Sini-(must)-valge ehk mõtted 20. augustil, Eestimaa sünnipäeval

Sattusin täna üle hulga aja lugema Ly ja Meelise Mallorca blogi ja kohtasin siin just samu mõtteid mida ise olen tundnud kodus Eestimaal olles. Ikka enam ja enam. Kuigi olen püüdnud neid tõrjuda.Aga ei õnnestu. Ühelt poolt teeb see haiget, teiselt poolt vilgutab aja märki. Elu, mida sa minuga ometi teinud oled? Mõtlen neid mõtteid ka täna, kui kodueestis teistel vaba päev ja pidupäev. Vaba päev on ka minul, aga paljudel kodueestis on täna pidumeeleolu? Ja nüüd siis Lymmi sulest -
Enne eilset veetsime terve kuu Eestis – pikim aeg, mida oleme Mallorcalt eemal olnud. Malloral olles ei ole me tundnud ennast ühiskonna osana – noh, või kui, siis mingil meile sobival määral. Tagasi Eestis olles oli pealisemotsiooniks sama tunne. Seesuguseid sarnased kahevahelolemise tundeid kogeb vist iga võõrsil elaja. Võõrsil olles tuhmuvad kodumaa miinusmärgiga asjad ning igatsus jääb hea ja ilusa järele. Sageli selle järele, mida võõrsil ei ole või ei saa. Kui peaks juhtuma, et minnakse tagasi kodumaale, tekib igatsus võõrsil oleva hea ja ilusa järele, sest sa tead, et kusagil on see olemas. Ideaalmaailmas oleks mõlema paiga meeldivused üheskoos. See on kord võõrsile läinuga igavesti kaasajääv passiivne paradoks, et nagu sügaval sisimas ei saa sa enam kunagi päriselt asu oma asukoha mõistes. Jäädki kõlkuma kahe maailma vahele, hing mõlema küljes kinni.
Pildil hetk Sharm el Sheigi lennujaamast enne kodumaale lendu - omamoodi kahe maailma vahel olek seegi...

Midagi uut, midagi vana...

Õpin ja harjutan, no alati ei tule välja...ei saa ikka paika seda pilti mida just tahaks. Arvutis on ju toredaid pilte maailm, ei anna siia paigutada, vist pole maht õige vms. No olgu, teen nagu jaksan ja oskan.
Olengi seesmiselt kuidagi ärevil ja nagu rahutu, umbes tunni pärast peaks siia saabuma Hiir. Hiir on Ivo, ta just helsitas, on juba laevast maas ja Helsingis, sammub jala Kamppi suunas. Ilm olevat normaalne, ta ei tahtnud bussi võtta, no noor jalg ja tal pole kohvrit ka, seljakotimees. Hakkangi varsti kurgi-tomati salatit valmistama, muu on juba valmis aga salat ei anna ju kaua seista.
Millegipärast jah on täna nii mõtted kõik nende tuttavate juures kes mööda maailma laiali. Valdur Londonist koos oma uue kaasa Tinaga asusid siis täna lennule Aasovi mere äärde, kus Valentinal peaks mingi oma maja olema ja kus ta lapsed elavad, no samas linnas vist. Huvitav ja nats naljakas on kuidas Londonis kõik Valentinad muutuvad Tinadeks ka Ljudmilad Miladeks. Venelannadest saavad eurooplannad, nime poolest . No eks nii ole ka kohalikel brittidel kergem, ei nemad nendest vene nimedest muidu jagu saaks. Heli ilmselt istub ehk oma Stockholmi saarestikus vee ääres pingil ja jälgib kuidas suured laevad laineid teevad. Nende miljonimajal vist olla mäepealne krunt, et pole privaatranda. Kellel merepoolne krunt, nendel see privaatrand ja siis teistele on antud mingi ühiskasutuses rannariba - karm värk. Anne Pärdi võiks olla Luxemburgis, samahästi ka puhkusel Tartus oma Puusepa aias. Eva ilmselt on Londonis, ei teagi täpselt kus see Eesti suursaadikupere elada võiks...Naljakas mõelda, et kunagi asusid meie tölauad muuseumis kõrvuti ja jooksime mantlisabade tuhisedes Vargsi töö juurest Õpetaja tänava lihapoodi järjekorda, kella viiest vist hakati lihakraami müüma, iga inimene sai paki hakkliha korraga. Olid ajad! ja nüüdseks on Eva aastaid istunud koos Rootsi kuningaperega reedestel diplomaatide õhtusöökidel, ja ega talle inglise Elisabethi seltskondki kaugeks pole jäänud. Ja kui kokku saame, lobiseme ikka niisama maast ja ilmast, aga kokku saime viimati juba mitme aasta eest. Vahva, et tuttavatel nii huvitavad elud on. No muidugi ka mitte kõigil, eile messingeris Anneliga vesteldes , õigemini peale vestlust olin nii masendatud. No muidugi ei hakka mina elama kellegi teise elu, aga mõtted ju tekivad, et miks ja kuidas jne. Oh, oleks veel noorust, küll siis teeks ja oleks! Igasugu võimalusi ju on, aga lihtsalt enam kõik teed pole lahti. Pole jaksu, pole tervist ja pole ka enam selliseid ambitsioone mis kõike võimaldaks. Aga nüüd hakkan salatit tegema, ja elu läheb edasi ja loodetavasti ka kaugete sõpradega saab kunagi kokku, kellega ilmsi, kellega neti teel, varem või hiljem.
Aga sellel pildil on koheselt saabuv Ivo Türgis, Myra koobaste juures asuva kreeka amfiteatri varemete juures. Seal oli vahva.

Tähtpäev! 2 aastat Porvoo haiglas tööl

Saigi selline ilus pidulik sünnipäeva pilt, sest ikkagi täna na tähtis päev. Jah, haiglas juba 2 aastat tööl oldud, kuigi kunagi tundus imelik ja uskumatu et peale ARSi siidimaali üldse enam tööle lähen.

Nagu Türgi saunas

...on siin Soomemaal praegu tõesti. Ei ole öö ega päeva vahet ei valguses ega kuumuses. Ja jätkub, jätkub aina, pagan, puhata tahaks kusagil mere ääres, nagu seal Türgis.
Pildil ongi kaks Kkoske, Ivo Kosk ja see Antalya kaunis kosk, juga mis voolab 16 km Antalya linna all ja siis hoogsalt leiab tee merre vahutava veevoona.Tihti on seal taevas üks või isegi kaks vikerkaart, vee ja valguse mäng.

Karjatasin kajakat

kuna siin on veeäärne linn siis kuuleb siin kogu aeg palju kajakate kisa, kõvad kõrid on neil ikka. Ükspäev istusin Runebergi pargis ja sõin maasikaid, aga kajakad eriti nagu ei hoolinud maasikatest. Saia peale tulid aga kokku usinasti, ja siis oli vahva neid vaadata. Nad kõnnivad nii naljakalt, pata-pata, lestalised ju. Ühed olid punakate lestajalgadega ja teised rohekaskollaste, ilmselt isad ja emad. Ka pea juurest olid erinevad, aga ma nüüd ei oskagi määritleda kumb isa või ema. Üks suur oli jube aeglane, ei saanud millelegi pihta, aga muudkui seisis ja karjus kõvasti, nokk õieli. Maailmaparandaja. Üleeile töölt tulles jälle meie kodutänaval sammus keset sõiduteed üks lind, kes nagu oli ka kajaka moodi, no oligi pojake ja alles kajakaks kujunemas. Sulesti oli tal veel selline hallisegune, lennata ei proovinud üldse ja ega tal kuhugi kiiret ka nagu polnud, paterdas rahulikult keset autoteed. No siin linnas jah eriti ei kiirusta keegi, eks linnudki. Aga siis hakkas autosid tagant tulema ja too lollike ei teinud väljagi et tee äärde minna. Hakkasin teda siis nagu manitsema, et võta nüüd koomale. Ei reagerind. Ja siis võiski näha sellist imelist rongkäiku - kõige eestatsuv kajkas, siis kingakarbiga liiklust korraldav mina, ja aeglaselt voogav autode rivi sõitmas kajaka määratud kiirusel. No sain linnu niikaugele et autod ikka mööda pääsesid, ja ristmikul suunasin otsustavalt kajaka alla jõe suunas, kuhu too valjult tänitades mõõdukal sammul tatsus. Loodetavasti ei tule enam linnatänavale kondama.Aga autojuhid olid kõik nii hoolivad, rahulikult seljatati situatsioon ja elu väikelinnas jätkus...