`´, jalutan mööda golfiväljakust ja olengi oma kodutänava alguses. Tore!