Rosamunde Pilcher ja Merikarbiotsijad

Täna vaatasin üle hulga aja telekat ja juhtusin nägema teist osa Pilcheri raamatu järgi tehtud filmist . Merikarbiotsijad ehk Sea shell Seekers. See on üks mu lemmikraamatutest, ikka väga-väga lemmik. Õnneks on see mul olemas, nii kodus Tartus ja imelisel kombel on õnnestunud see ka siit saada, täiesti uskumatu!No tegelikult on mul jah hullult vedanud, sest selle paari aastaga olen pea kõik oma lemmikraamatud saanud siia muretsetud soomekeelsetena, nii ei tunne ma puududt et neid lugeda ei saa ja samas on need kodus olemas. Ikka mõned asjad kuuluvad kindlalt just kodu juurde ja neid ei taha kuidagi mööda maailma laiali tassida.
Film oli niisiis ilma tõlketa, inglise keeles, aga kuna see raamat on mulle juba pähe kulunud ja film oli ka hästi raamatu tegevuse lähedane, siis tekstil polnudki tähtsust. Näitlejate nimed olid üsna tuntud, aga hetkel ei suuda küll kedagi meenutada, ilmselt ikka mingid kohaliku tähtsusega. Aga Penelope Keelingi osatäitja kuju oli minu arvates küllalt hea, selline vana hääbuva iluga daam. Ma hoopis enam nautisin ikka seda vana hea Inglismaad, seal tegevus ju toimub Cornwallis ja Londonis. Tundus et Londonis me Ivoga ka käisime seal Oaktree Streetil, üks auto veel seisis seal ja tegime pilti. Aga ehk ka eksin, no selliseid maju kindlasti on Londonis palju igal pool. Riietus oli väga stiilipuhas ja huvitav, ja kõik oli ikkagi toredalt selline inglaslik, veidi korratu, lagunev ja nagu metsistunud, just need aiad ja loodus. Ikka tõesti hakkab nii ära tüütama see soome liigne korralikkus - kõik on nii pügatud ja planeeritud ja korras hoitud, inimese poolt ära planeeritud ja raamidesse seatud. No mitte kunstlik, aga selline hingetu korralikkus. Muidugi mulle meeldib see inglaslik lokkav lopsakus palju rohkem. Kogu London tegelikult ju pole mingi ülesvuntsitud ja klanitud suurlinn, vaid uskumatu kui palju seal on mõnusaid nurgakesi, pinke igal pool istumiseks, majad on veidi räämas, aga nii kenad oma käestlastud aiakestega. ja see kõik muudab need kohad oh kui romantiliseks! Nii ikka tahaks kunagi seal pikemalt peatuda ja mitte ainult turistina olla. No loodame.
Igatahes oli tore üle pika aja taas telekat vaadata ja film ise oli aastast 2006, aga ikka ajastust kinni peetud, nii et võis vaadata kuigi jah, ega ta nüüd kesteab mingi linateos polnud.

Lazy Sunday ehk päikseline pühapäevalõuna Porvoo väikelinnas.

Kuna Kalev külla ei tulnud, tuli mul põhapäev üksinda mööda saata.Õnneks oli eelmine öö meeldivalt jahe ja võimaldas korralikult välja magada, mida ka juba viimasel ajal kaua polnud õnnestunud teha. Põõnasin lausa kella 12ni, siis jõin pikalt oma Hollandi kruusi täie kohvi ja lugesin Juta blogist kuidas ta oma toidubloggerite kambaga kohtus ja mingis restaureeritud mõisas söömas käis. Pildid olid ka juures, juta puhul tuntud headuses, ja nii üksikasjalik kirjeldus söödud roogade kohta et minulgi tundus kõht täis saavat.
Kuna üle mitme päeva oli vaba päev, siis oli kohe tore tunda et see on tõesti vaba ja võin minna ja olla ja teha mis süda lustib. No kuna siin Porvoos ju miskit teha pole, siis ei muud kui oma kallis kaaslane fotoaparaat koti ja pildistama. Kuna linna ja poodi asja polnud, sest olin Kalevit oodates külmkapi head ja paremat täis ostnud, jalutasin alla jõe öörde et suvisest rannapromenaadist ja jahisadamast pilte teha. Seal oli tõesti münus, oli inimesi, koeri, muumaalasi, turiste ja laevu ja purjekaid. Ikka nii mõnus on elada siin otse sadama lähedal, näha vett ja laevu.
Kell hakkaski just 16 saama, mis on pühapäeval suurte laevade lahkumise aeg. Inimesi olid juba pardad täis, veel upitati rattaid üle reelingu ja kõlaski sireen mis teadustas et minek on käes. Juba sellest ajast peale kui siia kolisin olen ju näinud palju kordi laevu lahkumas, aga iga kord haarab mind lahkuvat laeva nähes mingi seletamatu kurbus. Lahkumine. Ärasõit. Ja kuigi ainult Helsingisse ja homme on nad siin kai ääres tagasi, valdab mind see kurbus ikka ja uuesti. Samas kui Eckerö-paat mind üle lahe koju ja sealt tagsi toob, ei kaasne sellega mingeid tundeid. Liinitöö. Pidev värk. Saaks ainult kiiremini juba kohale. Imelik on see elu ja need tunded ikka küll.

Doctor Doolittle ja tema lustakas auto.

Kord märkasin haigla arstide parkimisplatsil seda lõbusat autot, mis oleks nagu rohkem kooskõlas mingi loomaaia või lasteaia liiklusvahendiga. Selline vahva oranz, lõbusad loomakesed peal, ja ise veel selline Sammalhabeme auto tüüpi kerega. Siis ei osanud küll arvata kellele see kuuluda võiks, ei hakanud pikemalt pead murdmagi. Aga kui sellel kevadel autokene meil tihemini hakkas parklat külastama, tekkis ka huvi et kes temaga sõidab. Ja oh imet, tõesti isik keda küll kõige vähem sellise autoga kokku viiks. Üks külalisarst, vanem soliidne meesterahvas, selline boheemlikult rühikas, pruunikas velvetülikonnas ja pea õlgadeni hallide juustega. Elegantselt lohakas , aga samas mõjub stiilsena, sellist arsti mina näiteks usaldaks rohkem kui mõnda teist rätsepaülikonnas lakutud vennikest. Ja istuski see Doolittle üks õhtu lõbusalt autosse ja vuras minema. Lustakad tohtrid siin Porvoo kinnises...

Paradiis

Paradiis käib meiega kaasas. Vahel jääb küll natuke maha, end kusagile unistama unustades ja haarab meid siis järele jõudes, kui kergendust tundes, hingeldades kaenlasse. Mõnikord aga jõuab ette ning rõõmustades õnnestunud üllatuse üle, viipab edevalt ja lõbusalt.

Sihtkohad

• Euroopa
• Aasia
• Lähis-Ida
• Aafrika
• Põhja-Ameerika
• Kesk-Ameerika
• Lõuna-Ameerika
• Austraalia ja Okeaania
• Antarktika

Rubriigid

• Lendude soodukad
• Up Traveli reisijutu konkurss
• Autahvel
• Konkurss
• Hinnad kohapeal
• Inimesed
• Lendamine ja lennufirmad
• Reisidokumendid
• Reisifoto
• Reisiideed
• Reisikaardid
• Reisikorraldajad ja -bürood
• Reisimeditsiin
• Reisiöömaja
• Reisiraamatud
• Reisivaluuta
• Reisivarustus
• Reisiveeb
• Trip.ee

Reisistiilid

• Aastalõpureis
• Auto-motoreis
• Bussirei

Üks tore kevadpäev Porvoos.

Ootamine. Ja kevade ootamine.

Ikka väga vaevaliselt tuleb kevad siia põhjamaile. Täna hommikul kui võrdlesin internetis Tartu ja Porvoo soojakraade, tõdesin kadedusega et nüüd on vastupidi kui tavaliselt - meil sooja vaid 1-2 kraadi, kodus koguni 5-8. Jaa, Eesti on siit vaadatuna ikka lõunamaa.
Mäletan paar nädalat tagasi just päeva kui oli kalendri- kevade alguspäev. Ronisime bussist Raijaga koos maha, mina kasukas Raija paksu salliga ja talvejopes. No palja peaga küll, ma käin siin terve talve palja peaga. Lund tuiskas mis kole, see kattis kinni eelmisel päeval väljasulanud jää ja tegi liikumise etteaimamatult ohtlikuks ja libedaks. Sestap Raijakene kõndiski kevadele vastu , saabastel libisemiskaitsed all. Tõttasime siis inimkõrguste lumevallide vahel mäest üles haigla poole, ise hõisates et oh kevad! kevad!
Eelmised päevad kuni eilseni sadas kogu aeg vihma, küll kõvemini küll uduvihmana, ja selle tulemusena paistab et tänavatelt on lumi enamjagu ära sulanud. Nii armas on näga lumevalli serva alt vastu vaatamas rohelist rohuliblet, pohla- või mustikavart. Lausa füüsiline puudus on rohetavast loodusest, sestap ahmid neid esimesi kevadliblesid. Kevadlilli küll veel mujal ei kohta kui majade ja poodide ees lillepottides, nartsisse ja lumeroose, ja needki tõstetakse veel ööseks sisse. Lund on veel paljudes kohtades ja nüüd näitab ta oma rokasemat palet, talvel kokkukuhjatud porised lumevallid vaid ootavad päikese lõplikku hävitustööd.Tänasekski on päikest lubatud, aga veel on sombune.Ja ootel...
Veel ootan ma Londoni reisi. See peaks nüüd lõppude lõpuks peale mitmete piletite raiskuminekut toimuma maikuus. Eile sai ostetud mineku - ja täna ka tagasituleku piletid. Tore on see et Londonist tagsi lennates liitub meie seltskonnaga ka Valdur, siis Londoni pärisasukas, kes tuleb Tartusse oma sünnipäeva pidama ja loodetavasti ka paar päeva veedab meie juures. Ja siis on Malle ka oma kolme kuu pikkuselt USA reisilt tagasi, nii et tõotab tulla muljeterohke puhkus.
Eile suundus Tartust Nepaali retkele Aado, minu kunagine kolleeg ja sõber Eesti Rahva Muuseumi päevilt. Tema on filmimees, hetkel küll ametis kirjandusmuuseumis ja rahvaluule vallas. Me kõik ootame et ta teeb oma reisil hästi palju toredaid pilte ja jagab blogis oma muljeid. Aadolt on ilmunud ka luuletusi, ta on väga tundliku sulega kirjamees. Eile komistasingi juhtumisi , ja õnneks, tema blogi otsa ja lugesin mitu tundi. Äärmiselt huvitav lugemine, sekka paar tuttavat inimest nii kirjas kui pildis. Ja luulet, paiguti aimatavat ja õhkõrna, samas kisendavat ja karmi. Üks läbinisti tubli Eestimaa mees, kes oma sinimustvalge kodumaa pärast südant valuatab. Olgu ta hoitud ja kaitstud oma teekonnal! Taas oli valus kogeda, et mitut mu endist tuttavat pole enam meie hulgas, nii Heno kui H.V. ...nemad on nüüd teisel pool vett. Väga kurb, kuid nagu loodame, saame kunagi seal teispoolsuses jälle kokku. Huvitav, kas oleme siis samasugused või on see üle vee rännak meid ka muutnud?
Pildid on ka ootamisest, kuid nendel piltidel on kevad juba ära oodatud ja lausa suve algus käes. Ja ootame hoopis bussi Haikoon Kartanon bussipeatuses, et peale pargirännakut koju Porvoosse sõita. Minul on sõidukaartgi näpu vahel.

Meie hetked 2

See pilt on tehtud meil kodus Tartus, eelmine sügis kui mul oli sünnipäev. Kalev on juba lahkunud, meie Ivoga veel siin enne minu tagasisõitu Soome.